kauboi

Eesti pole Põhjamaa

2012-01-05T18:59:00.004+02:00

Eestis puhuvad viimasel ajal sellised uued tuuled, mis mulle ei meeldi. Need uued tuuled pole ausalt öeldes enam mitte nii päris uued ka, kuid need tuuled on hakanud kõvemini puhuma. Antud teema on tegelikult Eestis peaaegu sama vana kui neegriga seksimise diskussioon Eesti kollases meedias, milles vahel jäävad peale neegriga seksimise vastaste koolkond ja teisalt jälle neegriga seksijad. Igatahes on seal argumente mõlemalt poolt. Minu koolkonna hääl aga selles teemas, millest tahan rääkida, hakkab vaibuma. Teemaks on Eesti - kas Baltimaa või Põhjamaa. Mingisugusel imelikul põhjusel on üha rohkem inimesi hakanud pidama meid juba praegu Põhjamaaks, mis on minu jaoks veider. Kui vanasti oli Eesti Põhjamaa-teema mõne natuke napaka futurist-imagoloogi teema (ristilipud), siis mõned aastad tagasi jõudis see teema juba meie Vabariigi (just nimelt vabariigi, mitte kuningriigi) presidendi (mitte kuninga(nna)) kõnesse, kust ta ütles Eesti kohta "Nordic with a twist" või midagi sellist.

Eesti on Baltimaa oma täies hiilguses. Leedu Baltimaa-staatuse kohta võib isegi minu meelest rohkem vaielda, kui Eesti oma üle, sest Baltimaaks hakati pidama seda riiki alles 20. sajandil. Eesti ja Läti alad on aga Balti kubermangude nime all eksisteerinud 18. sajandist alates juba juba enne seda üheskoos siin Balti mere idakaldal midagi Balti-sarnast meenutanud.

'Eesti kui Põhjamaa' esindajate väidete peamist seletus on Eesti kultuuriline lähedus teiste Põhjamaadega. Teiseks seletuseks on see, et me pole balti rahvas. Eesti kultuuriline lähedus Põhjamaadega sai väidetavalt alguse juba millalgi Viikingiajal, kui siia paigaldati ruunikivisid ja saarlased sõitsid merd ja hõikasid kedagi Tharapitat taga, kelle nimi meenutas Thori nime. Samas, siis peaks ju ka Läti olema Põhjamaa? Neil sõitsid ka kurelased mööda merd ringi ja pealegi oli Daugava jõgi isegi natuke tähtsam viikingite kaubatee (Eesti aladest ju peamiselt purjetati mööda). Ja samas kui Läti oleks juba Põhjamaa nagu meiegi, kes siis Baltimaa on? Leedu oleks sellise loogika järgi rohkem seotud Poola ning muu Kesk- ja Ida-Euroopaga?

Üheks argumendiks on meie lähedus soomlastega. Keelelis-kultuuriline lähedus. Soomet peetakse ka Põhjamaaks alates 20. sajandist. Varem on tegemist ju olnud lihtsalt ühe Rootsi kolooniaga. Et aga Soome on nüüd Põhjamaa ja me räägime nendega sarnast keelt, et me peaksime nüüd olema ka Põhjamaa? Balti keeled on ju praktiliselt slaavi keeled, nemad peaksid olema üldsegi Ida-Euroopas, arvatakse üleolevalt. Samas on nemad ikkagi indoeurooplased nagu näiteks rootslased-taanlasedki, ainult et väga kauges suguluses. Mina arvan, et sellist tunnet tekitab ikkagi keelekasutus. Me liigitame eesti ning soome (ja ka näiteks liivi keele) läänemeresoome keelegruppi soome-ugri keelkonnas, samas balti keeled on lihtsalt balti keeled. Inglise keeles aga on näiteks läänemeresome keeled Baltic Finnic languages ja balti keeled Baltic languages. Kui me nimetaksime näiteks balti keeli läänemere keelteks või läänemeresoome keeli balti-soome keelteks, siis poleks ju väga vahet või mis? Ühed läänemere(soome)/balti(-soome) rahvad kõik. Mina usun, et meie ajalooline lähedus lätlastega on palju tugevam kui soomlastega ja koos Lätiga ilmselt moodustamegi oma luteri tausta ja muude kultuuriliste sarnasustega pigem tuumik-balti riigid. Lisaks on Eesti alad isegi rohkem olnud Balti alad alates Põhjasõja lõpust, kui moodustati Balti kubermangud Eesti-, Liivi- ja Kuramaa. Lätlaste Latgale jäi sellest suures osas välja (Vitebski piirkonna alla). Kui Eesti peaks olema Põhjamaa, siis peaks seda olema ka Läti ja siis ei olekski enam Baltimaid, sest Leedu asuks siis ju Kesk-Euroopas. See oleks väga kurb, sest balti kett oli väga ilus.

Pealegi pole me lätlastest millegi poolest paremad ja nemad pole ka meist. Igasugune üksteise ülalt alla vaatamine on tobe, sest me oleme väga sarnased oma lähedase ajaloo- ja kultuuritaustaga. Mingisugused ajutised numbrid kusagil eurobarameetris ei tähenda lõppude-lõpuks mitte midagi. Me saaksime üheskoos palju rohkem ära teha, eriti kui Leedu ka veel kampa võtta. Kahjuks see Balti-tunnetus on muutunud konkurentsiks ja selle asemel, et näiteks tootmist koordineerida, toodavad meie balti riigid täpselt samu asju, mis tekitab seda tobedat konkurentsi.

Kui iga riik hakkaks arvama, et ta kuulub mõnda regiooni ainult seetõttu, et ta on olnud kunagi kellegi koloonia, siis peaks näiteks Alžeeria kuuluma Lääne-Euroopasse ja meil oleks oi-oi-oi kui palju riike Briti saarte regioonis.

Lisaks tuli kusagilt isegi vist välja, et lätlased on soomlastele geneetiliselt sarnasemad mingisuguse väikese protsendi võrra...

Seega nimetagem balti rahvad läänemere rahvasteks ja oleme sõbrad edasi - läänemeresoomlased ja läänemerelased...

Sa üksik inimene, kes seda loeb - vabandan väga kirja- ja stiilivigade pärast, see on lihtsalt mööduv mõttevälgatus ja ma ei viitsi kirjutamisega pingutada. Lihstalt kusagil mustand üles riputada. Pean tegelikult hoopis üht teist asja kirjutama.

Generatsioonide mõttemaailmad

2011-07-18T22:38:00.002+03:00

Mõtlesin just millegi peale.

Minu vanaema arvab iga köhatuse peale, et kellelgi on tuberkuloos ja kohe on minek. Eks ta ole natuke hüpohondriline ka, kuid samas on ta üle elanud Stalinistliku aja koledused ja on surma ning viletsust näinud küll.

Mina olen terve elu näinud seda, kuidas telekast öeldakse "Everything is gonna be ok" ja tavaliselt ongi kõik ok. Ütlejateks on tavaliselt kangelased, iidolid. Nagu MacGyver. Eks see ole kinnistunud ka. Lisaks on ju endal ka elus üsna roppu moodi vedanud, suuremast jamas olles olen mõelnud, et "Everything is gonna be ok" ja tavaliselt ongi läinud kõik hästi, kuigi mõnikord on olukorra lootusetus peaaegu pannud mõtlema hoopiski "Oh shit". Alateadvus on korrutanud alati, et "Everything is gonna be ok".

Nüüd on mul jalad murtud ja ma olen olukorraga üsnagi rahulolev. Everything is gonna be ok. Küll ma nädala lõpuks juba ühe jala peale toetuda saan ja karkudel käima hakkan. Leian olukorras positiivset. Kui viltu hakkab vedama, küll keegi ikka aitab, kui küsida.

Vanaema elab mul hetkel peaaegu kõrvaltoas. Ei suutnud ilma jalgadeta viiendale korrusele kõndida ja elan jällegi mõnda aega vanemate juures. Ehkki siingi teisele korrusele roomamine pole just kõige meelsam tegevus, kuid kõik läheb hästi. No igatahes vanaema veel ei tea, et mul jalg katki on. Ta vist isegi ei tea, et ma siin olen. Hoian madalat profiili. Roomates on seda üsna kerge teha. Profiil madalana hoida. Kui ta teada saaks, ei kujuta, mis ahastus ja surma kuulutamine sealt tuleks. Kuidas ta siis ei tea, et "Everything is gonna be ok"?

Vana asja uus lõpp, uue asja vana algus... või noh jätkamine

2011-07-16T18:38:00.006+03:00

Ennevanasti kirjutasin siia enam-vähem igal kuul miskit, kuid nagu mõnest teisestki meeldivast rutiinist sai sellestki tüütu kohustus, mis mandumist toitis, ja pealegi toimus kirjatöö hoopiski ühte kahasse kirjutatavasse reisublogisse, mis oma kaasautori järgi sai kuluaarides nime ka 'blogens'.

Tegelikult on juulikuu vist kõige väiksema IQ-ga kuu üldse. Või siis on selleks august. Igatahes on toimunud vaimne nüristumine ja füüsiline allakäik. Seda viimast just suurtel kiirustel ja kõrgelt, sest vaimselt nüristunud hing juhtis keha hüppama sealt, kust maandumine teisele tasandile keha jaoks üle jõu oli, kuid seda mõikas vaim alles tagajärge tundes. Purustatud ja põrutatud jalgade, selja ja muude tugipunktidega keha on liikumisvõimetu, seda õnneks vaid kõndimise osas. Roomata jaksab, lamada veel rohkem. Valuvaigistid panevad niigi pesemata keha higistama ja tekitavad iiveldust, mida võimendab juulikuu päike, mis niigi IQ-d on ahandanud.

Tegelikult pole viga midagi. Välismaal võõrast kogedes lõi mõistus ja vaim endale kujutluse kodukoha ideaalist, mida kodukoht tegelikkuses kuidagi saavutada ei suuda. Lootused tulevikust ja mõistuspärasest käitumisest asendusid tegelikus minevikus kordasaadetu kahetsusväärsustega, mida parema meelega meenutada ei soovi, või mis end omaenese sotsiaalse intellekti puudumise pärast vahetevahel tülgastama panevad.

Kodukoht tundub palju tühjem kui seda mäletan, võib-olla seetõttu, et Välismaal oli asi kõvasti komapktsem. Saan aru küll, et pärast ilmasõda meenutas kodulinn pigem põldu kui riigi kultuurikeskust, kuid et ta siiski hoonestuse poolest kesklinnas nõnda hõre on, ei osanud (mäletanud) ma meenutada. Mõned teised linnad on ju pindalalt suuremad, kui rahvaarv ehk isegi poole väiksem. Per ruutkilomeeter võiks ju meil nii mõnigi inimene olla. Mõnigi inimene, mõnigi hoone, kuid õhku tundub endiselt hoonete vahel liialt palju olevat. See on võib olla suurlinnapohmelus, mis üle läheb. Pole ju kunagi eriline suurlinnafänn olnud, kuid häirima on hakanud haljasala, park ja rohelus. Vanasti olid seal ju majad ja need pargid iseloomustavad endiselt seda põllumaad, mis ilmasõda maha jättis. Lihtsalt võssa kasvand teine ja mingeid pinke, teid ja monumente täis topitud.

Igatahes, aasta möödas ja sittagi pole muutunud, mistõttu on vaid sõnad, mis kokku midagi ei ütle. Aastaga pole autor karvavõrdki arenenud, vaid hoopiski kaldunud ropuma ja hoolimatuma poole.

Õnn ja õnnetus

2010-08-02T10:37:00.000+03:00

Juulikuus meedias laia kõlapinda nautinud “maailma õnnelike ja õnnetute skaala” kohaselt on eestlased võrdlemisi õnnetud (http://www.forbes.com/2010/07/14/world-happiest-countries-lifestyle-realestate-gallup-table.html). Eriti suurt meelehärmi valmistab meile asjaolu, et leedulased on meist õnnelikumad. Siiski tasuks vaadata, et küsitlustulemuste kohaselt on sel skaalal meist õnnelikumad inimesed ka Malawis, Botswanas, Kosovos ja Somaalimaal. Hea veel, et eestlased sõjalise hunta hirmuvalitsuse all oleva Myanmari inimestest skaalal koha võrra eespool paiknevad. Võib ju kahelda küsitluse metoodikas ja muudes asjaoludes, mis sellist tulemust näitavad, kuid siiski arutluseks on see teema paeluv. Miks Eesti inimesed on nõnda õnnetud?

YouTube’is on olemas video The Miniature Earth (http://www.youtube.com/watch?v=rvTFKpIaQhM), mis on küll mõned aastad vana, kuid siiski peegeldab hästi hetkeolukorda maamunal. Sellekohaselt võiksime end pidada küll maailma rikkaimate ja õnnelikema hulka, kes on sündinud ,,õigesse” ja ,,heasse” ühiskonda, kus on võimalik saada haridust ja kus on leiva peale võimalik ka vorsti panna. Siiski ei tee meid enam joogivesi, esmatarbekaubad ja katus pea kohal õnnelikuks, samas kui selliste luksuste eest oleksid inimesed mõnes teises maailma otsas võimelised tapma (ja ilmselt tapavadki). Väljend ,,kõikide mugavustega korter”, mis tähendab elupaika, kus on olemas vesi, elekter ja kemps, on kaotamas oma endist tähendust, kuna need on ju meie jaoks elementaarsed asjad, mitte mingisugused mugavused. Algselt mugav ja luksuslik muutubki harjumustega elementaarseks. Me elame Läänes, Külma sõja aegset terminoloogiat kasutades ,,esimeses maailmas”. Pärast iseseisvumist avati meile ,,esimese maailma” uksed ja 2004. aastal olime sellest uksest sisse astunud, jättes selle veel praokile vanadele tuttavatele sotsialismileeri päevilt, kes koos meiega sellest uksest polnud veel päris sisse pääsenud. Me elame Lääne ühiskonnas, mis hoiab enda käes lõviosa kogu maailma ressurssidest. Me oleme praeguse maailma koorekiht. Meie jaoks elementaarsetest asjadest ei oska paljud teised maailma kodanikud undki näha ja selles võib-olla ongi probleem.

Läänemaailma mugavusi tuleb üha suurema hooga juurde. 15 aasta tagust aega me näeme juba kui kiviaega, kus piipar oli tehnikaime ning inimesed tõlgendasid sõna dresscode valesti ja käisid ringi dressides. Kui me aga rändaks 100 aastat tagasi ja räägiks inimestele, millises ühiskonnas elame, läheksid nad kadedusest roheliseks. Mugavuste ja luksuste kiire pealevooluga muutuvad nad sama kiiresti elementaarseteks, mistõttu on meil pidevalt tunne, et midagi on puudu. Kui mõnes teises maailma otsas muretsetakse selle pärast, kust oma päevane annus joogivett saada, et öösel ära ei sureks, siis mõned meist satuvad paanikasse, kui kuulevad juttu toidus olevatest transrasvadest. Mõnes teises maailma otsas on toidumured lihtsamad, kuid tegelikult keerulisemad. Nimelt seisneb probleem selles, kas üldse on midagi süüa.

Meie elu on tegelikult lausa nii mugav, et arstid panevad meile südamele, et me ennast rohkem liigutaks, jookseks punktist A ringiga tagasi punkti A või tõstaks higihaisuses jõusaalis raskeid asju ühest kohast samma kohta tagasi. Kujutan ette, et selline käitumine võiks mõnele ühe dollari päevas teenivale kalurile tunduda pehmelt öeldes veider.

Miks me oleme õnnetud? Asi ei ole ilmas. Soomes, Leedus ja Taanis kliima suurt meie omast ei erine. Siiski ma kujutan ette, et Eesti äärealadel ei ole kodus kõiki mugavusi ja vett peab kaevust tooma, palk on väike, töö raske ja igavikuline, probleemide põhjus ja lahendus ootab viinapudeli korgi all. See võib tõepoolest tekitada ängistust. Samasugune seis võib olla Botswanas. Samas aga on elatustase üldises plaanis inimese kohta kõrgem, mistõttu selliste inimeste suhtarv elanikkonnast ei tohiks olla mõne kolmanda maailma riigiga võrreldav. Võib-olla seisneb probleem meie rahva karmis saatuses, mis kõiki Eesti perekondi on mingil määral puudutanud ja mille mälestused ja põlgus järgnevatele põlvedele edasi kantakse. Samuti majandusbuumi ajal saavutatud majanduslik õndsus on asendunud töötuse ja igapäevaste makaronidega, mis võib muuta inimesed kurvaks (kuigi see antud uuringus ei tohiks kajastuda, kuna küsitlused viidi läbi 2005. ja 2009. aasta vahelisel perioodil).

Minu jaoks ei ole ebatavaline kuulda inimesi rääkimas oma halvast elust äärmiselt mustades toonides. Kui päike paistab, siis on liiga palav ja kui vihma sajab, on liiga märg. Jutu kulminatsiooniks on alati ootus, et vikatimees ükskord tuleks. Seda kuuldes tasuks mõelda nende inimeste peale, kes päevast päeva elavad selle nimel, et ellu jääda. Mis elu on igapäevane ellujäämiskursus sõdadest räsitud maalapil? Aga seda elu elatakse päevast päeva.

Mõneti on selline mugavuste elementaarseks muutumine edasiviiv jõud, kuna me leiame alati uusi asju, millega mitte rahul olla ja siis leiame neile lahendusi. Rahulolematuses peitub innovatsioon ja innovaatilised lahendused on enamasti elu mugavamaks tegemiseks, et ennast võimalikult vähe peaks ise liigutama. Et tähtsamad probleemid on ammu ära lahendatud, siis rahulolematus tekib pisiasjade pärast. Sellist olukorda võiks nimetada hilismaterialismiks, kus kõik oleks justkui juba loodud ja olemas, aga asju tahaks veel juurde. Nagu näha, siis selline hilismaterialism väga suurt õnne ei tekita, mistõttu võiks otsida uusi väärtusi mille poole püüelda. Heaolu ei pea olema materiaalne heaolu. Õnn ja õnnetus on mõtlemises kinni. Kui inimese hobideks on kirumine ja ärapanemine, siis suurt õnne ei tekita isegi pensionitõus. Mõnikord tasuks mõelda nii, et kui kellelgi teisel läheb hästi, siis läheb ka mul hästi ja mitte loota kellegi põrumist. Inimene on ühiskondlik olevus ja teiste inimesteta me kaua vastu ei peaks. Kellegi teise õnn ei ole meie õnnetus. Mõnikord tasuks mõelda asjadele, mis on hästi, mitte vaid nendele, mis on halvasti. Ka probleemidele tuleb mõelda, kuid seda sellest vaatenurgast, kuidas neid probleeme lahendada saaks. Ilmselt võtab aega, kuni ka meie saame postmaterialismist õndsaks ja tunneme rõõmu selle üle, mis meil on ja ei vaevu muretsema selle pärast, mis on kellelgi teisel. Võib-olla tunneme meiegi millalgi rõõmu uute velgede asemel näiteks pereväärtustest. Postmaterialismi ei tekita meile valitsus, vaid me ise oma peades, kuigi ega majandusliku heaolu kasv ka paha ei teeks...

Suhtlemine

2010-07-15T20:55:00.001+03:00

Mõelda vaid, missugune vabadus on tänapäeva inimestel võrreldes aastasadadetaguse ajaga. Meil on vabadus valida omale esindajad riiki juhtima, vabadus kolida praktiliselt igale poole, kuhu hing ihaldab ja vabadus valida omale partnereid. Kadumas on ka religioosse moraali piirangud. Inimestevahelise suhtluse reeglid ja kombed antakse aga põlvest põlve edasi ja kuigi nad ajapikku pisut kohanduvad ja muutuvad, on põhilised suhtlemisreeglid ühiskonnasiseselt ja kogukonnasiseselt kõigile teada ja osatakse oma kultuuriruumis nendele toetudes vabalt käituda. Seejuures tekib aga küsimus, kas inimesed suudavad seda vabadust kasutada ja kas neile seda üldse vaja on? Inimestevaheline vaba suhtlemine tekitab mõningates inimestes kahtlusi ja kõhklusi kuidas ikkagi konkreetselt käituda. Selleks on targad õpetlased loonud sellistele inimestele suhtlusõpikud. Raamatupoodide riiulitelt võib ikka ja jälle näha erinevaid meessoo ja naissoo välimääramise õpikuid ning erinevaid teatmeteoseid mees- ja naissoo võlumise kohta.

Selle kõige kõrval loob meelelahutusmeedia meile kuvandi selle kohta, missugused partnerid on edukatel ja kuulsatel inimestel. Raha, edu ja kuulsus käivad ikka käsikäes ja seega on pilt edukast, rikkast ja kuulsast inimesest järgmine: peas on üüratud päikeseprillid, kaelas kullast ketid, käevangus vähemalt kolm neidu, kelle puhul võiks kasutada sõna otseses mõttes väljendit “piltilus”, kuna nende näod on meigikunstnike poolt neile ette maailitud. Selline meelelahutuslik kuvand pakub inimesele roosa unistuse saada sarnaseks ja hoiab inimest kursis iidolite bravuurse elu keerdkäikudega.

Samas ei ole meelelahutuslikud meediaväljaanded tihtilugu pelgalt argipäevamuredest kõrvale hiilimise vahend ega informatsiooni edastamise väljundid. Meelelahutusmeedia on tänaseks üle võtnud suhtlusõpikute konkreetse käitumisõpetuse funktsiooni, andes inimesele südamlikke ja kergeltmõistetavaid soovitusi ja käske. Seega on see suuresti internetti kolinud meediavorm võtnud moodsa veebipiibli ülesande, kuna õpetab inimestele, kuidas tuleb elada. See on ju hea kui meelelahutusäri ei kogu üksnes ahnelt raha, vaid aitab ka inimesi nende eluteel!?

Et seda funktsiooni paremini mõista, tasuks analüüsida Eesti uuriva ajakirjanduse pärli ja fenomenaalse populaarteaduslike veebilehtede lipulaeva Elu24 õpetust. Miks mitte ka panustada nende üllasse missiooni teha suhtlusõpetus inimestele arusaadavamaks, et kasvatada säravaid ühiskonnaliikmeid!?

6. juunil vahendas uuriva ajakirjanduse pärl lihtsale Eestimaa mehele väljamaa veebisaidi Askmen.com’i poolt loodud kümmet käsku, kuidas võluda ülikuumi naisi. Nagu teada, on kõigil läänelikel ja edukatel alati ülikuumad naised. Meie ühiskond peab ka rohujuuretasandilt saama edukaks ja läänelikuks, mistõttu on äärmiselt oluline, et eestlased võtaksid kõike läänelikku puhta kullana ja absoluutse tõena, sest teistmoodi pole meie vaesel Ida-Euroopal ühiskonnal üldsegi võimalik ise läänestuda. Lääne sõnad on meie jaoks pühad ja neid kõike tuleb järgida täie tõsidusega. Siiski on pühasõna vahendaja Elu24 oma artiklis “Ainult meestele: 10 vihjet, kuidas võluda ülikuumi naisi” (Elu24 06.06.2010) jäänud mõne punkti juures natuke teoreetiliseks, mistõttu oleks vaja aidata veebipiibli õpetust natukene lihtsale eestlasele lähemale tuua. Elu24 missioon on õilis ja mul on suur rõõm aidata nende sõnumit vahendada.

Antud kümne reegli juures on mõned punktid, mille juures võib tekkida kahetimõistmist. Selleks, et reeglistikku võimalikult täpselt ja efektiivselt järgida, oleks neid vaja natuke rohkem puisemalt ja punasemalt selgitada. Need punktid on järgmised: Ole müstiline, pea plaani, haara härjal sarvist, ole ettearvamatu.

Esiteks: Ole müstiline!
Veebipiibel ütleb selle kohta järgmist: “Ära iial avalikusta tervet elulugu, kui oled just kuuma naisega kohtunud. Nii kaob põnevus ning lisaks võid nii kohe tõestada, et sa pole see, kellega ta koos olla tahab. Hoia paremad asjad enda teada. Talle avaldab palju rohkem muljet, kui saab neid asju ise avastada.”
Selle punkti juures tekib väike probleem juhul, kui inimese elulugu väga põnev ei olegi. Igal juhul tuleks alustada müstikat juba rohujuuretasandilt. Tuleks keelduda avaldamast oma nime, vanust, sugu, rassi, usutunnistust, kodakondsust ja rahvust. Selline sügav lähenemine tekitab inimeses sellise salapärasuse, millele on kuumadel naistel väga raske vastu panna, kuna tekitab naises kahtlused, kas mees üldse olemas on või mitte.

Teiseks: Pea plaani!
Pühasõna õpetab meid käituma järgmiselt: “Kuumadele naistele meeldivad mehed, kellel on plaan. Kui üritad mõnda meelitada, tea ette, mida ütled ja mida teed. Ära kunagi palu tal otsuseid langetada. Ole nagu James Bond ja teadvusta talle, et tead täpselt, kuhu ta viia tahad, mis kell kohtuda ja mida ta kandma peaks.”
Eelmise punkti juures, kus igasuguse personaalse informatsiooni avaldamine on rangelt keelatud on väikene viga. Ülikuuma naise meelitamiseks oleks vaja ikkagi midagi rääkida. Seda viga parandabki antud käsk. Iga Eesti mees peaks siinkohal tegema kodutööd, kirjutama üles ülikuumale naisele aetav jutt, kus ei tohi olla ühtegi viidet enese identiteedi kohta. See jutt tuleks pähe õppida nõnda täpselt, et isegi unepealt oskaks seda lugeda nagu luuletust. Kuna tõenäosus, et ülikuum naine müstilise mehega välja tahab minna, on äärmiselt suur, siis tuleks paika panna nõndanimetatud kohtingu reeglistik. See on väga kaval nipp, kuna päheõpitud teksti pikkus on teatava piiratud pikkusega. Seega, et asi veelgi efektiivsemalt toimiks, ei tuleks käituda mitte nagu James Bond, vaid nagu Herr Flick telesarjast “’Allo ‘Allo!”. Kohtingul tuleb mõõta stopperiga aega kui pikalt võib rääkida, veini juua või magustoitu nautida. Sama kehtib ka riietuse kohta. Kõik tuleb ette dikteerida. Ka see, missugusel kellajal peaks naine valvelseisangul meest koduuksel ootama.

Kolmandaks: Haara härjal sarvist!
“Kui näed, et kuum naine on sind märganud, ära jätta asja niisama. Kuumade naiste suunas sajab kutte igast ilmakaarest ning nad liiguvad kiiresti järgmise juurde, kui kutil pole julgust esimeseks suudluseks (või millekski muuks). Ole mees ja tee esimene käik - nii tõestad talle, et oled enesekindel mees, keda ta otsib.”
See punkti annab veelgi kinnitust reeglistiku tõsidusele ja ülimuslikkusele. Kõik punktid on omavahel kavalalt ja lollikindlalt seotud. Kui Herr Flicki imidž ja gestaapolik salapära on saavutatud, siis tasuks asuda tegudele. Antud punkti pealkiri on eksitav, kuna härjaga pole tegelikult mingit seost. Eelneva punkti plaanidesse võiks kirjutada sisse näiteks järgmise märkme “Kell 23:45 – suudlus”. Teoreetiliselt võiks kogu suhtlust alustada suudlusega, sest see näitab mehe enesekindlust, kuid siiski tasuks enne vähemalt müstilisus välja mängida, kui asi selleni välja jõuab, kuna ülikuum naine ei pruugi veel olla salapära tõttu sulama hakanud.

Neljandaks: Ole ettearvamatu!
“Üks suuremaid vigu, mida mehed kuumade naistega suheldes teevad, on ettearvatus. See hävitab hoobilt kaks asja, mida kõik naised meeleheitlikult otsivad: põnevuse ja ootuse. Ära helista alati, kui oled lubanud. Mine ühe koha asemel teise. Tee ühe asja asemel midagi teist.”
Antud punkti eelduseks on eelnevate punktide täitmine. Antud käsk on üks tähtsamaid, kuna määratleb ära inimestevahelise suhtluse perioodil, kui juba niinimetatud romantiline suhe on tekkinud. Plaani tuleb kusjuures edasi pidada. Seega, kui mees on lubanud naisele kusagile järgi minna, siis sinna minna ei tohi. Kui mees tahab vetsu minna, siis ta ütleb, et ta läheb kööki. Kui mees ütleb, et ta läheb tööle, siis tegelikult läheb kalale. Selle reegli täitmine on ülitähtis, kuna vastasel juhul jätab ülikuum naine mehe päevapealt maha!

Sellega on tähtsamad käsud selgitatud, kuid tasuks tähelepanu pöörata veel ka ühele kindlale keelule, millest ei tohi üle astuda! Selleks on reegel: Ära veiderda!
“Kuumad naised peavad pidevalt veidrikke tõrjuma, nii et ole kindel, et sina pole üks neist. Ära pabista väikeste asjade pärast, ära kujuta asju ette ega närvitse vastamata tekstisõnumi pärast. Muljet avaldab see, kui sul on liiga kiire, et sellistest asjadest hoolida. Kui võtad vabalt, võib ta ka arvata, et sul on teiste naistega tegemist.”
Veiderdamine on patt. Eelnevate reeglite täitmisel võib mees kindel olla, et tema veider ei ole. Samas võib siit välja lugeda, et ei tohi üleliia asju teha, kuid kiire mulje jätmiseks tasuks kodus askeldamisel ringijalutamise asemel joosta. Väikeses korteris võib selline asi ohtlik olla, kuid kiirust saab väljendada ka teistmoodi. Näiteks makarone võiks keeta vaid pooleldi. Katkist toru ja uputust vannitoas ei tohiks aga jooksmise kõrval tähele panna, kuna see on pisiasi. Niimoodi võib mees kindel olla, et ta pole veider, kuid käitub vabalt ja tal on pidevalt kiire.

Selleks, et eestlasest saaks tubli Lääne ühiskonna liige, tuleks alustada pisiasjadest, mis väljenduvad ka ülikuumade naiste võlumises. Lühidalt käib kuumade naiste võlumine järgnevalt:
1. Ära avalda oma nime
2. Suudle
3. Pane paika gestaapolik plaan
4. Vetsuskäimisel ütle, et lähed kööki
5. Jookse, aga ära veiderda
Lisaks annab eluõpik ka käsud suhelda “tavaliste” naistega; tõestada, et oled džentelmen; olla loominguline; lasta naisel vaeva näha ning mitte olla meeleheitlik. Kusjuures ülikuuma naise leidmisel on ainsaks kriteeriumiks naise välimus.
Elu24-nimelise eluaabitsa ja ka teiste suhtlemisõpikute arv on suur ja veel rohkem on inimesi, kes neid loevad ja neist õpetust võtavad, kuni neile jääb teiste inimestega suhtlemisel vaid omandatud “raamatutarkus”. Loomulikkus ja isikupära kaotavad oma tähtsuse. Inimesed, kes käituksid antud olukorras nii, nagu neile omapärane on, võiksid tunduda “raamatutarkadele” suhtlejatele seega sotsiaalsed deviandid, kuna nende käitumisreeglistik ei vasta ühelegi õpetusele. Etteantud reeglid, sõnad ja teod pärsivad inimese tegelikku olemust. Kui õnnelik võiks olla mõni inimene, kes teist inimest kohates on käitunud suhtlusreeglite kohaselt? Pikaajalisel edasisel suhtlusel tuleks seega sarnast liini jälgida ja olla pidevas suhtlusreeglistiku kammitsais või teisel juhul avaldada oma tõeline olemus, mis senise arusaama inimese raamatuolemusest võib pea peale pöörata. Loodan siiralt, et inimesed võtavad neid “õpetusi” naljaga pooleks ega hakka nende järgi omale kaaslasi valima. Näpuga suhtlemisõpukst järje ajamine võib muuta inimese sotsiaalseks idioodiks. Veidrik on see, kes mängib Herr Flicki ja “ülikuuma naise” saab ikkagi see, kes jääb loomulikuks. Jube on lausa mõelda kui kurnav ja stressirohke võiks olla elu õpikust omandatud piiratud suhtlusrollis, kus pidevalt peaks käituma isegi oma tõelise tahte vastaselt. Inimesed on erinevad ja üleskirjutatud “101 viisi kuidas naisi voodisse saada” ei pruugi igale mehele sobida. Naljakas on küll selliseid asju ajaviiteks lugeda aga halenaljakas oleks näha kedagi nende reeglite järgi tegutsemas.

Muutused

2010-07-09T23:34:00.003+03:00

Kallis veebipäevik. Ma leidsin nüüd sellise kirjutamisekoha, mis ka sümboolse elatise toob, mistõttu pole enam siia tükk aega kirjutanud. Tegelikult on mul ka mõtted otsas, kõik mida olen öelda soovinud, olen juba ära öelnud ja ei tahaks ennast teiste sõnadega kordama hakata. Mul pole ka midagi uut öelda, sest midagi erilist siin elus pole toimunud. Ükskord kukkus kõik kokku ja enam üles tagasi ei roninudki. Midagi poleks nagu muutunud vahepeal.

Samas on muutused igas hetkes. Ma just hiljuti saabusin kalastusreisult, milles toimunut ma loomulikult siin avaldama ei hakka, mine tea, äkki keegi loeb veel. Aga nädal aega ära olnuna tundsin, et kodupaik on muutunud. Kusagil oli mingine uus reklaamtahvel või mõni tänav oli valmis ehitatud, sõpradel olid internetti sattunud pildid üritustsest, millest osa ei võtnud. Ja seda kõike nädalaga. Olgugi, et muutused on minimaalsed, paneb neid ikka tähele. Samamoodi on muutunud minu päriskodu. Kuigi ma kolisin välja, käin ma seal ikka vähemalt ülepäeviti, kui kedagi kodus ei ole, et midagi hamba alla saada, sest ma olen endiselt vaene nagu somaallane, kes elab rannast liiga kaugel, et piraatlusega tegeleda. Sisemine aura on muutunud, kõik on vaikne. Vaikne ei ole ta sellepärast, et ma seal üksinda käin, olen ka varem üksinda kodus olnud, sur mees ka juba, aga ikkagi oli asi teistmoodi. Ka neil juhtudel, kui olen sattunud süüa rottima ja keegi on kodus, on see ikkagi kuidagi teistmoodi. Sügise keskel põrutan ära kaugele siit turvalise Euroopa Liidu piiridest mägede, palmide ja relvastatud konfliktide maale. Praktiliselt terveks aastaks. Ma ei kujuta ette, mis siis veel saab, kui tagasi tulen.

Samamoodi on ka inimsuhetega, need kas hääbuvad või tekivad juurde, aga muutused tekivad. Mõndadest jäävad vaid mälestused, mõndadest ei sedagi. Ma elan praktiliselt samas kohas, kus nooruspäevil enne rikastumist ja suurde majja kolimist. Minu kõrvalmajas elas mu parim sõber, kellega sai kunagi kokku lepitud, et tulevikus võiks samamoodi kõrvuti majades, sinsamas elada. Ilgelt vinge oleks üksteisele piipariga sõnum saata, et tulla telekamänge mängima. Aga samamoodi ja praktiliselt sama kiiresti nagu on kadunud inimkonnast piiparid ja faksimasinad, on kadunud ka see sõber. Me ikka teretaks üksteist, aga seda usaldust enam poleks. Ei ole sama inimene, kellele rääkida oma teise klassi armastusest (mis toona oli üsna kaasaegne variant) või häälemurdeootusest (mida tegelikult polnud, ootust ma mõtlen). Ainuke küsimus oleks legendaarne "kas sa elad ikka vanas kohas?" või "kuidas läheb, mölakas?".

Samas alati miski jääb iga inimese juurde. Seesamune olemus või siis vähemalt viis, kuidas inimene aevastab. selle järgi tunneks ka vanast peast ära. Ükski inimene i mõtle selle peale, et võiks hakata teistmoodi aevastama, samas kui uus kõnemaneer koos väljenditega peksab iga päev sisse.

Aevastamine on vist sama igavikuline kui Vaido Neigause idioodistaatus või Tiit Kääpa töölise palgaootus.

Kui sa kord juba ütled aevastades "Atsihhi" asemel "Putsihh", siis ega seda naljalt ei muuda, kui just ise pidevalt selle peale ei mõtle.

Mõned praegused sõbrad võivad ka ajapikku unueda ja esile kerkida hoopiski uued. Võib-olla jääb alles mälestus, võib-olla mitte, aga igatahes asjad muutuvad veidralt kiiresti.

Fakk

2010-05-31T00:38:00.001+03:00

No kurat.

Säraküünlad, persed ja klounid

2010-05-30T11:41:00.003+03:00

Eile oli selline rahulik 5. korpuse istung. 4. korpusega sai reedel rahulikult istutud. Hea on jaotada oma aega kahe erineva korpuse vahel, aga see nõuab ka teatud tasakaalu. Ei tohi üht korpust teisele eelistada, muidu teine korpus võib hüljata. Halb on selle juures see, et tekib selline jaotamine võib tekitada kafkaliku tunde. Mitte, et see kuidagi eriti sürreaalne oleks, mitte ei ole seotud see kuidagi Kafka teostega, aga Kafka ka oma elu jooksul tegelikult ühtegi kogukonda ei kuulunud. Tšehhid pidasid teda juudiks, juudid sakslaseks ja sakslased tšehhiks, mistõttu ta kusagil hõumiks ei saanudki. Või kuidagi niimoodi see süsteem oli. Igatahes on kahe korpuse vahel asjad enasti ära jaotatud ja võõrandumistunnet ei ole. Asi on tegelikult rohkem selles, et kui ise mitte mõelda selle peale, siis tunnet ka ei tule. Tegelikult on see kõik irrelevantne.

Nonii, eile vaatasime 5. korpusega aasta palaganiüritust. Kuigi ma tegelikult rikkusin sellega oma usaldust avaliku meedia ees ja rikkusin avaliku arvamuse parameetreid, kuna olin varem Postimehe pollis öelnud, et ei kavatse seda vaadata. Tegelikult väga ei tahtnudki, aga noh grupitunnetuse sunnil pidin vaatama. Tegelikult ma olin väga halb grupiliige, sest ma pidevalt kritiseerisin ja jaurasin ja ei lasknud teistel saadet vaadata. Ma tean, kui keegi jalkat vaadates ka kritiseerima ja jaurama kukub, siis on see ebameeldiv. Õnneks ei anna Eurovisiooni jalgpalliga võrreldagi. Ma isegi hääletasin oma tulevase kodumaa eest, enne kui selle laulu olin kuulnud. See ei omanud mingit tähtsust. Siiski tahaksin natuke edasi kritiseerida ja jaurata. Seda on hea teha, sest kõik niikuinii nõustuvad ja seetõttu tekib mugavustsoon, kus ma ei karda oma kriitikale kriitikat. Kõik kritiseerivad seda. See oleks nagu mõõta Žiguli sõiduomadusi ja siis puid alla panna. Keegi ei hakka vastu. Välja arvatud võib-olla peded. Neile ilmselt meeldib nii Eurovisioon kui ka see, kui auto kruusateel üles-alla hüppab. A joke.

Eurovisiooni vaadates tuli esmalt mõttesse nii-öelda laulu olemus ja selle muutumine ajas. Kunagi kiviajal taoti rütmi ja jaurati paari erinevat nooti. Umbes kolme. Kõik oli väga primitiivne. Oli rütm, siis oli viis ja sõnu nagu eriti polnudki. Igatahes polnud ilmselt neil mingit erilist sügavamat tähendust tänapäeva mõistes. Nende jaoks võib-olla oli tähendus, ümber lõkke tantsides paluti, et puujumal nii teeks, et puuoksal istuv lind kellelegi pähe ei situks või midagi sellist või siis seda, kuidas tuleks paremini perset hõõrutada, et jumalatele meelepärane olla. Siis aga hakkasid asjad arenema. Kasutusel võeti pilliroost vilepillid ja helisid hakkas tekkima rohkem. Arenes muusika ja sellega ka inimeste ootused ja hinnangud selle osas. Latti hakati seadma üha kõrgemale. Antiikaeg jne jne. Kui lugeda juba keskaegseid luuletusi ja rüütlite oode, vaadata selleaegsei muusikariistu, siis võib öelda, et seda latti kergitati veelgi, kuni lõpuks jõuti välja eelmise aastatuhande teises pooles suurepäraste orkestrite tegevuseni kümnete erinevate muusikariistade sümbioosini, mis koosnes sadadest erinevatest variatsioonidest. Ooperites lisandusid neile suurepärased tekstid. Kõik oli suurepärane. Oli rütm, oli viis, olid sõnad. Teatud perioodil hakkasid asjad maailmas arenema kiiremini kui nad olid eales arenenud. Lisaks sellele lisandus erinevate kultuuride muusika. Ameerikasse veetud neegrite muss näiteks. Traagilised sündmused ja kaotatud põlvkonnad viisid naudingute olemuse pisut madalamale. Jäid viski, suitsud ja tants. Aga asi oli endiselt ilus. Isegi neegritemussist sa mingil hetkel valgete intelligentide armastud muss. Ja siis veel muusikariistade levik. Asju sai palju kergemini kätte. Elektroonika. Massimeedia. Aga 20. sajandil oli veel midagi mille vastu võidelda, mistõttu suutis muusika sisendada inimestele midagi, mis neile andis lootust ja tahet midagi muuta, senise ühiskonnakorralduse vastu võidelda. Üks tootis teist, teine haaras kaasa. Sõnadel oli mingisugune mõte, kandis edasi ideed. Aga muusikale hakkas lisanduma rütmi, viisi ja sõnade juurde ka neljas faktor, milleks oli šõu. Siiski need kolm esimest jäid põhiliseks, nagu nad on ikka olnud. Muusika oli endiselt ilus. Inimestel on ju teatav tunnetus selle kohta, mis on ilus. Looduses ei ole miskipärast muda ilus, aga lilled on. Sest lilledel on värvid. Muusikas pole tavaline trummitagumine olnud nii ilus kui nii-öelda muusikavärvid, ehk viis. Siis viimaste kümnendite joksul hakkas šõu üha esile kerkima, kahandades sellega need kolm peamist asja, kuni jõudsime 21. sajandini. Täitsa perses. Muusikast on kadunud viis ja sõnad on triviaalsed. On jäänud vaid rütm ja persete hõõrutamine ühtmoodi. Nagu kiviajalgi. Täielik tagasiminek. Isegi kiviajal oli paljalt lõkke ümber tantsimine paras šõu ja ausalt öeldes tänapäeva šõu sellest suurt ei erine. Nüüd Eurovisiooni vaadates oli näha, et sõnu öeldakse sellepärast, et instrumentaalmuusikaga seal läbi ei löö. Need sõnad ei ütle mitte midagi. Nad ei moodusta lauset, mis midagi edasi annaks. Need on lihtsalt tähed, mis on üksteise järgi seatud, et nad kuidagi hääldatava sõna moodustaksid. Jäänud on rütm. Viis koosneb kolmest noodist ja kusjuures iga järgnevat nooti saab ette aimata, sest käigud on täpselt samad. Ma istusin ja üritasin kaasa laulda mõnda lugu, mida ma polnud varem kuulnud. Õnnestus. Nii, et laulust on kadunud kolm peamist komponenti ja nüüdsest on ühe laulu juures tähtis see, kui palju säraküünlaid laval kaasas on ja kui palju suudetakse ringi tõmmelda. Tulevärk ja persekepp. Laulude hindamise juures on vaja teada geopoliitilist tausta, mistõttu võiks panna eelnevalt ajalehtedes ennustama tulemusi mitte Purga Heidyt või maailma parimat heliloojat Lõhmuse Sveni, vaid näiteks Rein Toomlat või mõnd Rahvusvaheliste suhete eksperti. Reikop eksis üsna rängalt, pakkudes, et Aserbaidžaan annab Armeeniale 12 punkti. Kuradi lollakas, oleks võinud ikka tausta uurida. Ei tea kas ta siis uuriva ajakirjanikuna pole midagi kuulnud Mägi-Karabahhi konfliktist? Lõhkuge klaverid ja orelid, pange tümpsumasin tööle, võtke riided seljast ja säraküünlad kätte ja teie oma on Grammy.

Üks jube asi, mis mulle silma torkas, on see, et endiselt tegutsevad klounid. KLOUNID! Kui ma peaksin nimetama ühe nähtuse, mis mind kõige enam ühe hetkega ärritab, masendusse viib ja tekitab tunnet midagi põlema panna ja samal ajal ennast nülgida ja skalpeerida, siis ma ütleksin, et see on kloun. Kellele meeldivad klounid? Nad on õudsed. Ma saan aru, et vanasti oli meelelahtus natuke teistmoodi. Inimestele meeldisid häirivad asjad. Näidati laatadel väärakaid ja avalik hukkamine oli peamine šõuprogramm. Nüüd on ka muidugi palju vägivalda, aga me ju teame et see telekast tulles on lavastatud. Noh, võib olla need inimesed ei tea, kes arvavad, et Daniel Radcliffe on päriselt võlur või, et Johnny Depp on päriselt piraat, aga ikkagi. Me ei usu, et keegi inimene päriselt 800 vietkongi maikaväel ära tappis. See ei ole laiv-šõu. Aga klounid? Miks nad veel on? Kes tahaks hakata klouniks? Kes on oma hinges nii südametu, et ta tahab inimesi ärritada? Kes on selline psühhopaat, kes oma lapse 5. sünnipäevaks kutsuks klouni. Nad on jubedad. Seda näitas ka viimane Batmani film, kus varalahkunud Heath Ledger hullumeelset klouni mängis. Äkki ta tapetigi nende inimeste poolt, kes arvasid, et ta ongi päriselt kloun? Vandenõuteoreetikutele siin peamurdmist. Palun keelustage klounid ära, kui te tahate vähendada enesetappude näitajad. Pange klounid rehabiliteerima, et nad saaksid ühiskonnas jätkata.

Maailm oleks palju ilusam koht elada, kui poleks kloune.

Nakatus

2010-05-07T09:02:00.002+03:00

Igasugused eriskummalised asjad on hakanud nakatama. Minu arvuti diplei nakatus mingisugusest veidrast haigusest, mis paremast äärest levib nagu katk ühe enam keskele poole, jättes mulle vähem ruumi asju kirjutada. Minu nina nakatus nohust ja nüüd valutavad ka kõrvad, nakatunud on ka kurk.

Täna olen ma preester. Varem olen ma pidanud selliseid ameteid nagu laboriassistent, kultuuritoimetuse meediatoimetaja, ooperikoori laulja, labidapoiss ehitusel ja ajakirja kaasautor. Nüüd siis preester. Tegin selle otsa jaoks natuke researchi ja mind ärritas iga lause, mida see niinimetatud Jumal on öelnud. Siis ma avastasin selline youtube'i channeli nagu "piiblipaevad", kus mingid nakatunud inimesed räägivad, aga ei ütle midagi. Nakatunud pimedast usust "valguse" jõududesse.

Jumal pole muud kui mõistuse ja hinge diktaator. Jumal ise keelas esimestel inimestel saada targaks, keelas neid süüa vilja hea ja kurja tundmise poolt. Jumal tahtiski pimedat usku. Kui ta ise lõi maailma ja peaks nagu kõike nägema, mis toimub, siis miks ta ei tulnud ussi ära ajama. Oma lapsikuses ajas ta targaks saanud inimesed ära ja pärast tahtis veel oma loomingut ära uputada.

Jumal on nagu Kim Jong-Il. Ainuke vahe on selles, et Kim on päriselt olemas, aga Jumal ei ole. Usklikud elavad diktatuuririigis. Jumal näeb kõike on nagu "Suur Vend jälgib". Müüdid ja kompromissitu ülistamine on nagu Põhja-Koreas. Fataalsed karistused kahtlusesse ja mitteuskumisse on nagu Stalini Nõukogude Liidus. Hea, et ma ei pea elama mõnes riigis, kus oleksin sel juhul dissident. Põrgusse põlema saatmine on nagu Siberi vangilaagrisse minek. Paljud diktaatorid on võtnud kristlikust jumalast nišši. Ma usun, et ühiskonna moraal oleks väga kenasti ka ilma pimeda ülistamise ja müütideta välja kujunenud kenasti. Tagurlikkus ei vii kuhugi kuid ka revolutsioon on kehva. Miks me ei või lihtsalt ajaga kaasas käia aga parandada neid asju, mis on katki.

Mõistuse sulgemine kitsastesse piiridesse on rumalate pärusmaa. Mõtlemine on inimese special skill teiste loomadega võrreledes. Nagu koertel on haistmine. Miks kurat seda piirata mingite aastatuhandetevanuste rumalustega? Ma üritan mõista ja mõelda ja mõneti saan ka aru. Kui elus puudub eesmärk, siis sellised asjad annavad hingamise. See ilmselt kuulub selle vaba mõtlemise juurde, et mõista. Eks igal inimesel on oma maailm ja oma tõde. Näiteks lause "absoluutset tõde ei ole olemas" on samuti idiootne, kuna läheb oma olemusega vastuollu. See ju ise on absoluutse tõe kuulutamine absoluutse tõe kohta. Igatahes eks vabalt mõtleja üritab uurida ja mõista, aga kinnise mõtlemisega inimesel on see palju raskem. Sellepärast ongi pettumus selle jama vastu.

Jama lugu, raisk!

Aa ja btw! Järgmise aastal panen leekima Eestimaalt aastaks. Minek on lõunamaale, kus vein voolab jõgedena ja mõnel augustil sajab kuulirahet, kus tähestikus pole suuri ja väikseid tähti ja mis on üks esimesi riike, kus seesama kristlus vastu võeti. Sügisel on vaja veel endises sõjakoldes ära käia Jugoslaavias. hea, et tööga seoses seda piirkonda pisut süvitsi olen uurinud. Jeps, sel aastal algab elu (loe: elämä).

Ülitavaline pidu

2010-04-28T18:55:00.002+03:00

Inimestel nagu loomadelgi on sisse harjunud teatavad instinktid. Ühed on kaasasündinud instinktid nagu surmahirm ja tajud kuid teatavad asjad arenevad juurde. Inimkonna arengu vältel on tekkinud näiteks selline asi nagu pesemine ja lisandunud teatavad kultuurist tingitud käitumisharjumused, mis väljenduvad teatud žestides ja sõnades, mille olemuse peale me enam ei mõtle, vaid lihtsalt kasutame. Ka loomi saab treenida koduloomadeks, et neil tekiks teatav instinkt. Koeri saab treenida kodukaitsjateks ja võõraste peale lõugajateks.

Sõnad kirjeldavad nähtusi, mida inimene tajub. Mõnikord on meid ümbritsevate asjade kirjeldamiseks võetud kasutusi võrdlusi, et kirjeldada või rõhutada mõne asja olemust. Näiteks nagu kurikuulus väljend "põis nagu poksikinnas". Siiski on olemas teatavad väljendid, mille kirjeldust on minul raske mõista. Mida peaks tähendama "sajab nagu oavarrest"? Kuidas oavarrest saab sadada? Kust on pärit sõna "lõviosa"? Kunagi tegi selle üle nalja ka Rohke Debelakk, kelle uudistest tuli välja, et "lõviosa kartuleid varastati ära ja nüüd tegeleb külarahvas kartulite leidmisega, et lõvi nälga ei jääks". Kes üldse tuli selise väljendi peale? Ma natuke mõistan väljendit "kivi läheb tema kapsaaeda". Ju siis oli kunagi komme kellegi kapsaaed kive täis loopida kui keegi millegagi hästi hakkama ei saanud. Neid väljendeid ei ole mitte ainult eesti keeles vaid igas kultuurikontekstis on need erinevad.

Tänapäeval kasutatakse mõne hea asja kirjeldamiseks võõrsõna "normaalne", mis tähendab eesti keeles "tavalist". See sõna sai ilmselt laiema populaarsuse legendaarse Wremja saatesarjast, kuid kuna autorid pilkasid saatesarjast elu ennast ja selle anomaalseid liikmeid Teisest Eestist, siis pidid see olema ju varemgi kasutusel. Igatahes on väga veider see, kui eestlased kasutavad kordaläinud pidustuste kohta väljendit "ülinormaalne pidu", mis oma olemuselt tähendab ju "väga tavalist pidu".

Eestlased ei tundnud enne kristlaste saabumist hea ja halva piire. Animistlik maailmavaade on horisontaalne, mitte vertikaalne. Loodusel on teatavad omadused, mis on erinevad, kuid ühe tähtsus ei ületa teist. Kristluse maa ja taevas, hea ja halb on vertikaalne maailmavaade. 800 aasta jooksul pole see võib-olla niiivõrd hästi kinnistunud ja hea asja kirjeldamiseks kasutatakse ehk väljendit, mis asetseb oma olumuselt seal keskel. Selle tähtsust saaks mõõta sel juhul ka horisontaalselt.

Võib-olla on tegu Nõukogude taagas, kus keskmine olla oli eesmärk. Hall mass. Siiani ei julge enamuse elust Nõukogude ajal elanud inimesed teistest erineda. Kristluse ideed on meie ühiskonda koos ülejäänud Euroopaga sügavalt kinnistunud. Olla kristlik ja seejuures luterlik ateist on hoopiski muud kui olla õigeusklik ateist või näiteks hinduistlik ateist. Moraal jääb pikemaks ajaks püsima kui konkreetne usk mõne paranormaalse nähtuse olemusse.

Ma ei viitsi enam oma ateismijuttu siin jahvatada, hoian sõnu mormoonidega vaidlemiseks kui bussist maha jään, järgmise bussini pool tundi aega on ja siis mõni Salt Lake Cityst pärit aksendiga ja lipsuga noormees tuleb seletama mulle usust, lootusest, armastusest ja elu õigesti elamisest. Hea ajaviide.

Kristlik moraal on meil väga sügavalt sees. Kui indias võetakse surma kui inimese elutee osa, siis meie jaoks tundub surm ikka anomaalia olevat. Isegi kui lahkunu on 103-aastane, viimased päevad surivoodil lamanud inimene. Matuste eesmärk on tuua silma pisar ja leinata. Kogu see kurb muusika ja süngus tuleb asja juurde. See ei ole meie jaoks vale, niimoodi oleme harjunud inimesi ära saatma. Meie jaoks on see normaalne (!) ja nii peabki olema.

Võib-olla seejuures tähistabki "normaalne" seda, et nii peabki olema. Pidu oli üli-selline-nagu-peakski-olema ehk normaalne.

Jumala juurde veel niipalju, et igapäevasõnavarale on kristlus andnud meile sõnad viisakas seltskonnas pahameelt väljendada ilma roppude sõnadeta. "Persse küll" asemel saab öelda "jumal küll". Isegi sellise keskmise seltskonna juures suhtlemiseks on kristlus toonud vandesõnad nagu "kurat küll". Ei pea alati ropendama.

Ja minu meelest on see jumalast normaalne.

Matti Nykänen ja elufilosoofia

2010-04-19T16:42:00.005+03:00

Nüüd kui suurveed on jooksnud alla Emajõe ürgorgu ja prügipange väljaviimisel jääd korraks hardunult seisatama, et vaadata aias pori käest võimu üle võtnud sinililli, on kõige õigem aeg elämä peale minna. Nii saigi tehtud. Pärast kerget puhkust Rootsimaal on jällegi elu täispööretel pääle hakanud. Ega omad poisid alt ei vea, kõik motiveerivad üksteist. Laused nagu "ära kurat jama" või "mis see toop mehele teeb" või "tule korra aita mul poest kraam ära tuua ja ma ostan sulle 2 õlut" hoiavad poisse elämä peal. Aga mis see elämä on? Elämä on laiffi otse loomulikult. Aga mida see tähendab. See tähendab seda, et sel ajal kuni veel noorus südames on, tuleb olla, mitte näida. Laulad kui on laulutuju, võtad lonksu kui on janu, naerad kui naljakas on ja sõidad Lätti kasiinosse kui raha on. Vanas eas tuleb seda näimist veel kõvasti ette. Sugulaste-tuttavate juures käid ja räägid aateliselt oma kodusest remondist, mida sa südamest vihkad. Viid poja jalgpallitrenni sunniviisiliselt, et siis oma sportlikku saamatusega poja võimalike saavutuste taha peituda. Muretsed raha pärast ja sead selle suuremas hulgas muretsemise enda peamiseks prioriteediks, kaotades sellega väga palju närvirakke, tervist ja head tuju. Ei. Küll selleni ka jõuab kui elämä ära tüütab. Millalgi rahunevad ka poisid maha, aga seni kuni ei rahune, las rumal rahutus viib meid elämä pääle, sest meil käivad kannud ringi ja ühendavad hingi, kui pidu iial peetakse. Elämä juures on põhliseks reegliks see, et elämä peab olema progressiivne, aga ei ohi ületada piire. Sel aastal kavatseme poistega elämä viia hoopis teisele tasemele. Selle käigus näeme kohti, mida pole varem ettegi kujutanud ja kohtame inimesi, kelle väärtused ja arusaamad on meile võõrad. Proovime maitsta vilju, mille mekki ja mõju pole varem tundnud. Tähtis on seejuures ka mitte unustada elamist ja sellega kaasnevaid kohustusi. Õnneks on mul elu ja elämä piirid üsna selgepiiriliselt seatud. Õige elämä pääle saab minna vaid siis, kui elu peal on kõik korras, kõik kohustused täidetud. Muidu on elämä läbi kripelduse ja enesepetmise. Mina ei saa aru mõnest oma põhiharidusega sõbrast, kes kasutab elämät elumurede uputamiseks. Elämä pääl elumured vaid kasvavad ja ära nad ei upu. Praegu on väga suur õnn majas, sest süda ja hing on vabad, päike paitab õrnalt oranži karva pealage ja iseenesust paljastavad hulled koleda hambumuse. Aga mis sa teed, peaasi et õnn ja rõõm meid rõõmsaks teevad ja tudengiromantiline elu Tardo liini pääl toodab. Olgu taevas või vulkaanituhapilv, elämä läheb aastal 2010 uuele tasemele ja seda ära oodata ei jõua.

Luuletus "Katkenud lõputu ring"

2010-04-11T22:10:00.007+03:00

Ühe jala teise ette
asetan ma kõndides
kord platserdab tald kevadistes vetes
mõtteid saab mõõta tundides

vaatan Karlova väsinud maju
ja kevadise tänava nõlvadelt
voolab lainetena kevade ärkamise taju
kuni koorem on langenud õlgadelt

Oo päike lõõmab nii eredalt, kui eile
alles silmapiiri tagant argsalt
piilus ja ei mõelnud ta neile
kes nii kaua ootasid vargsalt

Kuni jälle kaob kõikjal valgus
et teha pimedusele teed
Ja nii see kogu ring käib aastast aastasse, kuni me ära sureme ja isegi pärast seda see lõputu ring jätkub kuni seesama päike meie planeedi ära põletab ja siis on kõik surnud ja kosmoseavarus haiseb põlenud inimliha järgi, kuni see hais ära kaob kusagile unustuste hõlma ja siis võib öelda, et meist pole enam haisugi järel. Ja siis on hilja kahetseda ja mõelda asjade üle, mis oleks võinud olla ja olemata olla nii et elämä olgu laiffii senikaua kuni see kestab.*

Panomees.

*luuletus Vaido Neigausi sensatsioonilise mõtteavalduse "Ma tahan, et mu elu oleks fun. Muidu oleks mu elu igav." ainetel ja seega pühendatud sellele noorele edukale "staarile nii mitmel alal, et ei jõua üle lugeda". Aitäh sulle, Vaits.

Bussitäis eestlasi Karlaplanil

2010-04-11T13:23:00.006+03:00

Eelmisel nädalal otsustasin väikese puhkuse teha. Võtsin oma neli asja ja põrutasin kolmapäeval Tallinna poole. Seal ootas mind ees aga valge laev, mis seilas lääne poole, Rootsi Kuningriiki. Istusin peale, ostsin paki Pringels'it, sümboolse Lapin Kulta purgi ja läksin bingot mängima. Bingos ma ei võitnud. Võiks öelda, et isegi kaotasin. Suurest kurvastusest veetsin ülejäänud aja oma kajutiuberikus, lugesin ja vaatasin sarju oma määrdunud valgest õunaläpakast.

Magama läksin varakult, sest järgmisel päeval oli vaja kraps olla. Stocki jõudes jooksin esimesena laevalt maha, et ei peaks mööda toru 2 km/h tunnis kõndima karkudega ja viie kantmeetri õllekastidega vanamuttide taga. Võtsin metroo ja panin mööda liini Farsta Strandi suunas leekima. Metroos tuli mulle vastu üks vana sõber, kelle hommikuse zeni ma sellega ära rikkusin. Päev möödus mööda poode ja parke seigeldes, oli jõle mõnus elu peal olemise tunne. Kui päevased käigud said tehtud, siis oli aga vaja tagasi valgele laevale jõuda, mis meid itta viiks. Varusime kenasti aega, et pool tundi enne kella kukkumist sadamasse jõuaks. Aga siis, ohh hullu! Keegi crackhead oli Gärdetisse viiva rongi alla hüpanud ja terve liin oli halvatud. Muidu väga stabiilset ja rahulikku elu elav Stockholm muutus pööraseks. Autod enam ei vuranud, vaid seisid ummikutes, rongiga sõita tahtnud inimesed pidid end pressime tuugalt täistopitud ratastega kastidesse, mida meie teame bussi nime all. Buss aga sõitis 2 km/h suure liikluskaose tõttu. Mina koos oma 100 maailma parima ülikooli hulka kuuluva õppeasutuse tudengist sõbraga rääkisime kohaliku umbkeelse tumedanahalise bisnesmäni ära, et võtaks takso. Vurasime taksoga õnnetusi ja ummikuid trotsides võimalikult kiiresti sadamasse ja aega oli veel 10 minutit. Jooksime väravate suunas, kuid sellele oli tõke ette tõmmatud. Üritasime koleda hambumuse, prillide ja raadiosaatjaga mehega rääkida, et ta meid laevale laseks, kuid vaatamata sellele, et uksed veel poldud laeval kinni pandud, pani mees meile käe ette, tuues etekäändeks firma poliiika. Palusime, et ta oleks inimene ja oma walkie-talkie't kasutaks kolleegidega suhtlemisel, et nad viivitaks, kuna terve pataljoni jagu inimesi oli kaose tõttu veel Stockholmis. Mees saatis meid viisakalt kuradile ja siis käisime ja otsisime veel lahendusi oma probleemile. Minu moesotsioloogist sõberile karjuti viisaka palve peale "NO WAY" ja reisi väljavahetamise peale pööras selja. Nõutult mõtlesime mina, k. ja halva keelteoskusega tõmmu ärimees lahendust. Meiega irooniliselt "ühes paadis" oli veel üks eesti keelt kõnelev proua, kes kurvalt oma käes kolme pardakaarti hoidis. Tema omaksed koos ülejäänud bussitäie eestlastega oli sel hetkel bussiga Karlaplanil. Proua oli seal juba pikemalt oodanud ja teavitanud ka Tallinki tegelasi õnnetusest ja kaosest, mis Stockholmi tänavatel aset leidsid, lootuses nendepoolset inimlikkust laeva väljumisaega veerand tunnikest edasi lükata. Tema palvet ei rahuldatud ja laev seilas pooltühjana tagasi Tallinna poole, kajutid olid täis turistidena võõrasse linna maha jäänud inimeste vara, kes hiljem mere poole vaid nördimusega said vaadata, lehvitada oma isiklikule varale ja täielikus nõutuses hakata otsima lahendusi. Ka minu õunaarvuti, Tootsi mälupulk, Enn Vetemaa raamat, pakk pringelsit, hügieenivahendid, riided ja mu kraam jäid laevale. Meil oli muidugi hea, sest minu kaunil sõbral on Stockholmis korter, kus saime aega veeta. Sadamast väljudes märkasime, et taevalaotus oli kaetud hallide pilvedega ja sealt sadas alla vastikut uduvihma. Nagu filmis. Suurte kohvritega ringi joostes ja funktsioneerivat transpordivahendit otsides jõudsime lõpuks lahenduseni, juba järgmisel õhtul olime eestimaal. Maksma see läks, aga suupisted olid hinna sees.

Siiski oli seal palju selliseid inimesi, kellel sellist võimalust ei olnud oma korteris ööd veeta. Mõelda vaid lastega peredele, kelle kraam sõidab Tallinnasse ja nemad peavad leidma koha, kus ööbida, vahendi, millega koju jõuda. Lapsed on väsinud ja väsinud lapsed on tõredalt nõudlikud, pere plaanid on löödud segamini. Päris õudne pauk võis see olla, kaunist turismireisit värvikasse Stockholmi sai stress nende õlule. Ma saan aru Tallinkist, et ei ole nende asi hilinejaid oodata, kõik on omal vastutusel kui läheb meelest ära õigeks ajaks laevale jõuda. Aga samas ei olnud see õnnetus kellegi reisija süü. Force majeure juures võiks teha mööndusi. Ma ei usu, et kellelgi laevakülastajetst oleks midagi selle vastu kui laev pool tunnikest hiljem Tallinnasse jõuaks. See on ammuteada asjaolu, et T-bana on peamise reisuvahend, Tallink oli teadlik selle õnnetusest, kuid otsustas jätkata ebainimlikult oma karmi firmapoliitikat. Eesmärk on neil ettevõttena raha teenida ja õnnelik klient hea teeninduse juures on parim subjekt, kellelt raha saada. Sellepärast ongi firmad muutunud järjest kliendisõbralikumaks ja paindlikumaks, mis muudab nii teenusepakkuja kui ka tarbija rõõmsamaks. Antud juhul jäi Tallink ilma bingode ja maksuvabalt müüdud toodete kasumist, klientide rõõmus reis muutus peavaluks ja keegi kasu ei lõika. Arvestada tuleks asjaoludega, kui juhtub õnnetus. Paindlikkust, Tallink, paindlikkust!

Mis sai bussitäie eestlastega Karlaplanil, teavad vaid kohalviibijad ja nende lähedased. Kindlasti see midagi rõõmustavat polnud.

Loomainimesed ja mainstream man

2010-03-21T13:59:00.005+02:00

Inimene oma ebakindlas olekus üritab alati mõsitatada, kes ta on ja kes on teda ümbritsevad inimesed. Ma ise ka liigitan oma peas inimesi üheks ja teiseks. Hea pärast ajusopis olevast andmebaasist vastav kaust avada, et siis suhtlusmaneer kohandada vastavaks. Selleks luuakse igasuguseid erinevaid parameetreid, et seda teada saada, et uudishimu rahuldada. Loomulikult võib mõelda, et inimese olemuse teadasaamine annab võimaluse mõista paremini ühiskonda ja selle korraldust, ehkki lõppude lõpuks need, kes erinevate teooriatega välja tulevad, on alati subjektiivsed. Inimene ei saagi olla objektiivne, sest ta näeb maailma teisiti kui mõned teised inimesed. Vana tuntud tõde. Inimene on loom. Ja üks keeruline loom. Ma isegi natukene olen üritanud mõista neid, kes usuvad, et inmene ei ole loom, kuna võrreldes inimese keerukat ajutegevust võrreldes loomalike instinktidega, saab väita, et inimene äkki ongi mingisugune kõrgem olevus teiselt planeedilt. Samas aga seesama mõistus ja mõtlemine on äkki hoopiski instinktide kõrgem vorm. Loomalikud Instinktid iseeneses on meie mõtlemata tegevus. Võib-olla on aga hoopiski mingisugune kõrvalseisev nähtus. Mine sa võta kinni. Igatahes ma nendest saientoloogidest aru ei saa, see on juba bullshit.

Inimese ja looma suhe on aga üsnagi oluline. Just sellest aspektist vaadates, et paljud filosoofidki alustavad oma tööd sellega, et mõtestavad lahti inimese arengu loodusest ja võrdlevad inimesi loomadega. Rousseau ja isegi Marx näiteks.

Siiski on lihtrahva seas levinud sellised inimeste liigitused nagu kassiinimene ja koerainimene. Kassiinimest nähakse kui sellist inimest, kes kunagi ei ole mõtetega seal, kus ta tegelikult ise on, selline loomeinimene. Koerainimene aga ratsionaalne olevus, kes näeb numbreid mitte kui suvalikke kõveraid asu, vaid oskavad nende vahele toppida igasuguseid märke ja siis tulemuseks hoopiski teine number saada. Sellised tüübid, kes oskaavd juba sünnist saadik katust parandada, ilma et keegi oleks seda õpetanud ja märkavad tolmukübet isegi kapi all olevat, isegi kui nad ise kapi otsas riiulit paigaldavad. Ma ei saa aru, miks see nii on. Kassid on ka väga ratsionaalsed. Lähevad hommikul välja, tapavad mõne hiire ära, siis magavad 7 tundi, kavaldavad koera üle, magavad veel, söövad ja siis õhtul lähevad kusevad naabri trepikotta. Ja siis tulevad magama ja karva ajama. Kõik on vägagi spiooniliku täpsusega paigas. Võib-olla nende rändamine sümboliseerib kassiinimese kohalolematust, mine sa tea. Koerad aga seevastu kulutavad energiat lõugamise peale, ajavad kassi taga, isegi kui nad teda süüa ei taha, poevad oma peremehele isegi liiga palju selleks, et süüa saada, valvavad maja isegi mingisuguse kahjutu mesilase eest ja uluvad täiskuu peale. Koerad on švejkilikumad olevused, kassid aga kavalad ja isekad.
Tegelikult on üks grupp inimesi, keda saab loomade järgi liigitada. Need on hobuseinimesed. Ja selle all ei mõtle ma mingit ühele teatavale Vene tsaaririigi tsarinnale omistatud zoofiiliat, vaid ongi grupp inimesi, kes on hobuste järgi hullud. Nad ei pruugi olla oma olemuselt sarnased inimsed, aga neil on täielik kinnisidee hobuste kohta. Kui amishid ja mõned kesk-aasia rahvad välja jätta, siis hobune on tänapäeval täisti kasutu loom. Ma isegi ei ta kas ta üldse enam toiduahelas eksisteerib, sest kõik hobused on ära kodustatud, aga nüüd pole neist enam mingit kasu. Ainult hobuseinimeste jaoks on nad imetlusobjektiks. Nad on saanud rikaste inimeste hobiks ja spordivahendiks, kihlveokontorite tööloomaks. Ainuke elukas, kes nendest veel hobusest kasu saab, on paeluss ja tema sõnniku ümber lendamisest mõnu saav kärbes. Aga ongi ühed inimesed, kes käivad hobuseid kasimas, harjaga hõõrumas, kallistamas ja veider džokimüts peas üle igasuguste tõkete hüppamas. Kodus on neil kõik seinad kaetud hobuste piltidega, koolivihikud, koolikotid on hobuse kujuga ja voodil on 67 kilo pehmeid hobuloomasid. Kuigi ma kujutan ette, et voodielu võib neil päris metsik perutamine olla. Samas nende ümber leviv sõnnikuhais ja pükste küljes olev hobulakakarv võib seda tahet vähendada. Ja hobuste nimed on ka jõle totrad. Miks ei võiks lihtsalt Tõnu olla, miks peab olema mingisuguse pesumasina nimi, a la Milennium 3000 Turbomatic.

Samas pole hobinimene mainstream, mistõttu on isegi huvitav, et mõnel selline hobi on. Kõige igavam olevus võib-olla ongi mainstream man. Selline isik, kes päriselt naudib raadiost lastavaid hetkehitte, pooldab võimuparteid ja spordis on mainstream võistkonna poolt lihtsalt selle pärast, et see on mainstream, loovutades oma tõelised veendumused. Näiteks nagu on meil tohutult palju Manchester Unitedi fänne. Mul on paljud sõbrad ManU poolt, eriti just 1999. aasta mängu tõttu. Paljud sellised on ka mu sõbrad, kes ManUt fännavad. ja mul pole selle vastu midagi, neile meeldivad selle meeskonna mängijad ja stiil, vanade olijate järjepidevus ja truudus meeskonnale. See on jumalast õige. Aga lihtsalt ajab natuke närvi selline isik, kes tuleb ise jalgpallist rääkima, tutvustab ennast kui haardkoor ManU fännina ja oskab rääkida vaid 1999. aasta finaalist nagu ma poleks sellest varem kuulnud. Selliseid joppareid on palju ja see ongi selle asja juures mainstream. Veelgi jubedam isegi on vist Real Madridi fänlus. Ma ise pole kunagi tugevamate meeskondade poolt olnud. Tugevama meeskonna poolt olemine tähendab seda, et meeeskond peab võitma, kuna on teistest tugevam. Kui ta võidab, siis valdab inimest rahulolu, kui viik, siis pettumus ja kui kaotus, siis viha. Nõrgema meeskonna poolt olemine tähendabs seda, et kaotuse puhul on pettumus, viigi puhul rahulolu ja võidu puhul joovastus. Head emotsiooni saab küll harvem, kuid see-eest on see võimsam. Sellepärast mulle meedlibki, et ma olen eestlane. Võitude puhul on joovastus seda võimsam. Mõnikord, kui võidetakse San Marinot, siis on jällegi rahulolu. See on sama tunne, mida näiteks Itaalia fänn peaks tundma võidus kasvõi Belgia üle, samas kui meil on see juba päris suur asi. Ma ei ütle, et ManU on halb meeskond ja ma ütle midagi nende tulihingeliste fännide vastu, lihtsalt minu jaoks on see liiga mainstream, et selle poolt olla. Suurte poolt olen Liverpooli poolt ise, kuna tahaks ka kedagi tavalsielt Meistrite Liigas toetada. Viimasel ajal küll vähem, pärast seda kui legendaarsed Riise, Hyypiä ja Crouch ära läksid. Derby County on ja jääb aa jeeeks!

Mulle meedls, kui Sloveenia edestas Venemaad, kui Dynamo Kiev võitis Barcelonat, kui Kaasani Rubin võitis Barcat, kui Põhja-IIrimaa võitis Hispaaniat jne jne. Ei saa mitte suurte poolt olla. Ei tahaks olla hall mainstream man teiste seas.

Keskklassi revolutsioon

2010-03-07T15:55:00.003+02:00

Kui võtta ajalugu, siis on olnud igale režiimile populaarne vastuliikumine. Olgu see siis usuline, poliitiline, majanduslik või ka kasvõi kultuuriline. Luther ja tema järglased olid vastu katoliiklikule korruptsioonile, vastuseis Vitenamis sõjale ja toonasele üldisele ühiskondlikule korraldusele lõi ju lause uue laialdase subkultuuri, mis on mõjutanud kultuuri rohkem kui Türmenbaši mõjutas rahvast oma jumalastaatuses. Tavaliselt lähevad sellega kaasa enamasti noored inimesed, tudengid. Igalusugused punased ja sinised on olnud ikka üliõpilased. Vaba seksuaalelu, Kamasutrat ja kanepit nautisid ikkagi noored hipid ja keksklass on olnud see mainstream, mille avstu võideldakse. Nõukogude Eestis olid punkarid samuti noored ja nad said om adrenaliini miilitsa eest ärajooksmisest ja kusagil keldripunkris käreda muusika loomisest. Kõik see väljendus ka stiilis, mille järgi tundsid inimesed üksteist ära. Loodi subkultuure, kus käitumisviisid, ühised riietusesemed ja sümbolid tekitasid inimestes seda grupitunnet. Seda sama grupitunnetust, mida tunnevad ka rahvused. Inimene on ainus elukas, kes annaks oma elu märgi pärast või lööks teisele automaatrelva kabaga näkku lipuvärvide pärast.
Aegade jooksul on inimesed võidelnud oma ideaalide nimel ja tahtnud näha ühiskonnas muutusi. Ühiste eesmärkide nimel koondutakse ühiste sümbolite alla, et ühise löögirusikana saavutada oma tahtmist. Revolutsioonides on ikka vastasleerid end kuidagi märgistanud.

Mida toob aga tänapäev? Mille eest on nüüd noortel võidelda? Hetkel on selline tunne, et noored võitlevad ainult selle nimel, et saaks palju raha, uhke auto ja edukuse. Youtube'is kümneid miljoneid vaatajaid kogunud muusikavideote loojateks on ikka need samad mustad, kes räägivad litsidest, rahast ja limusiinidest. Postmaterialism mai ääss. Minu meelest on materialism täielikult in. Just vanemad põlvkonnad, praegune keskiga, kes on üles kasvanud disko saatel, mille sõnumiks on enamasti hea elu ja tantsu löömine, on enam postmaterialislikud. Noorus aga kaldub hoopis tagasi südametunnistuseta varanduse kokku ajamisele. Raha ei haise on in, pereväärtused out. Ma praegu ei räägi Eesti ühiskonnast, millel on läänega võrreldes olemas inimmõistuse kiiks, ma räägin just sellest mainstream läänest, kuhu me ka hirmsasti tahame kuuluda. Meie keskiga on üritanud rahaliselt järgi joosta, aga noorus on juba oma maitse-eelistuste poolest integreerunud kenasti läände. Kui Biitlid laulsid kunagi armastusest ja muust sellisest, siis ka nende ajal üles kasvanud inimesed hindavad neid väärtusi rohkem. Tänapäeval on aga asi läinud tagasi sinnamaale, kus on eeldada meie põlvkonna keksikka jõudmisel järjekordset hipiliikumist, ma kardan. Edule orienteeritud ühiskonna vastu tekkib vastuliikumine, ja see võib olla poliitiliselt sotsialistlik, tunnetuselt hooliv.
Otse loomulikult on sotsilaistlikud maailmavaated ka praegu noorte hulgas popid. Sotsdemme pooldavad vaesed tudengid seni, kuni oma esimese milli teenivad ja siis kohe lendavad paremale ära. Sest neile räägib muusika ja lai elustiil seda, et raha on vaja teenida ja mitte hoolida nendest, kes ei teeni.

Tänapäeva vastuliikumine (mitte vastupanuliikumine) on minu arvates tekitanud just need moodsad dokumentaalfilmid, mis räägivad meie süsteemi kokkuvarisemisest, kuna tegutsevad wall streeti ärihaid, kes omale kõik krahmavad ja juhivad tegelikult seni veel unipolaarse maailma juhti. Olemas on igasugused majanduspalgamõrtsukad, kes vaeseid riike lüpsavad. Igasugune Zeitgeist ja kasvõi Obama Deception on vägagi vaadatud (filmid, millele on isegi Jon Lajoie paroodia teinud). Aga kui ma neid vaatan, siis tundub, et nende ideedega ei lähe kaasa mitte noored, vaid keskealised inimesed, keda need asjad otseselt mõjutavad. Noor inimene tahaks ise olla Wall streeti ärihai, tahaks ise halastamatult lüpsta. Uue aja revolutsionäär on Volvo-driving soccer mom, kes vaatamata oma võrdlemisi heale rahalisele edule ikkagi hindab ühiskonna jätkusuutlikust ja legitiimset varade ümberjaotamist, vähendada lõhet rikaste ja vaeste vahel. On sellised pehmed väärtused, mida noor inimene ei mõista. Majanduskriis on sellele asjale edasise tõuke andnud. See mõjutab just seni mugavat elu elanud keksklassi. Töölistest ma ei hakka rääkima, nemad pole niikuinii kunagi rahul. Miks peakski inimene rahul olema, kui ta kalakombinaadis liini peal töötab. Oskustööline on juba keskklass. Oskustööline pole proletariaat, vaid sepp või meister.

Uutes vastuliikumistes näeb lipsustatud kontorirotte piketeerimas, mitte kanepit tõmbavat hipit või baretti kandvat punase lipuga tudengineiut. Keskklassi keksmine inimene tahab murda selle "new world orderi", mis kena nime all varjab rahahaide saamahimu. Vara tagasi rahvale ei ole enam pelgalt tööliste loosung, vaid puhtalt keskklassi loosung. See ei ole sotsialisltik ega ka kommunistlik, kuna sel pole poliitiliste vaadetega mingit seost. Võitlus käib majanduse olukorra vastu, mitte majanduspoliitika vastu. Ei võidelda valitseva poliitilise režiimi, vaid selle varjus olevate oligarhide vastu, kes vaatamata valitsuse poliitilistest hoiakutest niite tõmbavad.

Noored ei taha maailma muuta, vaid nende vanemad tahavad. See on minu nägemus asjast. Kui on vastuväiteid, siis andke aga tuld.

http://www.youtube.com/watch?v=eAaQNACwaLw
http://video.google.com/videoplay?docid=7065205277695921912#
http://www.youtube.com/watch?v=QDgHO15Bb58&channel=jonlajoie

Muretseja

2010-03-02T04:10:00.002+02:00

Muretsemine igasuguste asjade üle on mind viinud jälle selleni, et ärkan lambist kell 3 öösel üles ja hakkan õppima. Minu kõige suuremaks hirmuks on vist läbikukkumine ja seetõttu nägin öösel väga haigeid unenägusid, mis üles ajasid lõpuks ja une sootuks ära võtsid. Oleks ikka pidand õhtul edasi õppima. Aga no, kurat, ise valisin endale sellise koormuse.

Hullumeelsed

2010-02-23T09:46:00.003+02:00

Praegu käivad Vänkuuveri olümpiamängud. Ja kui hakata mõtlema, siis tegelikult seal minu meelest normaalseid inimesi ei ole. Sportlased on lollakad. Neil on kõigil selline jube kinnisidee saada endale väärismetallist jublakas kaela rippuma. Ja selleks nähakse terve elu vaeva. Igal hommikul tõustakse üles, tehakse hantlitega, või vaesemates riikides telliskividega homikuti võimlamisharjutusi, siis käiakse joostakse mitu tundi, siis tõstetakse natuke raskeid asju ja siis tehakse veel seda sporti, milles võisteldakse. Kogu söömine on ka tähelepanu all. Peab sööma igasuguseid selliseid asju, mida tavaline inimene päris söögiks ei nimetaks, vaid hoopiski suve hakul vikatiga suvilas suure tüdimusega maha raiuks. Siis mõõdetakse kehal igasuguseid numbreid ja andmeid ja saadakse teada, kui palju on vaja mõnda asja veel tõsta, lükata, veeretada ja siis oma kohale tagasi panna. Või siis seda, kui palju on vaja veel umbrohtu koos hapukoorega süüa. Kui sportlane õnnestub, siis ta on rahvuskangelane. Selles mõttes tõepoolest, au ja kiitus talle selle eest, et terve elu töö ja vaeva nähtud, mis tõi koduriigile au ja kuulsust terveks kuuks ajaks. Hiljem muutuvad need saavutused lihtsalt numbriteks statistikas. Loomulikult saab tippsportlane terve elu respekti ja feimi ning sellega kaasnevat sulli. On ju inimvõimed lükatud viimse piirini, näidatud numbreid kiiruses ja kõrguses, mida teised ei suudaks. Võib-olla seetõttu, et tavainimsel ei tuleks mõttessegi mingisuguse toika abil üle lati hüpata või siis 90 km mingisuguste jala külge kinnitatud kaigaste peal mööda lumevaipa end edasi lükata. Ta ei tuleks selle peale, kui seda telekas ette ei näidataks. Kunagi kauges kinevikus oli see liikumisvahend, aga kui see poleks spordiks muutunud, siis oleks ilmselt ammu unustatud vana naeruväärne liikumisviis. Siiski enamik sportlasi ei ole teps mitte tippsportlased, vaid nende järel jõlkuvad taustakeppijad, kes mõnikord saavutavad näiteks auväärse 68. koha, kui nad tippvormis on. Selle kõrvalt peavad nad veel kusagil spordipoes jalgrataste kumme parandama ja mingit au ja kiitust ka pole. Koormaid tõstetakse samamoodi nagu tippsportlased, aga moodsate sportlike abivahendite asemel peab vedama aianurka vedelema jäänud roostes külmkappi mööda õue edasi-tagasi, et ka kuidagi rammu tuleks.
Sportlased on kaotanud selle võistluse kinnisideega igasuguse kaine mõistuse, Nagu näiteks Petra Majdic, kes viie katkise roidega läbi agoonia võitis pronksmedali. Täitsa hull naine. Aga selles suhtes annab nende juures respekteerida nende armastust ja austust oma ala vastu, seda pühendumist ja järjepidevust vaatamata kõikidele takistustele.
Tegelikult on aga suur osa spordist väga igav. Näiteks seesama eestlaste poolt tuliselt armastatud murdmaasuusatamine. Kui eestlased seal ei osaleks, siis ei kotiks see ala eestis kedagi. See on kohutavalt igav ala, kus pärast mitut tundi nühkimist tekib võib-olla finišis huvitav sekundite mäng. Mina näiteks kohapeale ei läheks seda iial vaatama. Kükitad seal lumehanges tundide viisi, vaatad kuidas reklaame täis liimitud pikkade käistega trikoos tüüp mööda lund vuhab ja siis kõrval on mingisugune tegelane, kes puhub mitu tundi järjest plastikust pasunat ja teisel pool on mingi vend, kes kõristit keerutab, vahepeal karjudes asju nagu "Kiku, Kiku või mine, mine!" Ja samas ei saa ju aru ka mis toimub, üks tüüp vahepeal seletab midagi läbi ruupori, aga kuna kogu üritus toimub kusagil küngaste vahel, siis kõik see kajab seitsmekordselt tagasi ja aru ei saa sittagi.
Mulle meeldib vaadata meeskonnaspordialasid nagu näiteks hoki ja jalgpall, isegi siis kui Eesti seal ei osale. Paljudele eestlastele ei meeldi see üldse, neile meeldib vaadata Kiku tagumikku, kui ta tõusu peal hoogu lisab ja seda kommenteerib Lembitu Kuuse sõnaga "jahhhh".
Inimesed vaatavad kogu seda üritust telekast ja mõtlevad, et nemad ju saaksid ka. Mõni läheb seda tegema puhtast loodusenaudingust. Väga mõnus mööda puutumatut Lõuna-Eesti loodust suuskadel rahulikult ringi sõita ja nautida värsket talveõhku. Sõita mööda metsaradu, kus pole inimtegevusest jälgegi, vaid üksikud jänesejäljed viivad põõsa alla pabulateni. Sõidad ja naudid, hiljem jõuad suvilani, endal põsed punased nagu metsmaasikad, võtad rahumeeli suusad ja villased sokid jalast, lähed juba soojaks köetud sauna, pesed end ära ja siis vajud puhaste linade vahele unele. Vot see on mõnus.
Teised aga ostavad kokku tohutu raha eest endale spordivarustuse, mille peal on kirjas kas "super", "sport" või "super sport", mis on tohutult voolujoonelised, panevad endale külge igasugused parameetrit, juhtmed ja mõõdikud, mis näitavad igasuguseid numbreid, mille kohta info on täiesti irrelevantne, näiteks kui pikad on su varbaküüned ja mitu spermatosoidi su keha jõuab toota, sõidab mingeid ringe kusagil spordiplatsil, tee peal peksab lihtsalt sõitmist nautima tulnud lapsed suusakepiga kõvasti ropendades eemale, kuna need segavad isikliku ringirekordit; higistab ennast lolliks, siis sõidab koju ja peksab naist ka veel, kuna tundis ennast maailmameistrina, aga loll naine ei olnud kodus piisavalt õige protsendiga hapukoort umbrohu peale pannud.
Sport teeb inimesed vahel lolliks ja kusjuures tihtilugu ei ole need alati tippsportlased. Ma kunagi töötasin ühe Eesti ajalehe toimetuses, kus oli ka üks tuntud ajakirjandusguru, kelle tööks on avaldada kõikide maailma asjade kohta arvamust, eriti just nende asjade kohta, millest ta eriti midagi ei tea. Toimetuses ta aga ainult vatras oma maratonidest ja ringiaegadest, oma mingisuguse Tõrva sügisjooksu 34. kohast ja sellest kuidas õigesti treenida. Käis päev otsa mööda toimetust ringi ja seletas, kuidas õigesti toituda ja kui täisväärtuslik elu on see, kui hästi lühikestes liibuvates pükstes saab mööda teed joosta punktist A ringiga tagasi punkti A. Nii mõnedki olid seal sellised vennad, kes tegid rahulikult oma töö ära, selle ajal tegid kusagil 60 suitsu, siis läksid võtsid õllekas mõned mõõdud ja läksid koju magama, mistõttu tundus see aktiivne ringijooksmine ja seletamine natuke tüütu.
Osad inimesed ostavad mingisuguseid maratonipääsmeid tuhandete kroonide eest ja treenivad nendeks, mõned käivad lihtsalt vahetevahel jooksmas. Mõned inimesed elavad korteris ja mingil täiesti veidral põhjusel on oma toakaaslaseks võtnud ühe koerlaste sugukonda kuuluva looma, mille liiginimi riimub sõnaga "poer". Neid loomi on vaja vahepeal välja jalutama viia, kuna nad pole harjunud korteris elama, see on neile loomuvastane. Neile ei meeldi hommikul üles tõusta, kaerahelbeputru süüa, ajalehti lugeda ja selle kõrvale 7 suitsu teha ja siis tööle minna. Neile meeldivad natuke proosalisemad asjad nagu näiteks kondid ja nuusutamine. Sellepärast on vaja viia neid vahel välja jalutama, sest esiteks tahab loom natuke jalgu liigutada ja teiseks on vaja loomulikul teel loomulikud toimingud läbi viia. Sittuda ja kusta on vaja noh. Ja ka inimene on loom ja tõepoolest võib-olla pisut istuva eluviisiga, mistõttu on vaja ennast liigutada, käia ringi jooksmas, põhimõtteliselt on vaja ennast jalutama viia. Kuigi ma pole veel näinud ühtegi liibukates tüüpi pargis, kes ringi jookseb, siis kusagile pasandab, tema peremees selle kühvliga üles korjab ja kilekotti asetab ja käib nuusutamas teiste maratoonlaste paska, mille peale kõvasti haugub. Siis kuseb veel postide peale, et näidata, et "mina olin siin". Inimene on natuke teistmoodi loom. Inimene viib ennast jalutama, pannes külge ühed juhtmed, mis mõõdavad keha sees toimuvate protsesside numbrilisi andmeid ja teised juhtmed käivad kõrva, et siis saaks kuulata selle ajal kas rütmi tõstvat hardcore trance'i või siukest muusikat, milles soovitatakse "väristada oma tagumikku, beebi".
Kusjuures ka mina ükskord mõtlesin hakata hästi tervislikku eluviisi harrastama. See oli ehk oma 4 aastat tagasi. Mul olid siis tekkinud hirmsad asjad, mis panid tervise peale mõtlema. Teate küll need kopsuvalud ja rõve köha ja asjad, mis tulevad nendest natuke vähem tervislikest eluviisidest. Ma ärkasin hommikul koos päikesega üles, keetsin endale muna, siis võimlesin ja tegin keha soojaks ja asusin dresside väel jooksma. Kui 300-400 meetrit sai joostud, siis ma läksin enda peale närvi, mõtlesin "MIIIIIKS??" ja jalutasin kodu poole tagasi. Tee peal sai tehtud hingeldades üks suits ka. Läksin koju, viskasin dressid kusagile kapipõhja ja läkisn magama tagasi. Täielik ajaraisk.

Kui sportlased poleks hullud, siis poleks neid huvitav vaadata,

Midagi, mis toetab mu sõnu

2010-02-20T10:52:00.001+02:00

Ehk siis väike toetav materjal eelmise suve päevituspostitusele: http://www.paleisthenewtan.com/

Hüpohondriline ühiskond

2010-02-17T13:01:00.004+02:00

Ma ei tea kas teie mäletate, aga mina küll, kuidas lapsepõlv sai veedetud maal mööda põlde ringi joostes. Suvehommikul, kui veel kaste maas oli, peksis vanaema jalad alla, lükkas õue mängima ja tõmbas ukse vahelt kinni. Sai joostud mööda küla ringi, hüpatud poriloigus, käidud kartulikorviga kala püüdmas ja tehtud tigude rallit. Samuti sai sõidetud jalgrattaga 5-aastaselt naabervalla poodi jäätist ostma ja käidud naabrite mesitarusid kividega loopimas. Ujumas sai käidud mudase põhjaga vees, pärast tuli kaanid lihtsalt jala pealt ära tõmmata. Jube turnimisvajadus oli ka, mistõttu sai paarikümne meetri kõrguse puu latva ronitud ja siis sealt aja peale alla tuldud, viimased kaks meetrit hüppega. Igasuguse muda sees sai käidud püherdamas ja igasuguseid marju, aedvilju jms sellist sai korjuatud otse loodusest, kasvõi koos mullaga suhu topitud. Õhtul tagasi suvilasse jõudes olid lapsed üleni porised, jalad ja käed ära kriimustatud ja verised ja hea kordaläinud päeva tõttu näole manatud naeratuse tõttu paljastatud hammaste vahelt võis leida üksikuid mullatükke. Lapsed pesti puhtaks ja kuna nad olid päev otsa ringi müranud, siis räiesti surmväsinud ja pärast sauna vajusid kohe ära.
Tänapäeval pandaks vanaema sellise käitumise eest vangitorni. Ühiskond on muutnud nii haiglaseks, et mõnes riigis ei tohi isegi 14-aastane üksinda kodus olla. Iga lapse kriiumustus on seadusega karistatav, kõigile topitakse mingeid ettevaatusabinõulisi keha kaitsvaid ravimeid sisse vaktsineeritakse tuhande haiguse vastu, millesse nakatumise tõenäosus on 1/50000000. Kõiksugused aiast leitud marjad, õunad tuleb põhimõtteliselt täielikult bakterivabaks muuta, kasvõi iga tolmukübet kardetakse kui katku ja ujuma minnes võetakse enne veeproovi - kui seal on üle 2 bakteri, siis joostakse selle veekogu juurest surmahirmus ohutusse kaugusse. Lapsi ei lasta üksinda ise mitte oma ajas abiratastega jalgrattal sõitma, keegi peab alati kõrval olema. Kusjuures lapse keha on rohkem kaitstud kui jäähoki väravavahi keha, igasuguste pehmenduste ja asjadega. Kui laps kasvab piisavalt vanaks, et võib iseseisvalt majas 100 meetri kaugusele jalgratta sõita (umbes 16-aasta vanuselt), siis pannakse talle külge radar ja raadiosaatja.

Väike laps ei saagi kunagi teada saab, mis on valu, kuidas töötab plaaster, mis maitse on leetmullal ja kui kaugele näeb puu ladvast. Selline bubble-boy ühiskond tekib. Aga lastel on ju vaja kuidagi end välja elada. Nad pannakse arvuti taha istuma, kus nad saavad rasked klaviatuuriklõbistamise tööd teha, et tappa mingeid koletisi pumppüssiga. Ma ei tunne, et ma olen ilma jäänud millestki, kuna ma olen vahepeal ennast üleni veriseks kukkunud ja siis 7km kaugusele koju roomanud, samal ajal katkist jalgratast seljas kandes. Haavad paranevad ära, aga mälestused on see-eest võimsad. Laps peabki vahel pikali kukkuma, et ta hiljem nii ei teeks, et ta pikali kukuks, ta ju õpib kogemustest. Peaasi, etväga kõvasti pea peale ei kukuks, muidu võib jama olla. Ühiskonda hirmutatakse aga ikkagi selliselt, et kui lapsel sõrmest verd hakkab jooksma, siis võib tulla lihasööjabakter ja 24 tunni pärast on ta pool last ära söönud. BULLSHIT!

Lapsed on ju alati lapsed. Samasugused nagu on olnud nende vanemad lapsena. Aga see kuradi ühiskonna haiglane hüpohondria, mida sunnitakse nende kuradi 105-aastaseks elada tahtvate juurikaõgijate poolt peale, on haiglane. Nad räägivad täisväärtuslikust elust, mis nende meelest on lihstalt joosta, endal pulsimeeter küljes. Iga päev mõõta erinevaid numbreid, mida keha annab, süüa maitsetut lehtsalatit nagu mingi kuradi küülik ja mitte tarvitada meelemürke, mis olemise mõnusaks teevad. Müüakse igasuguseid actimele ja asju, et tugevdada organismi, kuni see ennast ise kaitsta ei jõua. Inimene mingi hetk paratamatult raugastub ja sureb ära, mõni sureb isegi enne raugastumist ära. Kui hüpohondriline steriilse juurika õgard lõpuks oma 110-eluaastani elab, siis põhimõtteliselt tähendab see seda, et ta on 30 aastat oma elust raugana elanud. Sealjuures veel niigi vananevas ühiskonnas viimased 40+ aastat pensionil, mis põhimõtteliselt ilmselt võrdub tema töötatud aastate arvuga. Sööb juurikat ja laseb ühiskonna kulul liugu. Õnneks ei ole see mingine reegel, mitmed elupõletajad elavad ka vanaks ja metsavaht, kes oli terve elu männilõhna sees elanud ilma kordagi suitsu tegemata, suri 45-aastatselt kopsuvähki.

Kõik teavad, et inimene naudib kõige rohkem neid asju, mis talle kahjulikud on. Mina ütlen seda, et juurikaekstremismi ja fundamentaalse elupõletamise vahel võib olla see kuldne kesktee, et elu täisväärtuslikult elada. Ma pole küll õige inimene seda ütlema, kuna pigem kaldun rohkem ühe äärmuse poole, aga noh ideaalvariant oleks ehk minulgi selline.

Lisaks on kõik see hügieen, mida inimesed peavad hoidma. Ma tean, et haisev inimene on vastik. Aga praegu tundub, et peab end 5 korda päevas pesema, kusjuures selle juures kasutama mingit 17 erinevat kreemi ja asja. Leidub inimesi, keda häirib ka kellegagi oma joogipudelit jagada. See on lihtsalt tobe. Mind ennast pisut häirib see, kudias inimesed enne raamatulehe keeramist oma sõrme lakuvad, aga mitte sellepärast, et see oleks kuidagi seotud hügieeniga, vaid sellepärast, et see on lihstalt imelik. Ma olen terve elu suutnud lehekülge keerata niimoodi, et mu nimetissõrme ei ole samal ajal ilane. See on mingi vanainimeste asi rohkem. Ilmselt neile õpetati noorena niimoodi tegema, nagu Nõukogude-aegsele põlvkonnale õpetati inglise keeles "thank you" hääldama "sänkju".
Loomulikult on pärast mitut päeva pesematust mõnus ennast hea värksendada. Olen ka ise tundud seda tohutut ebamugavust, kui on mitu päeva palmi alla magatud nii, et juuksed ja kõrvad on liiva täis ja kõik kleepub ärakuivanud higist ja meresoolast. Aga neid inimesi ma ei mõista, kes üheks päevaks kusagile maakohta jooma minnes endale suure spordikotitäie hügieenivahendeid kaasa võtavad ja satuvad paanikasse, kui kellegil hambapastat pole. Hambad ei kuku suust ära, kui nad ühel päeval pesemata jätta. Jummala savi.

Püha Valentini päev

2010-02-14T12:37:00.002+02:00

Täna on see päev, mida kutsutakse nii valentinipäevaks kui ka sõbrapäevaks. Kuidas kellelegi, iga inimene näeb seda päeva erineva nurga alt. Paljudel on sellest päevast üsna savi, nagu mulgi, teised jälle võimlevad, et saaks kallimale värvilisi asju -nagu näiteks lilli- kinkida. Ilmselt sel samal hetkel, kui mina siia sõnu üksteise järele ritta laotan, hoiavad kusagil Ameerikas inimesed käest kinni, ütlevad üksteisele "I love you" ja lasevad endast pilti teha, endal selline naeratus näos, et tarkusehambad ka paistavad. Mõni vägivaldne abikaasa annab naisele täna vähem peksa ja mõni saadab sõnumiga "head sõbrapäeva". Kui mul oleks keegi, kellele ka lilli kinkida, siis ma teeksin seda võib-olla, aga õnneks olen ma sellistest asjadest vaba ja võin nautida mõnusat pühapäevast pohmelust vürtsitatuna mitte millegi tegemisega.
Iga inimene tunnetab seda päeva erinevalt, nagu tunnetatakse kõiki teisi asju. Näiteks nagu lilled. Mõnele inimese meeldivad lilled, sest neilt on hea jalaga õit küljest ära lüüa, teisele meeldib nende lõhn, kolmandale värv. Kuigi tegemist on tavaliste taimedega, on inimesed selles kokku leppinud, et lilled on ilusad ja selles vaimus üles kasvataksegi. See, mis teeb nad ilusaks, on asjaolu, et ta eristub ülejäänust rohelisest loodusest. Ega rohelisel värvil ka midagi viga pole, kuid kui selle seest paistab välja punane või kollane, siis on see eripärane ja me mõistame seda võib-olla looduse ilu all. Mõnele meeldib rohkem kollane, teisele lilla jne jne.

Valentinipäeval on ka minu jaoks erinev tähendus ja võib-olla ei kattu see üldse mitte kellegi teise arvamusega. Kuuldes nime Valentin, tuleb mulle meelde vaid üks inimene ja selleks on Valentin Sidorov, kes oli Tartu koolidevahelise hokivõistluse parim mängija ja suurim väravakütt, kes vist meile ka oma 7 väravat finaalis viskas. Eks me kõik poisid austasime selle venna skilli ja ta tundus oma kaitsmetega väljakul suur ja võimas. naljakas oli see, et kui me teda lõpuks auhinnatseremoonial ilma varustuseta nägime, siis tegu oli hoopiski üsna nohikliku kõrendiga, kes beežis fliisis rahumeeli nurgas nokitses. Selline mees oli Valentin Sidorov ja kui ma kuulen nime Valentin, siis tuleb kohe Sidorov meelde, mistõttu ka valentinipäev ei seostu mulle esimesena kohe mingisuguse romantikaga, vaid sellega, kuidas me finaalis häbiväärselt 0-13 pähe saime ja selle eest hoolitses üks kõhn vene poiss.

Kui hakata valentinipäeval naissoole mõtlema, siis esimesena tuleb kohe meelde Valentina Tereškova, maailma esimene naiskosmonaut. Ega see ka kuidagi mingisugust romantilist härdimust ei tekita, lihtsalt faktiteadmised. Ega igaüks kosmosesse ei satu, ja Tereškova valiti selleks ju temaga samade näitajatega kandidaatide seast tema laitmatu kommunistliku tausta tõttu. Eks vana Tereškov oli tubli kolhoosnik ja nõnda saigi tütar lennata kõrgemal stratosfäärist ja atmosfäärist ja kõikidest teistest sfääridest oma kosmosekapslis, millel punane viisnurk uhelt küljes sätendamas.

Ilusat valentinipäeva teile kõigile! Eriti teile, Sidorov ja Tereškova!

Ebaratsionaalne au ja õiglus

2010-02-13T14:25:00.003+02:00

Neljapäev oli kõige imelikum päev üldse. Algas see tuletõrjealarmiga enne kella seitset hommikul, mistõttu oli vaja majas natuke raskeid asju evakueerida. Päev oli nagu päev ikka, aga õhtul oli vist rahvusvahelise naiste ööparissejoomise päeva tähistamine. Ma täpselt ei tea millega tegu oli, aga igatahes hõlmas see viina ja operatiivsõidukeid. Üks lõpetas lumehanges, kus vedas ära Eesti Politsei ja teine lõpetas sirakil pubis ja appi tuli kiirabi. Kusjuures kogu sele kantseldamise juures oleks vaja ratsionaalset mõtlemist, et teovõimetu inimene saaks toimetatud turvalisse kohta end teovõimeliseks magama. Aga rahvusvahelise naiste ööparissejoomise päeva tähistamise käigus leidub alati ka neid naisi, kes muutuvad kogu asja juures maailma kõige ebaratsionaalsemaks olevuseks. Selle asjapulga nimi on purjus nuttev tüdruk. Mõelda vaid kui palju selle inimeselooma sees võib erinevaid emotsioone ringi keerelda. Purjusolek tähendab seda, et inimene enam ei mõtle, vaid tegutseb täielikult emotsiooniimpulsside ajel, nutmine on erilise emotsiooni väljendamine, mis on lubatud ainult naistele. Mehed peavad selle asemel kirjutama laule, raamatuid, andma kellelegi peksa või tegema enekat. Nutta ei tohi. Ja kirsiks tordile, on see random factor, et tegu on naisega, maailma kõige ebaloogilisema olevusega.
Aga tegelikult on ka meestel palju jubedam ebaratsionaalne mõtlemine. See on see ebaratsionaalne au ja õiglustunne. Mõni kulutab aastaid ja palju raha kohut käies, et tema jaoks ebaõiglane parkimistrahv tühistataks. Mõni ihub aastaid öösiti salaja paneelmaja keldris machetet tervaks, et lõigata ära sõrmed sellel inimesel, kes talle kunagi "pede" ütles. Inimesed panevad autosid põlema neil, kes kunagi nende lapse kohta "kole" ütles. Kõik need aumõrvad, need kaklused, tülid ja vihkamine on selle tõttu, et inimene arvab, et keegi on tema vabaduse piiridesse tugevalt tunginud. Inimese vabadused ja õigused lõppevad seal, kus alagavad teise inimese vabadused ja õigused. Ja nad tunnevad, et keegi on sinna murdnud ja nad tahavad ta hävtada. isegi kõige väiksem tüli purjus meeste vahel pubi ees suitsul käies võib lõppeda verise farsiga. Kui minule keegi tänaval õlaga vastu tuleb, siis ma ei viitsi hakata selle pärast tüli norides õiglust taga nõudma. See ei vii kuhugi, sest ma ei saa nkn seda inimest isegi mitte noahoobiga kõhtu veenda, et minul on õigus ja temal mitte. See on täiesti kasutu. Selle aja jooksul, mida ma kulutaksin pussitamisele, käte puhtaks pesemisele, politsei eest põgenemisele ja enda varjamisele - kogu sellele stressile- ma võiksin hoopis selle õlahoobi ära kannatada, mitte tagasi vaadata ja juba 10 minuti pärast positega pubis mõõtu võtta.

Ma võin seda rääkida, sest mul ei olegi seda füüsist, mis oleksid minu solvavate sõnade garantiiks. Minu rusikahoop ei teeks isegi kärbest uimaseks. Ilmselt see nii ongi, et kui inimene tunnetab oma füüsilist jõudu, siis ta ei kohku seda kasutama. Mõnele annab see adrenaliini, kaklus ja peksmine, mistõttu on näiteks endine pinginaaber meie poolt hüljatud. Kui ta joob ja mõistuse kaotab, mõtleb vaid emotsioonide ajel, siis on vajadus seda adrenaliini saada ja ta kipub oma rusika abil inimese ninast verd kätte saama isegi neil, kellega kunagi koos liivakastis konnakujulise vormiga liivakooke tegi.

vaits ei ole seksoloog

2010-02-07T02:16:00.002+02:00

ma ei tea kas te olete märgaud, aga inimesed võrdleva oma kehaosi nende asjadega, millest nad kõige rohkem teavad. noored mehed näideks kasutavad oma kehaliikmete nimetamiseks autoosade nimetust. ilmselt on asjad tulnud automehaanikutelt. arstidel muutuks selliste metafooride kasutamne raskeks.

Taktitunne, huumorimeel ja...

2010-02-05T10:40:00.004+02:00

Tänasel päeval on inimeste keskmine eluiga pikenemas ja ilmselt see on ka põhjus, miks inimesed venitavad oma lapsepõlve. On isegi 30-aastaseid, kes kannavad samasuguseid riideid nagu 13-aastased ja mängivad päev läbi sõpradega videomänge, kasutavad nendega samasugust sõnavara ja löövad high five'i, kui keegi 7. leveli ninjakrokodilli suudab ära tappa. Bioloogiline kell tiksub aeglasemalt ja mingisugune pereloome võikski jääda valgusaastate kaugusele, ehkki pealaele on juuste asemel tekkimas kärbeste maandumisväljak. Ja ka igasugused peaaegu, et samaealised naised võõpavad end kodus noorte sarnaselt mingisuguse kreemiga pruuniks, niimoodi, et kui neid natukene hämaramas ruumis pildistada, siis on ainult näha silmad ja ameerika keskkooli lõpupildil alati ühesuguse naeratusega inimestega hambajoon. Ja siis nad lähevad klubisse ja võtavad vajadusel ka tissid paljaks ja püksid maha, kui keegi Jaagup kreem peaks seda neile soovitama. Aga miks peaksidki selised inimesed pere soetama, kui nad ei suudaks oma eraelu ära anda selleks, et päevad läbi hambavalu pärast karjuvat 30-cm pikkust inimolendit lutipudeli ja äiutamisega rahunema sundida.
Samas on ka teistsuguseid olevusi, kes lõpuks saavad aru oma eraelu mandumisest ning inimbioloogilised protsessid on hakanud juba nende välimusele niivõrd mõjuma, et isegi neegrikreem ei varja uusi puudujääke. Tihtilugu on juhtunud, et järsku hakkab bioloogiline kell tiksuma ja sugu on vaja jätkata, mistõttu otsitakse kusagilt korteriläbult kõige rohkem purjus, kuid heade näojoontega mees ja üritatakse temaga kaitsevahenditeta sugu teha, et siis kasvõi üksikvanemana oma täiskasvanud inimese kohustust täia inimkonna jätkamise osas.
Noorte hulgas on aga selliseid terve mõistusega inimesi vähem. Selliseid kohusetundlikuid tüüpe, kes teavad peast igasuguseiderinevaid tehnoloogilisi lühendeid ja nende omadusi ja oskavad isegi ilma igasuguse erialase ettevalmistuseta aeda paari nädalaga ehitata 4-korruselise sauna koos tuulegeneraatori, kahe basseini ja mõnusa olenguruumiga. Ja seda kõike soisesse pinnasesse, sest neil on lambist mingisugused teadmised leetmuldade, laamade liikumise ja aastase soo vajumiskalde kohta. Neid on järjest vähem. Praegu on igasugused sellised joparid, kes käivad selliste pükstega, mille sees saaks vabalt 2 Afgaani perekonda üle piiri smuugeldada, ilma, et keegi üldse aru saaks. Peas on neil kergelt viltu keeratud sirge nokaga mütsid, kapuuts on samas tõmmatud üle pea nagu Monty Pythoni Grim Reaperil ja omavahel on kohustulsik kätlemine muutunud nii keerukaks igasuguste patsutamiste ja käeväänamistega, et kui nad oma kambaga peaksid kusagil sünnipäeval kokku saama, siis neil läheks 2 tundi ja 45 minutit selle peale, et kõiki ära tervitada. Sõnavara on ka muutunud selliseks, mida keegi teine ei mõista.
Teine sort inimesi on selliseid kunstikaltsakaid tüüpe, kes räägivad anarhiast, kanepi suitsetamisest ja kellegi tundmatu muusiku surmast, põlastavad kõiki teisi, istuvad päev läbi kusagil katlamaja müüri taga muda sees, tinistavad häälest ära läinud kitarril kahel allesjäänud keelel ühte nooti kahte moodi, joovad kanget õlut ja nimetavad ennast luuletajateks. Peamiseks lauseks on muidugi tänaval mööda minnes: "Jooou, meees, sa saad 8 suitsu anda?" Õnneks nad midagi ei tee, kui ei anna, sest nad on pidevalt piisavalt fucked up, et ennast üldsegi liigutada.
Siis on kari selliseid tüüpe, kes käivad isegi suvel pikkades mustades mantlites, kannavad kirsasid, joovad õlut ja ropendavad, neil kõigil on pikemad juuksed kui Lady Godival, ainult et maru võiet täis. Nemad paneksid oma stanaistliku needuse peale, kui suitsu ei annaks.
Ühedest tüüpidest pole isegi mõtet rääkida, kuid nemad on enamasti need, kes kõige suure tõenäosusega on juba mitu korda peaaegu isaks saanud, aga õnneks on nende naised samasugused idioodid ja nende kõhud on abordijälgi täis. Peamiseks elu eesmärgiks on kepp, longer ja auto, vahepeal ka kõva muusika, mille sõnumiks ja seejuures ka ainsateks sõnadeks on näiteks Aaaa jeeee, BITCH!
Siis on olemas pašlõõbinigrupp, kes käivad ringi suusajopedes ja nendes beežikates või helepruunides pükstes, millel hästi palju taskuid on. Tavaliselt üsna isikupärata tüübid, kes tihtilugu kasutavad selliseid lühendeid nagu lol ja roflmao.
Üks kari tüüpe on neid ülbeid rikaste lapsi, kes tihtilugu tutvustavad end kui "kinnisvaramaaklerid" või "firmaomanikud". Rikas iss on neile jätnud mingise tütarettevõtte, mille nad suure tõenäosusega esiemse kolme kuu jooksul pankrotti ajavad ja kinnisvaramaaklerdamise kasum on alati miinusmärgiga.

Naiste tüüp on väga rändom, kuid kuna naissugu on palju edulisem, siis ilmselgelt on ka nemad sunnitud üksikuks jääma, sest igasugune subkultuurirämps jääb neile lihtsalt niivõrd alla. Naised on üldse üsna rändomid. Keegi ei saa neist aru.
Ühed naised on aga lihtsalt sellised, kes peavad koguaeg kellegagi suhtes olema. Tavaliselt on and hästi lühikese aja jooksul paljude inimestega suhtes. Ilmselt selle tõttu, et see vajadus ei eelda mingisuguseid sügavamaid tundeid ja peamiseks rahuloluks on juba tõsisema ettevõtmise, nagu näiteks kokkukolimise juures küsida selliseid asja nagu:"Kas me paneme burboonpunase varjundiga või laimiroheka tooniga liiliaplüümidega riiuliukse? Ütle mida sa arvad. Ma ei suuda otsustada. Kumb? ah?". Selle peale mees ütleb:"Kurat, mina arvan, et vahet ei ole üldse.", mille peale saab naine öelda, et "Kuida sa ei hooli üldse meie kodust ja elust ja kuidas sa saad üldse niimoodi mõelda!" . Loomulikult on inimesi võimalik lõppude-lõpuks sundida mõtlema nii nagu teine inimene, aga see võtab aega, aga valesti mõtlemine tähendab lihtsalt seda, et mees ei mõtle mitte valesti vaid mitte nii nagu naine.

Ka mehi on selliseid, kes peavad koguaeg suhtes olema. Tavaliselt on nende mehelikkus sellega juba röövitud ja neid huvitabki tapeedivärvi varjund ja panevad MSNi sellised nimesed nagu:"Kui sa küsikisid mult krooni iga korra eest, mil ma sulle mõtlen, siis sul oleks vaid üks kroon, sest ma mõtlen sulle vahet pidamata koguaeg.".

Mina ka oma mõtlemisega olen kusagil 13. Ma teen vahepeal tagajärgedele mõtlemata otsuseid ja pigem mängin poistega playstationit ja joon õlut, kui viitsiksin minna klubisse ja teha nappides riietes tüdrukutele selliseid märkusi nagu "ma tahaksin olla su püksirihm, siis ma saaksin sind koguaeg kallistada". Ma poelgi kunagi aru saanud, miks inimesed arvavad, et klubi on see põhikoht, kus üksteisega tutvuda. Seal ei saa ju inimesega rääkida ja teda tundma õppida, sest samal ajal karjub kõlarist mingi tüüp laused nagu "Put your hands up for Detroit". Ainuke võimalus on teisele kõrva röökida nii, et kõrv on pärast ila täis ja siis on ka maru piinlik.
Ah, ma ei tea ka. Ma pole see vend. Kui ma ükskord suureks saan, äkki siis leian ka selle võlu üles, sest praegu ma leian, et parim viis inimesega tutvumiseks on küsida "Mis su nimi on?"

Läksin sinna..

2010-02-03T12:31:00.003+02:00

Eelmise nädala teisipäeva õhtul lendasin staapi Mõlgiga pääle hakkama. Järgmisel päeval pidime Saadiku masinaga Tallinnasse saama, aga see kuradi mitmekümnekraadine külm oli tema punase Punto käivitusele halvavalt mõjunud. Viimases hädas võtsime lõpuks bussi ja lendasime Tallinnasse, sealt otse D-terminali ja vhhhhht laevaga Rootsi poole ajama. No ja seal juhtus ikka see, mis noortel inimestel - hakkas pääle! Meil olid juba hommikust saadik mõned võtud sees ja no oli pääl. Bingos võitsin kohe 200 SEKki ja selle saime jalamaid Tax-frees heaks tujuks konverditud. Osa rahast panin kasimparis masinasse ja üks masin tootis nii hullult, et sirge plaan kogu raha maha mängida ei tootnud üldse, lõpuks olid taskud münte nii täis, et isegi need minu kitsad püksid tahtsid alla vajuda. Laeva peal tegime karaoket ja toogapidu, Rootsis eriti ei käinud, sest Mõlk ei saanud mitte midagi aru ja kukkus peaga igasuguste esemete vastu. Sellest ta hüüdnimi tulebki. Tal pea nii palju mõlke täis. Selle venna juhtumistest võiks raamatu kirjutada. No igatahes ma ei hakka kõiki detaile hetkel jahuma. Tagasi tulles, kui ühed poisid juba bussijaama poole teel olid, mõtlesin viimased 10 SEKki masinasse lükata. Ja mitte sellesse masinasse, mille peal Mõlk õhtul magas, õlu näpu vahel. Mul on oma masin, mis toodab nagu omal ajal Fordi tehas T-mudeleid. Panin mündi sisse, lootsin paari minutiga sellest lahti saada, mistõttu duubeldasin kõvasti. Jama oli selles, et ta tootis mõne aja möödudes 78 SEKi tagasi. Collectisin ära ja panin ühte anumasse need mündid, läksin kajutisse ja palusin appi. Kolme peale saime 78Sekki ilusti 15 minutiga maha mängitud. Tagasiteel oli ikka veel pääl ja maandusin staabis. Meiega liitus Lill. Veetsin öö jälle seal ja hommikul läksin koju ennast korda tegema. Õhtul lendasin Valujevi sünnale, kuhu sai ka ööseks jäädud. Järgmisel hommikul lendasime tasuta parteibussiga kongressile. Mina küll partei liige pole, aga need poisid, kes on, tahtsid oma valikud ära teha ja siis aftekale minna. Siiski asjad nii ei läinud ja kell pool 1 istusime vanalinna pubides, kus võtu käigus suutsime liinid tööle panna ja endale Rootsi kruiisi välja kaubelda. Lendasime terminaali ja kuulasime Elämä on laifffiit. Saime reinuvaderi ka kaasa, kes oli juba kohale jõudes pisut võtune, aga viimasel hetkel suutis ikkagi tšekk-inni ära roomata. Vhht laeva peale ja hakkas pääle. Meil oli kindel plaan hommikul lennuk võtta ja kusagile lõunasse lennata, aga need Malta lennud oli järgmiseks päevaks välja müüdud. Raisk.
Laeva peal olid osad inimestel teod, mis trükimusta ei kannata ja seetõttu las nad jääda. Mis juhtub Rootsi kruiisil, see jääb Rootsi kruiisile. Igatahes lõpuks olime juba legendid ja inimesed tegid möödaminnes meist pilte. Öö tipphetkel oli meie kajutis umbes 40 inimest (väike liialdus, aga pointi saab kätte). Ajasin paar neiut täitsa nutma oma jutuga ja mitmed olid veel pahased. Vahet pole.
Tagasi Tartusse tulles olid veel mõned intsidendid, aga jõudsime ilusti staapi, kus hakkasimne uusi rahasid liigutama, et rootsi kruiisile või kusagile spaasse minna. Nüüd oleme ooterežiimil, kõik on Iirimaa maksuameti piiride taga kinni.

Lad culture

2010-01-24T13:50:00.006+02:00

Vahepeal küll ununema hakanud, kuid nüüdseks jälle meelde tulnud ladistlik (laddism, lad culture - ingl. k) eluviis tekitab sellist mõnusat surinat, nagu oleks ära armunud. Tegelikult on ära armumine selle nähtuse surmaja, mille tõttu on mitmed poisid kõrvalt ära kukkunud.

Igatahes, kuna nüüd on jälle ees selline üritus nagu tavaliselt meil sügiseti, küll aga praegu väiksema kaaluga, siis surin on jälle sees. See igasügisene reis on põhimõtteliselt lad culture'i mõttes ideaalnäide. "What happens on tour, stays on tour".

Lad culture iseenesest on 1990ndatel väljakujunenud nõndanimetatud eelfeministliku meestüübi subkultuur. Tänapäeva meestüüp on aga mandumas, teed rajamas matriarhaalsele ühiskonnale. 70% tudengitest on juba naised. Kunagi saabub võrdsus ja siis naiste võim. Ühiskond hindab ratsionaalsuse asemel emotsionaalsust ja multitaskimine on kohustuslik. Samas võivad ära jääda paljud sõjad, kuna kaob ära ainuke meessoole iseloomulik ebaratsionaalne omadus ehk ebaratsionaalne au. Samas tõuseb esile naiselik külmus positiivsele, kuid pealtnäha hallile nähtusele, austus on potjomkinlikult ülekullatule, mis endas võib endas peita destruktiivsust. Rahvusvahelised suhted rajanevad silmakirjalikkusele, tekib diplomaatiline klatšikultuur. Kaob võistluslikkus ja konkurents kaotab oma tähenduse. Riikide pingeridasid ei koostata. Kahtlaseks muutub, aga nii-öelda ilutööstuse olemasolu. See võib minna kahes suunas:

1) Välimuse osakaal tõuseb, kuna naiste omavahelises konkurentsis on lisaks nupule vaja ka välimust, et äratada aukartust ja kadedust. Välimus ja trendirajajate diktatuur, äratab aukartust ja järgijaid.

2) Välimus kaotab oma tähenduse. Praegu naised on sunnitud ennast üles lööma mitte vaid ühiskondliku positisooni tõttu, vaid ka omavahelise konkurentsi nimel, kuna meestele konkurents väiksem. Matriarhaalses on pigem mehed need, kes peavad vaeva nägema, naistel õllekad.

Okei, ma jälle üldistan, aga selline pilt maailmast tuleb ette, kui mõelda seda, kui naised seda maailma täielikult juhtima hakkaksid ja mehed vaid parandaksid nende autosid. Aga noh, mine sa tea. Naistest keegi aru ei saa ja ma arvan, et võimalikku matriarhaalset ühiskonda võiks kirjeldada sõnaga "rändom".

Naissoost inimesed suudavad näha samas väga hästi fassaadi taha. Nad oskavad ära öelda vaid pilgust inimesele, märgata tema ebaharilikku käeviibet ja saada sellest aru, et vaadeldava objekti kass jäi 4 päeva tagasi auto alla. Kui mees inimest vaatab, siis ta saab aru, et keegi on tujust ära alles siis, kui näeb, et tolle juuksed põlevad.
Samas jääb sitautsiooni analüüsivõimest vajaka. Selline oleks minu nägemus. Olen küll avatud erinevatele arvamustele, kuid need minu oma siiski väga ei kõiguta. . Okei, aitab ka sellest jamast ja asugem asja juurde. naiste domineerimisele seisab vastu vaid üks - ja selleks on meestevahelise sõpruse tugev side.

Lad culture kuulub esmalt poissmeestele, kes hoiavad omavahel suuremat sided, kui ükski naine nendega kunagi hoida suudaks. Ehk siis see nn püha vanne "what happens on tour, stays on tour". Lad culture'i esindajaid võiks nimetada blõukideks. Ei ole tähtis see, mis tööd keegi teeb, missugune välja näeb või mis on haridustase. Tähtis on see nn grupiside, sest blõukid teavad üksteise kohta rohkem, kui isegi blõukide enda emad. Blõugisidet ei ole peaaegu, et võimalik murda. Seda saavad teha ainult naised, kes ei ole üheöösuhtenaised. Kusjuures blõukide või lad'ide hulgas võivad ka olla naised, kelle nimetuseks on "ladette". Ladette'i peetakse omaks poisiks. Blõugi vanelaseks on feminism. tark ladist ei lähe feministi torkima, sest blõuklus võib-olla pooleldi vabamüürlaslik. Keegi ei tea ju tänavapilti vaadates, kes on blõuk ja kes tavajorss. Igatahes on teatavad traditsioonid ja ühised huvid. Ühisteks huvideks on tavaliselt jalgpall, õlu aga ka ntks autod ja meesteajakirjad. Lad culture'ist tõugatakse eemale igasugused kuradi new-age metroseksuaalid. Need las hängivad oma feministidega.

Blõukide korpuse motoks on usaldus ja ausus. Petised ja kaabakad tõrjutakse.Ei jäeta kunagi kedagi hätta. Hülgajad hüljatakse suuremas mahus. Petta ja valetada võib vaid väljaspool siseringi. Sisering kaitseb valet ja pettust, ei räägita kedagi sisse.

Keegi ütles mulle kunagi, et feminismi vastaspooleks on šovinism, mis on täielik lollus. Maskulism on. Lad culture on selle alalhoidja.

Ikka ja jälle on teada juba soliidsemas eas mehi, kes on juba abielus ja pered on olemas. Siiski ei kao kunagi side nende poiste traditsioonidega. Ka tubli pereisa käib aastas kahenädalasel joomareisil poistega, keda tuntakse juba aastaid. Psühholoogid küll väidavad, et lad culture võib kaasa tuua depressiooni ja ka enesetappe, kuid ma arvan, et ilma selleta oleks elu suhteliselt tühi. Nooruse ajal tuleb rajada need alustalad, mis hiljem terve ülejäänud elu usaldust, mälestusi, kokkuleppeid tugevalt püsivana hoiavad. Õnneks meil läheb see suhteliselt edukalt siinpool.

Radikaalne lad culture vorm on muidugi jalgpallihuligaanitsemine ja firm'id. See on juba liialt destruktiivne elustiil. See on natuke ajupesuga ja pärsib avarat mõtlemist, ehkki vendade omavahelist kokkuhoidmist peab austama.

Selle aasta esimene tour on juba kolme päeva pärast. Süda juba taob.

Igasugustele tallaalustele tõstan keskmise sõrme.

Rehabilitatsioon ja tegus 2010

2010-01-23T20:39:00.004+02:00

Ma olen selle viimase semeka jooksul enda mõtetega nii pilvedes olnud, et kooliga on kellad. Õnneks on tööde-tegemistega enam-vähem ja selgub, et kevadel tulevad uued pakkumised peale. Kuna aga sügisene saatus on veel lahtine, siis ei tahaks pikaajaliselt ennast millegagi siduda. Varsti tulevad läbirääkimised ja võib-olla hakkan saama teha tööd, kus saab palka kah. See võlast võlani, peost suhu kerjusmungaelu hakkab ära tüütama. Töö on küll loov, hariv ja mõnus. Hetkel ongi sellised lood, et nelja päeva pärast vaja reisile sõita, aga pangakaart on sügavas miinuses ning rahakotis on selline olukord, et selles kohas, kus tavaliselt peaks raha olema, on mul ämblikuvõrgud ja tolm. Niisiis üritan mingeid ettemaksetega diile teha kauba ületoomiseks, aga keegi vedu ei võta. Üldiselt müün ka odavalt kontoritarbeid ja viagra tablette 100 eeku tükk. Vajadusel võin ennustada, taara sai juba ära viidud. 5 kr/ruutmeeter võin koristada ka lund majade eest ja tänavatelt. Kes odavalt adidase tosse tahab, peksku aga kõned sisse. Kellel kaupade-teenuste vastu huvi on, andku ruttu märku. Numbrid on teada.

Lasse Ripub

2010-01-22T11:30:00.005+02:00

Eile sai käidud klubi Maailmas, mis oli siiski nagu Klubi Paradiis (Dynamint ©). Inimesi oli hästi palju, siis kui õlu sai lahti korgitud, tuli juba peldikujärjekorda minna, et seal seistes rahulikult seda lürpida ja kui lõpuks pärale jõuad, ongi juba täpselt õigel ajal häda peal. Üritasin isegi tantsupõrandale minna karglema, aga selles ma väga hea ei ole, mistõttu seda ma ka vältisin. Rääkida oli seal võimatu, mistõttu I. Epic pidi mulle telefonisse kirjutama asju mida ta öelda tahtis. Tantsuplatsile õllega pole mõtet minna, kuna esiteks saavad oma riided sellega kokku ja ka teiste riided, ja õllest on rohkem kasu kui ta kõhus on, mitte kui teiste riietel. Klubis oli niipalju rahvast, et tekkis KGB ülekuulamisooteruumi tunne, kuhu ka massiliselt vange topiti, et nende vastupanu murda. Nagu kultuuridevahelisest kommunikatsioonist sai õpitud, siis intiimne lähedus on -35 cm ja ütleme ausalt, ma olin seal intiimses vahekorras selle käsitluse järgi vähemalt 32 inimesega, kellest enamus olid mingid purjus, soengutega tüübid, kes kiire trummi ja bassi järgi oskasid niimoodi vehkida, et (minu) õlu lendas ja küünarnukiga sai veel selga kah. Sellisest hooramisest ma eemaldusin. Klubisse said kaasa võetud kohustuslikud elemendid: peosokid, peo-pikk aluspesu ja näkku kasvatatud peovinn. Seda viimast selle jaoks, et teised ennast minu täiuslikkuse juures halvasti ei tunneks ja näeksid et see jumalik punase peaga kiitsakas olevus ei ole keegi üleloomulik olend, vaid lihast ja luust inimene, kes tahab lihtsalt poistega õlut juua, naistele külge lüüa ja neilt korvi saada.

Klubiskäik siiski ei vastanud ootustele, natuke külmaks jäi see ikkagi (kuigi uksed olid kinni ja sees oli tuhat higist inimest, kes maja enese teadamata kütsid). Külmaks jäi ikkagi tunnetuslikult, aga mis sest enam.

Hommikul käis kadett Hülss järeleksamil, mille ta suure tõenäosusega läbi kukub. Täna ei tulnud lambiküsimused, vaid päris konkreetsed, mille jaoks sai eelmine kord õpitud, aga nüüdseks olid need ununenud ja täiesti suvalised asjad, mida eelmisel korral küsiti, on täiesti mõttetult minu ajumahtu raiskamas pealuu sees. Peab vist järgneva vaheaja käigus endale korraliku pummelungiga peaaju Format C tegema, et siis uuel semekal protsessor kiiremini funkaks. Nüüd aga uurimustöö käsile ja juba järgmise nädala neljapäeval on Rootsi poole minek, mis on kõige vana lõpp ja uue alguse tähtsündmus.

Ahjaa, juba homme saab kvaliteetveini juua!

Eleanor Rigby

2010-01-20T15:42:00.003+02:00

Tänavatel on üha vähem inimesi. Seda kõike sellepärast, et kõikjal mujal on parem. Telefoniraamatus on järjest vähem numbreid, kuna nende numbreid pole mõtet hoida, kes on juba läinud. Ja lõpuks on nii, et võib ka karjuda, keegi niikuinii neid sõnu ei kuule.

Kadumas on kodu. Õigemini kodu jääb alles, aga inimesed sellest kaovad, kuni lõpuks kodu samblasse mattub või võetakse kriminaalide poolt üle. Inimeste jaoks kodu kaob. Alates sellest hetkest, mil lugesin üht artiklit Austraalias elavate eestlaste kohta, kes oma sõnul ei kavatse mitte kunagi Eestisse tagasi minna, isegi mitte jõulude ajal külastada, sest Austraalias on hea, soe ja inimesed on meeldivad, mitte nagu Eestis. Ja seejuures tehakse mingit proletööd, tüüpilise sõjakoldest tulnud inimese tööd. Kaevatakse kraavist sitta või müüakse rannabaaris ülepäevitunud kortsus allakäinud surfaritele kokteile ja kutsutakse neid sir'ideks.

Ma ei pea silmas kusjuures neid inimesi, kes põgenesidki sõja eest, vaid neid, kes on läinud nüüd, 21. sajandil siit ära. On ära läinud Eestist, mis oma ajaloo jooksul pole mitte ealeski majandulikult nii arenenud olnud, kui 2006/2007. aastal. Ja kusjuures siin nad ei olnud proled, siin nad olid Eesti mõistes ettevõtjad. Omasid mõnusat ehitustarvete poodi, mis osutus kahjuks aga vaid kunstliku majandusbuumi viljaks, mis muul ajal ei õitse. Sellest innustunult võeti kohvrid ja lahkuti, anti alla. Ja tagasi enam ei vaadata. Mindi proleks. mindi mitte kosmopoliidiks, vaid internatsionaaliks. Inimesed, kes põletavad maha oma juured, kelle jaoks on tähtis raha ja majanduslik "heaolu", ükskõik mis hinnaga. Sest need, kellel on seal juured, ei pea juurtetutest lugu. Need proled üritavad uued juured kasvatada, kuid nende põlvkond ei saa seda ealeski. Aga ka prolesid on vaja. Eriti neid, kes ei pea millestki lugu ja võivad kraavist sitta loopida. Raha ei haise. Muudetakse oma nimed. Jaagust saab Jack, Krõõdast Cryt ja Tõnust Tony. Kaotatakse ära see, mis on vanemad andnud eluks ajaks, et olla kohalikega sarnane. Mõni saab veel lahti oma perekonnanimest, mis on perekonnas olnud võib-olla sada viiskümmend aastat. Viimane asi, mis seob kodumaaga, võetakse ära.

Kuid siiski pole mitte ainult proled need, kes lahkuvad. Lahkuvad ka lahtise peaga inimesed. Ma saan aru, kui minnakse välismaale õppima, saadakse sealt elukogemusi ja tullakse siis tagasi, et elatist teenida, olla ühiskonnas lugupeetud isik ja midagi anda sellele ühiskonnale tagasi, mis isegi oma valus ja vaevas on suutnud inimese üles kasvatada. Antakse tagasi see, mis on omandatud, oma tarkus ja kogemus. Ma alati arvasin, et need, kes käivad välismaal, oskavad nüüd hinnata kodu väärtust. Aga ei. See ei ole alati nii.

Mul on paar sõpra, kes on otsustanud tulla tagasi ja olla osa Eesti ühisonnast, aga samas on ka neid, kes tahavad ka minna ja mitte kunagi tagasi vaadata pärast seda, kui on oldud korra välismaal. Kasvõi proleks! Ja mõned neist inimestest on väga arukad. Peamisteks argumentideks on see, et "eesti on nii väike külaühiskond", "eestis ei ole võimalik saada edukaks", "eestlased on külmad", "eestis on kole ilm" ja minu lemmik "eestis on nii nõmää". Ja kui tullakse tagasi Eestisse koju, siis vaadatakse oma mõisaproua/mõisahärra pilguga üleolevalt siinseid olusid ja tehakse pff, meil küll seal sellist asja ei ole, eri nõme koht. Ma tahaksin neilt inimestelt keele välja tirida, et nad kuangi ei räägiks. Sest nemad on need, kes lahkuvad ja jätavad kodu sammalduma. Need arukad, kes lahkuvad selleks, et jääda, neil pole õigust naerda Saarepeedi või Prillimäe rahva üle. Nad on nendest madalamad. Sest kui lahkuvad noored, ilusad ja targad inimesed, siis meile jäävadki need Guidod, kes uhkustavad sellega, et Mosse mootori asemel sai purjus peaga hoopiski Opeli mootor ära tõmmatud.

Loomulikult on inimesi, kellel on õigus minna, kuna nad on oma asjas nii hed, et nende tegevust piirab Eesti väiksus. Füüsikd, kes võiksid avastada mida suurt, saavad seda teha kusagil võimsas maa-aluses kompleksis Šveitsis või igasugused muud teadlased Silicon Valleys. Muusikud ja dirigendid Viinis jne jne. Minge ja avardage oma teadmisi. Aga kui ma kuulen maailma esimese 700 hulka kuuluva ülikooli teise kursuse keskmise õppeedukusega tudengilt, et Eesti on nii mõttetu koht, siin ei saa üldse oma teadmisi rakendada ja üldse on kõik mõttetu külaühiskond, kus ainuke töökoht, mida vastu võtaks, oleks presidendiamet ja üleüldse saaks siit oma bakahariduse kätte ja siis läheks kusagile välismaale, hakkaks metroodes põrandaid pesema ja sellega kõva rulli kokku ajama, siis ma lihtsalt imestan ja kurvastan.
Eriti suurt silmakirjalikkust näitavad üles need, kes kuuluvad organisatsioonidesse, mis kõike seda üritavad vältida. Ma tunnen põlastust ja hämmingut, sest me ei ela sõjatsoonis. Ma tutvusin Bosnia fännidega, kes rääkisid et nad on jah Soomest ja läksin sinna sõja tõttu. Nad tulid ja pooldasid oma meeskonda, kõik nad hüppasid ühes taktis, hoidsid kuni 23. minutini leinavaikust. nad olid üks meeskond, ehkki kusagilt kümnest erinevast riigist. Neil on oma identiteet, kuigi nad on sunnitud töötama läänes proledena. Nad on läinud sinna sõjatsoonist, sest neil pole olnud valikut. Aga nad armastavad oma maad.

Eesti ei ole sõjatsoon. Eesti on lihtsalt väikeriik ja meil pole võimalust luua maailma esikümne hulka kuuluv ülikool. meil ei ole võimalik luua omakeelseid filme ja kirjandust, mida naudiks maailmas miljonid inimesed. No kurat leppige sellega. Ma mõnikord jalgpallistaadionil ja isegi jalkafännide kommentaariumis imestan kui ebarealistlikud ootused kõigil on ja seega ka täielik kibustumis. eesti kaotas viiekordsele maailmameistrile 0-1. Mõttetu meeskond on, miks nad ei võitnud? Eesti kaotas Euroopa meistrile 0-3? Kurat, kas ühte väravat on ka raske lüüa, puujalgade kari!? Tule taevas appi!

Need, kes lahkuvad on kõige ebarealistlikemate ootustega ja seega kõige kibestunumad inimesed, kes samas kriunuvad eestlaste kinnise loomu ja allavajunud suunurkade tõttu. vaadake peeglisse. Imekspandav on veel see prestiiž, mis kaasneb nende naistega, kes on suutnud endale sellise väljamaa mehe leida, et neile tuleb eriti peen väljamaa perekonnanimi, nagu Näiteks Tiiu MacDonaghue, Margit Pinocchio või Tiina Mwuwurari. Mees, kes kodumaalt naiste ei saanud, leidis sellise Ida-Euroopast. selline tundub ta võib-olla kodumaal. Ja siis teeb veel keegi Ajusaagim küsitluse, et "kas sa oeld kunagi mustanahalisega maganud?", mis on veel eriti prestiižne tegevus. See sama neeger, kes väljamaal MacDonaldsi vetsu koristab, on Eestis see mees, kelle kaela kõik blondid neiud langevad ja temaga öösel igasugu seksimise nippe teevad, et ainult saaks Ajusaagimi küsitlusele "jah" panna. Väljamaa prestiiž, nagu väljamaa ajakirja suust kukkunud. Sest Eesti mees on siga, mölakas ja noh.. siga. Ja loll.

Kusjuures need inimesed ise, kes lahkuvad selleks, et mitte jääda. Nad on kõik kindlasti lugenud raamatut "mees, kes teadis ussisõnu", sest kes Eestis poleks? Isegi need, kes muidu ei oska lugedagi, on selle ikka läbi lugenud. Kuid ilmselt neile selle raamatu point ei koida, vaid meelde jääb see, kuidas karu oma munni ära hammustas. Te oletegi põllulküüritajad.

Kusjuures needsamad põllul küüritavad, alsutavad väljamaal igat juttu sellega, et "In Estonia we have like umm... e-elections and....stuff and everything is fruitful and abundant and you don't even have like free wifi, like oh my god!" Silmakirjalikkus.

Mul on sõpru, eks on läinud lihtsalt masu tingimustes proleks, kuid on andnud kindla lubaduse tagasi tulla. ja seda nad igatsevadki. Tulla tagasi. Mindi kiiret raha teenima ränga ja ropu tööga, et siis Eestis see raha kapitalina tootma panna. Tublid.

Maailma avardub üha enam. Kuigi minu meelest ei olegi olemas sellist asja nagu maailm. See ei saa olla sõna ainsuses. Me teame maailma, sellisena nagu me seda näeme ja nagu me seda oleme endale teadvustanud. Ükski inimene ei näe maailma nii nagu teine inimene, mistõttu iga inimese pilgu läbi on eraldi maailm. Mida lähedasemad on inimesed, seda enam nende maailmad ühtivad, mida kauem nende maailmad ühtivad, seda lähedasemad nad on. Oma maailmatunnetuse jagamine teise inimesega pikaaegselt ongi see põhjus, miks mõned ei saa teiseta elada ja miks on olemas inimesi, kes peavad kuldpulmi. Maailmad ei saa kunagi täielikult kattuda, kuid saavad olla väga ühtsed. Mida noorem on inimene, seda väiksem on tema maailm, kuigi see tundub siis suur. Inimene kasvab ja kasvab ka maailm. See, kust me pärit oleme, on selle maailma tuum. meie lapsepõlvemälestuse ümber on hakanud laienema kõik see ülejäänu. Meie lapsepõlv on nagu linn, kust me pärit oleme. See jääb meie jaoks alati selliseks, nagu seda mäletame. Seda ei saa muuta, see on meie isiksust kujundanud, see ongi see, kes me oleme. Me oleme oma lapsepõlve nägu.

Minu lapsepõlv on möödunud Eestis. Igal kevadel, kui ilm hakkab lubama, võtan ma jalgratta ja teen ühe sõidu. 11km Tartust väljas on see koht kus veetsin lapsepõlve. Käin sealt läbi, vaatan need omaaegset mängumaad üle ja mõtlen, et kõik on järsku nii väike. Vaid puu, mille istutasin, on kasvanud kõrgemaks. Kõik on nii väike, sest maailm on avardnud. No ja selepärast, et ise olen ka pikem:) Eniveis, ma ei suudaks olla ilma selleta. Ma ei suudaks neid sildu põletada ja oma kodukohta põlastada. See oleks nagu vaadata peeglisse ja mitte näha oma nägu. Ma ei teaks, missugune ma välja näen.

Ja need, kes on lapsepõlves olnud, on omad. Kui tuleb keegi võõralt maalt, kellel on hoopiski erinev lapsepõlv ja kelle elu on kujunenud hoopiski teise päikese all ja hoopiski erinevad olustikud ja sõndmused on teda mõjutanud, siis teda ei suudaks iialgi täielikult omaks võtta. Te põhjuseta väljarändurid olete samasugused esimese põlvkona immigrandid. Ükskõik kuidas teid ka omaks võetakse, on see vaid mingi piirini. Põletate juured, kuid ei suuda kasvatada uusi. keegi ei saa teist lapsepõlve.

See nn "külaühiskond", mida te nii põlgate, on see, milleta ma elada ei saa. Mulle ei meeldiks elada kohas, kus elab veel miljoneid joppareid. See oleks justkui vaid pinnapealsed suhteid omav metropoliitne sotsiaalne väärakas. Keegi ei tea kedagi. Kui võimalus, et aastas korra juhtub, et põrkad tänaval kokku inimesega, keda pole 10 aastat näinud, on sama suur nagu see, et Jeemeni mošees vaimulikud salaja jääkarude seljas ratsutamise võistlusi peavad. Mulle meeldib see, et kõik teavad kõiki. See hoiab teatavat moraali, kuna tead, et väärast käitumisest teavad ülehomme kõik. Lauslollakaid on vähem ja tähelepanuvajadusega inimesi kah. Kõik saavad piisavalt tähelepanu. Igal vallal on küll omad litsid ja mõni pole küll külaühiskonnast aru saanud või siis ei hooma selle mõjusid, mistõttu hakkab kaamera ees lollusi tegema, aga arukad inimesed teavad kuidas käituda.

Mulle meeldib see, et ükskõik mis juhtub, on mul olemas omad joped, kelle peale saab loota. Mitte mingisugused tuttavad, kes kõik on maailma eri paigust ja kellega ainuke sügavam ühine joon on see, et meil pole rohkem lähedasi inimesi.

Ka mina tahaks aastakese-paar välismaal elada ja õppida, aga ilmselt vaid sellepärast, et taasavastada omale kodu mõnud.

Võib-olla pole ma õige mees niimoodi arvustama, kuna pole väljamaal elanud, aga need mõlemad inimesed, kes seda loevad, teavad mind ja saavad aru, mida ma mõtlen.

Kusjuures mulle ei meeldi isegi reisida selle pilguga, et näha asju. Alati on unistus näha maailma kõige suuremat puud või kõrgeimat koske, kuid kohale minnes pole see midagi erilist. Sellepärast olen leidnud oma elus tasakaalu ja korra aastas käia poistega nendes kohtades lollusi tegemas, kus keegi meid ei tea. Tasakaalustab "külaühiskonna" moraali.

Vihkamine

2010-01-09T18:18:00.002+02:00

See sõna on igasuguste pubekate poolt ära rikutud, mistõttu peaks välja mõtlema palju tugevama sõna sellele, kui üks inimene ei talu teist inimest silmaotsaski ja oleks valmis võimalusel ta ära kägistama. Samas jälle väljend "mitte meeldima" on liiga leebe. "Mitte sallima" võiks olla see vahepealne sõna. "Ma ei salli teid!" hüüab noor Chrystine-Gwyneth-Aberystwyth-Moonica Õueaiaäär oma vanematele, kes ei lubanud tal klassiõhtule minna ja lööb ukse pauguga kinni. Selline olukord võiks ikka tänapäeva noorsoo hulgas olla, kui hormoon kohtub emotsiooniga ja see näost punase teismelise suust välja purskab.
Aga ikka hüütakse "ma vihkan sind!", "ma vihkan teid!" iga väiksemagi asja peale. Räägitakse ka, et "ma vihkan enda elu". No kurat, tapa ära siis ennast. "Mulle ei meeldi mu elu" on selline variant, kus saab veel asju parandada ja seepärast on veel võimalik lohutada. Kui keegi oma elu "vihkab", siis peaks ju asi lootusetu olema, või mis?

Sõna "viha" ei olegi võib-olla nii hea sõna. Saunavihad on ikka päris mõnusad asjad ja kui saunas sõbrale öelda, et "kuule ma peksan sind vihaga" ei tähenda üldsegi midagi halba.

Ma arvan, et sellel sõnal peaks olema tugevad r-ja š-tähed ka sees, et see oleks veel võikam ja oleks võimalik hambaid krigistades öelda.

Hetkel on olukord nukker, sest ma ise olen ka kasutanud "vihkamise" sõna liiga hooletult. Tuleb ikka mõisted selgeks õppida. Hetkel ongi selline kehv seis, et ma ei oska midagi sellele inimesele öelda, keda ma ära tappa tahan, kelle pilti ma õhtuti nooltega loobin ja kelle voodoo-nuku sisse nugasid topin. Lähen tapma ja ütlen, et "ma vihkan sind". Ei saa noh. Selline teismelise tunne tuleb peale. Ma arvan, et peaks läbi hammaste ütlema midagi sellist nagu "ršršrrkkskrš". Pealegi siis tunnistajad saavad öelda, et keegi tšehh tappis inimese ära. Tšehhi keeles on hea lause "Strč prst skrz krk!", mis tähendab Pista sõrm läbi kurg/kaela! Parajalt kuri asi mida öelda, ja päris piinarikkas mõrvamisviis, kästa inimesel enda sõrm läbi kaela toppida. Surmahirmus topib ka äkki.

No tegelikult ma kedagi ära tappa ei taha, asi on põhimõtteline. Kuigi paar inimest on küll olemas, kelle kohta võin öelda, et ma neid ei salli silmaotsaski. Päris silmade eest mustaks tegevat ja kontrolli kaotamise vihatunnet mul õnneks pole ja selle peale tahaks öelda Halleluuja!

Sõnum

2010-01-08T17:31:00.003+02:00

Kuulasin natuke tänasel päeval ääretult populaarset muusikalist kollektiivi nimega Black Eyed Peas. Neil on üks laul "Pumm-Pumm-Pumm", mis, tuleb tunnistada, natukeseks kummitama jäi. Käisin mööda maja ringi, närisin piparkooki ja vaikselt jorisesin omale vuntsi sisse ikka "Pumm-pumm-pumm" ja "pumm-pumm-pumm". Siis vaatasin, mida tähendavad need sõnad eesti keeles. Õnneks väga suurt tõlketöö vaeva ei pidanud nägema, kuna Sky Plus oli selle töö juba ära teinud. Sõnad olid täiesti absurdsed. Näiteks: "Rahvas kohas! Kui te tahate saada alla, pange oma käed õhku!" Kõlab nagu mõni politseioperatsioon, kus kari illegaalseid immigrante on põgenenud maja katusele ja sinna lõksu jäänud, mistõttu peab politsei ruuporisse karjuma vigases väljamaa keeles asju. Üleüldse laulu sõnum jäi mulle arusaamatuks. Mõnel teosel ei olegi vaja sõnu, et tekitada fiilingut ja aru saada, millest teos räägib. Seda näiteks klassikaliste muusikute teostes. Samas andis mulle Erkel ükskord kuulata kitarriinstrumentaali, mis tekitas ka hea mõnusa tunde. Paljudel lauludel on muusika ja laulusõnade kooslus see, mis paneb vahel asjade üle järele mõtlema, teinekord teeb jällegi kurvaks, mõnikord rõõmsaks. Näiteks Queen - You're My Best Friend või Who wants to live forever.

Siiski sõnad "see digitaalne sülitamine, järgmise taseme visuaalne sitt" või siis "ma olen nii 3008, sa oled nii 2000 ja hiline" on kas äärmiselt sügavamõttelised ja minu kanaaju nende tähendust ei oska hoomata, või on tegemist lihtsalt suvaliste sõnade ritta seadmisega ja seda veel äärmiselt häiriva rütmi saatel. Veidral kombel jäi kummitama, äkki ongi tegemist mingisuguse massipsühhoosiga, mille lummusese üritasid Mustasilmsed Herned mind haarata. Igatahes üritan ka nüüd tänapäevast absurdiluuletust luua.

Ma olen koopiamasin, juhhaidii
5000 on rohkem, sina oled vähem
Pirraki-pirraki. pauh-pauh!
Luuavars, pauk, seinas auk

Ma pole käinud kosmoses
Viuh-vauh aleeaa
Staarfotograaf on pikem
Kuluaarides käib väristamine

Ma olen nagu jänes
Üle 2000 kana
Piuhti-pauhti, pim-pam-pam
kukuta rütm nüüd maha

Värista-värista
me peame saama 65
te olete kinni kosmilises sitas
ja see teeb põmm-põmm-põmm

Nad tahavad ära võtta mu julmust
nad tahavad maha teha, valleraa
fooliumist prillid ja võtmeauk
pirraki-pirraki pauh-pauh!

Mida ma öelda tahan, on se, et selline luuletus jätab minust täieliku idioodi mulje ja miks siis mitte herneansamblist?
Ja kes kurat üldse sellist saasta kuulab? Ja miks kuradi pärast kõik raadiojaamad seda täis on? Ja miks kurat üldse kõik raadiosõbralikud laulud ühte (pasa)auku on loodud?

Ma endiselt usun inimestesse ja heasse maitsesse. Sellepärast olen antud massipsühhoosi teooria poolest hea meelega vandenõuteoreetik. Maitsed on erinevad, ja-jah. Aga selleks, et maitsed saaks erinevad olla, peab üldse maitse olema või mis??

Pumm-pumm-pumm ise! Raisk!

Ümberpöörd

2010-01-05T20:21:00.004+02:00

Kirjutasin just 2000-sõnalise postituse. Antud postitus ei ole see 2000-sõnaline postitus. See 2000-sõnaline postitus on mujal (Mitte siiski Muja rajoonis Venemaal Burjaatias)

Saabumine ja lahkumine

2010-01-02T00:41:00.003+02:00

Ma pole aru saanud, miks mõned inimesed kardavad üksinda olemist. Miks on vaja küsida, et kas sa lähed ka sinnapoole või kas ma võin sind saata, ehkki see teeks sihtpunkti jõudmisele ringi peale. Need osad päevast, kus saab üksinda kõndida või bussis sõita, on mu lemmikud. Siis saab puhata ümbritseva linnaga sotsialiseerumisest. Eile astusin rongi peale ja kavatsesin veeta aega Fabiani õpilase seltsis, vahepeal aknast välja vaadata ja lasta mõtetel lennata. Siiski kohtasin üht tuttavat, kelle kõrvale sai istutud ja koolist ja elust vesteldud. Tegime ka rongis olevate tudengitega 6-inimese diili, et rongiga odavamalt saaks Tallinna (linna nimi, mida kõik sealt väljastpoolt olevad inimesed omastavas käändes kohalike sõnul valesti hääldavad). Vestlesime mõnda aega, kuid teatud hetkel tuli vahe sisse, kui tal oli vaja eksamiks õppida ja mina sain Fabiani õpilase seltsis ikkagi kilomeetreid mööda saata. Vahepeal aga ühistranspordis hakkavad teatud asjad segama, kui kuulata ümbruses toimuvat. Me küll peidame oma nina raamatusse või ajalehte või vaatama aknast unistavalt välja, isegi kui sealt paistav vastu vaid talvine pime metsatukk, kuid tegelikult kuulame mida nad räägivad. Kõigil inimestel on oma lugu rääkida, omad suhted ja mured, millest saab aru nende kõnemaneerist või sõnadest. Kõigil inimestel on oma sotsiaalne sfäär ja staatus, mis on kujundanud nende sõnavara. Kõigil oma iseloom, mis muudab nad suheldes kas vaoshoituks või avalaks, kuulajaks või rääkijaks. 75-s lehekülg läks mul väga aeglaselt, kuna kõrval rääkis üks tüdruk telefoniga. Selgus, et tal telefon hästi ei töötanud, kuna oli kukkunud šampuseklaasi. Algul rääkis ta oma sõbrannaga tühjast-tähjast, kuid siis tuli murelik ja pahane toon mingi inimesega kes talle helistas. Ta ütles, et teda ei huvita et see teisel pool toru olev inimene samale peole tuleb, sest ta oli lubanud minna ja ta oma lubadust ei murra. Ilmselt poleks ta küll läinud sinna peole, vaid ühele teisele, kui oleks algselt kohe teadnud, et see inimene ka tuleb. Ma arvan, et see inimene vabandas ja küsis, et kas on okei, kui ta tuleb. Agressiivsust seal ei olnud, oli pettumus. Inimene oli talle käru keeranud. Või oli see sama tüdruk selle inimese asemel mõne teise inimese valinud, kes mängib bändis trummi ja tal on valgemad hambad, ilusam soeng, jõulisem lõuajoon, rohkem raha ja all that kind of modern shit. Ja siis see inimene avaldas pettumust, mille peale tüdruk ise vihastas ja käskis mitte käituda nagu väike laps. Pärast seda on nende suhtlemine segatud ja varasemad õrnused unustatud. Inimene helistab talle, aga tüdruk ei taha teada. Kurat seda teab, kes süüdi oli, et nad enam läbi ei saa. Ilmselt ei saagi ma seda teada ja põhjus võikski olla triviaalne. Miks mind peakski see huvitama, ma ei ole Oprah fänn ega midagi.
Lähedaste inimeste saatus huvitav rohkem, sest usaldus on suurem, kui inimesi ja nende suhteid teistesse sügavuti teada. Sellepärast, isegi kui ma seda välja ei näita, ma nendest asjadest hoolin, mida nad arvavad ja tunnevad millegi/kellegi osas.

Tallinnasse jõudes vahetasime tuttavaga veel paar sõna, viskasime kildu ja soovisime üksteisele ilusat aastavahetust, head uut aastat ja ilusat pidu. Lubasime jaanuaris koos hokit käia mängimas. Ilmselt läheb mul meelest teda kutsuda, aga ma ei usu, et temalgi meeles püsib. Lootsin Baltas mõnda sooja kohta minna, kuna riidest ketsid ei vasta karmile Eesti talveoludele. Baltas oli külm ja pime, õnneks saabus elektrirong. Ümbritsevad poed olid ka juba algavate pidustuste tõttu suletud. Rongi sisendes oootas mind ees seal üksik piletitädi, kelle käest ma terve krooni üliõpilassoodustust sain. Kui ta minu käest raha kätte sai, läks ta edasi teise vagunisse reisijatelt raha nöörima. Lõpuks jäigi vagun minu päralt. Panin jalad kerget soojust andvale radikale ja ootasin. Kui Läti RVR tüüpi rong uksed sulges ja tasasel häälel liikuma hakkas, sain kergendusest hinge tõmmata. Vagun oli minu päralt. Võtsin välja raamatu ja hakkasin lugema. Seda kauaks ei olnud, sest igasugused uitmõtted hakkasid pähe tulema. Ma sain küll ennast ümbritsevast välja lülitada, kuid kuna elektrimasina peal sai esimest korda istutud, siis oli väike ärevus sees. Pealegi oli väljas olev väga kena. Enne tormist sõdaööd (südaöö täis paugutamist, mis tekitab Tallinna pommitamise tunde ilma surmahirmuta) oli väljas meeldivalt vaikne. Üksikutes majades põles tuli, lumi oli puudel puutumatu nagu India kastikorras olev madalaim, ekskremendikorjajate seisus. Vaheuks käis rongi kõikumisest kinni-lahti ja välisuste avanedes tuli sealt sisse külma õhku, mis lõugu lõksutama pani. Mul õnnestus vaid oma kümme lehekülge selle aja sees lugeda. Kohale jõudes võis jälle lõbu alata.

Mul on väga hea meel, et ma aastavahetust sinna veetma läksin. Kui ma oleks kodukanti jäänud ja kohalikega tavapärasel kujul aastavahetust veetnud, kerge adrenaliinisurinaga mitte saada raketiga silma, kuna pürotehnik asuks lõhkainet süütama roomates, samal ajal oksest lõuga pühkides ja arusaamatus keeles jorisedes, siis ma oleksin terve õhtu kahetsenud sinna kohta mitte minemist. Rahulik aastavahetus on ausalt öeldes alates eelmisest aastast minu lemmik. Aasta teine rahva surnuks joomise ja kaklemise sündmus toimub suvel. Sellest võib täiel määral osa võtta, kuna siis saab väljas viibida, ehkki peab kandma 10-kroonist ühekordset kilekeepi või istuma kusagil räästa all ja passima seal, et šašlõkk ära ei kõrbeks. Tegelikult siis on isegi suva, saab istuda aias valgel plastikust odava burgeriputka välitoolil ka vihma sabistades, kuna igasugune hoolimine ja märjal-kuival vahet tegemine oli juba ammu pärast 15nda õlle avamist ära kadunud. 17-kraadise külmaga ei aja mind ükski võim välja, et end odavast leedu šampusest oksendamiseni täis kaanida. Jaanipäeval on väiksem võimalus põletusarme saada, kuna kui olek on juba piisavalt tummine ja kui kõndimisvõimele on lisandunud efekt iga kolme sammu tagant ümber kukkuda, siis tuleb lihtsalt lõkkest eemale hoida. Aastavahetusel võib näkku saada raketiga, mida laseb mõni silmini täis tüüp, kes karjub:"Smotrii eeta, jobanoi!"

Tagasitee möödus suuremate vahejuhtumisteta. Ma olin rahulolev nagu külapreester pärast seda, kui tema jutlust on tulnud üle nelja inimese kuulama. Hinge valdas püha rahu ise. Baltasse jõudes oli seal ees pikk Moskva rong, kuhu terve hulk ratastega kohvritega Vene turiste suundus. Anne Veski sai neil kuulatud ja 2009. aastat tunnikese võrra ajavahe tõttu pikendatud. Siiski oleks võib-olla rataste asemel kohvritel suusad pidanud all olema, nad ukerdasid seal abitult nagu madala vereõhuga pensionärid, kes on just lõbustuspargis mõne hirmkiire keerutava asja pealt maha tulnud.

Ka Tartu rongi oli suur tunglemine. Õnneks jõudsin varem kohale, et endale hea iste saada, kus saaks ikka ninaesine eespool Tartu poole sõita. Istusin akna alla ja asetasin enda koti endale kõrvale, et mõni paks suhtlemisaldis ehitaja minu kõrvale ei istuks ja ei hakkaks kraanajuhtide tööluusist mulle rääkima. Inimesi sahkerdas edasi-tagasi, kõik otsisid head kohta istumiseks. Mõni paarike jalutas mitu korda edasi-tagasi, otsides kaht kõrvuti olevat vaba kohta, kus nad saaksid rahulikult üksteist näperdada ja imelikke sõnu nagu mumm ja rull üksteisele kõrva sositada. No teate küll, igasugused musirullid ja musimummud. Õnneks kõik laabus kenasti ja jällegi punkt üksinduse kasuks. Olin vaid mina, tundmatud, minu 2 raamatut ja üks paun pitsaga, mille H. mulle kaasa pakkis.

Kuigi ma jõudsin ühe raamatu läbi ja teisega neljandikuni, toimus jällegi vagunis mitu asja, mis panid pead tõstma, imestama, järele mõtlema ja muigama. Üheks nendest oli ülireibas rongijuht, kes rõõmsal häälel teatas igasuguseid asju. Nagu hoolitsev ema hüüaks oma idüllilises maakodus päikesepaistelise suvepäeva ajal aasa peal lilledest pärgadega ehitud rõõmsalt mängivatele lastele kõlaval häälel "lapsed, söö-ööma!", ise heldivalt naeratades, kuna oli valmistanud värsketest maasikatest imehea koogi, hüüdis rongijuht meile rõõmsalt "Järgmine peatus Ta-paa!" Teine seik oli see, kui minu kõrvaltoolile, sellele kus tuleb kukal sõidusuunas istuda, oli ennast asetanud üks noorpaar. Kutil helises Tulnuka filmist tuttava Valdise telefonihelinaga rääkimisaparaat ja ta murelikult kuid juba leppinult teatas, et "No ma olin ju kaasosaline. Ei, mulle pole veel kirja tulnud. Kui maale jõuan, eks siis saab teada". Hakkasingi juurdlema selle üle, et huvitav, mis kuritööga vaene mees oli hakkama saanud. "No alkohol oli ka", ütles ta veel. Purjus peaga juhtimine? Huvitav, kuidas seal saab kaasosaline olla. Võib-olla müüs puskarit. Tamsalus nad maha läksid ja ega ilmselt Tamsalu kandi rahvas teab paremini. Väiksemate asulate elanikud ikka teavad, kes on küla litsid, vargad, joodikud või taimetargad.

Minu selja taga istusid mingid noored tudengid, kes tundsid enda õlul maailma ja eriti piletiproua ebaõiglust, kui nad pidid täispileti ostma, kuna nende mingine kaart oli aegunud. Väga lihtne on selliste tuju rikkuda. 30 krooni pidid juurde maksma, aga ikkagi jaurasid terve tee sellest ja kogu maailma ebaõiglusest nõrga närvikavaga mitte väga intelligentsete noorte poolilusate naiste vastu.

Varsti vangitorni mineva meespoolega paarikese taga istus soniga vene mees, kes salaja purgist õlut rüüpas ja oma kilekotti kaitses, nagu oleks seal sees elu mõtte saladus või kuldkalake, kes täidaks kõik soovid.

Varsti lõppeski rongisõit ja rongirooli taga olev piilupart oli nii reibas, et seekord tukkuma ei jäänud. Miisud ja Kiisud said Türile külla sõita Jürile ja mina sain Tartusse. No tegelikult nad vist küll Türile ei saanud, kui nad just Tartust Türi bussi ei võtnud. Või Tapal maha ei läinud ja seal neid Karu-Ott autoga Türile ei viinud. Igatahes lõpetas reibas rongijuht sõidu sõnadega: "Jõudsime Tartuss-eee! Ilusat uut aastat teile kõigile ja aitäh, et sõitsite meiega! Ja palju uusi...palju uusi kingitusi teile!" Rahvas naeratas ja muigas ja asuti teele sinna kuhu kõigil vaja minna oli. Noored tudengineiud läksid ühikatuppa ühiskonna ebaõigluse peale patja nutma, Vene mees läks koju ja avas oma hindamatu väärtusega kilekoti, Kurikael läks Tamsalu kandis koju ja avastas kohtukutse, mille tõttu kohalikku kõrtsu pidi jooma minema, jättes nooriku koju muretsema, reibas rongijuht läks kodustele uue aasta rõõmusõnumit viima ja mornidele nägudele naeratust manama. Mina tulin koju puhkama ja õnnelik olema. Uus aasta on alanud kenasti.

Ajast ja arust äraleierdatud teemal

2009-12-27T22:54:00.000+02:00

Riigikogu lihtrahvas

Riigikogulased on täiesti tavalised inimesed. Nad ei erine teistest linnapildis ringiliikuvatest inimestest karvavõrdki. Natuke võib-olla erinevad selle poolest, et kui tavalised inimesed sõidavad trolliga, siis nemad põrutavad mööda linna ringi uhke väljamaa maasturiga, aga see on ka kõik. Riigikogu 101 liiget on lihtsalt 101 inimest meie elanikkonnast. Riigikogulase töö on samasugune töö nagu näiteks keevitajal, arstil, poemüüjal või ajakirjanikul. Tehakse tööd ja nähakse vaeva, et kõht oleks täis, katus pea kohal ja külmal talveööl teki all soe oleks magada. Kuigi istungil ei pea alati kohal olema ja palk on kõvasti suurem, aga ikkagi töö kiidab tegijat.
Riigikogusse pole kerge pääseda. See nõuab ränka vaeva ja pingutust ning tihtilugu ei olene selle töö saamine inimese enda kvalifikatsioonist karvavõrdki. Kellele antakse mugav tool ning riigikogulase mängukonsool hääletusnupukeste ja mikrofonidega, otsustavad tähtsad parteibossid. Teistele töökohtadele kandideerijad peavad omama teatud kogemusi, neil peab olema vastav haridus, võõrkeeleoskus ja kõiksugu muud nõudmised on vaja täita. Nende nõudmiste täitmiseks on inimene teinud aastaid ränka tööd ja lõpuks see ametikoht on neile selle eest preemiaks, kuid ametikohal peavad nad ränka tööd tegema ja vaeva nägema, et pürgida veel kõrgemale. Või siis vähemalt tegema nii palju, et lahti ei lastaks.

Praeguse jutu järgi tundub nagu riigikogu liikmeks saamine on lapsemäng. Ei, sest lapsemänge mängivad enamasti lapsed ja riigikogu liikmeks saab kandideerida alates 21. eluaastast. Tegelikult ei ole see teps mitte nii lihtne. Poliitik peab nägema ränka vaeva parteifunktsionärina susserdades ja organiseerides, et lõpuks parteibossidele silma alla jääda. Siis on vaja teha veel kandideerimise ajal ränka tööd, vaja ajakirjanduses anda võimalikult puhta südametunnistusega terve ports lubadusi, jagada rahvale lipikuid, teha seletustööd ja vaja on isegi läbi lugeda parteiprogramm, see meelde jätta ja siis kõisugustele küsimustele viivitamatult ja enesekindlalt selle piibli õpetuste järgi vastata. Peab olema selge maailmavaade ja inimestele selgeks tegema, miks see maailmavaade just ainuõige on. Õhtuti enne magamaminekut, just enne kui sõba silmale on saadud, käivad peas mõtted, kuidas kõige tervameelsemalt poliitilistele vastastele ära panna. Uni tuleb alles siis, kui hea teravmeelse märkuse peale on vaikselt teki all mõnda aega itsitatud.

Aga ikkagi, töö on töö. Keegi peab ju seda tööd ka tegema. Majandussurutise oludes on töötegijal raske. Nii nagu on raske ehitajal, on raske ka riigikogulasel, mistõttu on täiesti mõistetav, et riigikogulased omaenda tööruumides palkade üle nurisema hakkasid. Nad tegid seda väga viisakalt, ilma igasuguse revolutsiooni, mässu või näljastreigita.

Ajakirjanduse kaudu avalikkuseni jõudnud vaeste raskustes riigikogulaste sõnavõtud olid täis pisaraid ja nördimust. Täpselt nagu näeme mõnd töötut siiralt kaebamas selle üle, et pole raha elektri eest maksta ega lastele vihikuid osta, siis ka riigikogulased halasid, et saaks kasvõi mõne sandikopika kukrusse juurde. Maastur ei sõida ju puhta õhu pealt ja erakoolis käiv laps tahab ju taskuraha ka saada. Seejuures toodi välja erinevaid põhjendusi nagu näiteks “Euroopaga võrreldes on Eesti riigikogulaste palgad ühed väiksemad”, mis kõlab nagu lapsesuust öeldud “Tema komm on poole suurem kui minu oma”. Toodi välja ka mõttekäike, et “huvitav missugused inimesed siia tulevad, kui palk nii väikseks tehtaks. Meil on vaja spetsialiste!”

Aga nagu juba varem öeldud, siis sellised kaeblemised ei erine üldsegi mitte nõndanimetatud “lihtrahva” kaeblemistest. Keegi ei taha, et nende palka vähendataks. Siiski on jäänud mulle arusaamatuks missugune peaks olema tõeline Riigikogu spetsialist? Ehk oleks selleks politoloog, kes taipab parteisüsteeme ja kogu seadusandluse töökorraldust; sotsioloog, kes taipab nii ühiskonna kui üksikindiviidide muresid; jurist, kes oskab täpselt vastava seaduseelnõu kokku panna või hoopiski äkki filosoof, kes suudaks analüüsida seda, mis oleks õiglane ja vooruslik ja mis mitte?
Neid “spetsialiste” peaks olema igast eluvaldkonnast, sest riigikogulased peaksid olema rahva huvide kaitsjad ja nende eest seisjad.

Rahva huvide kaitseingel ei tohiks loomulikult saada häbiväärselt väikest palka, kuna see on õilis töö. Kasvõi juba sellepärast, et väike palk võib suurendada korruptsiooni. Minul, kui naiivsel noorel inimesel on alati olnud tunne, et kui riigikogulase töö on õilis, siis riigikogulane on õilis ning rahva ja demokraatia kaitsmine pole mitte mingisugune tunnist tunnini palgatöö vaid lausa ülim missioon oma rahva heaks, mis ületab kõiki rahalisi väärtuseid. Riigikogulane võiks teha kõike seda, et pärast ametiaja lõppu õnnist rahu täis pilgul maha istuda ja mõelda, et “nüüd olen ma midagi ära teinud”. Nüüd ma alles taipan, et kui minnakse, siis minnakse ikkagi head raha teenima ja see kõik õilis ja vooruslik – seda pole kas olemas, või jääb see üldse tagaplaanile. Seetõttu ongi riigikogulased eelkõige osa lihtrahvast ja ei ole mingid ülevad olevused, kes meid juhivad. Seetõttu võib-olla jutt kvaliteedi langusest jätab külmaks ja tundub absurdne. Praegusesse Riigikokku kuuluvad sellised spetsialistid nagu müügiesindajad, sekretärid, õpetajad, insenerid - kõik täiesti tavalised inimesed. Tavalisel inimesel oleks hea meel, kui saaks kasvõi kaks keskmist palka!

Ärgem laskem pead norgu! Kõigil on raske ja kui juba järgmisel aastal tuleb Eesti kriisist välja, nagu ütleb kogu Eestimaa rahva kallis peaminister.

Leo Peoleo

Jõulud

2009-12-27T20:42:00.002+02:00

Jõulud on andmise, armastamise ja tuleb välja, et ka pussitamise aeg. Jõulumõrv on üks imelik anomaalia, mis meie ühiskonnas eksisteerib. Ma saan aru, kui keegi kedagi jaanipäeval šašlõkivardaga pussitab, või aastavahetusel raketiga silma tulistab. Teovõimetutel inimestel ikka juhtub. Siiski jõulude ajal on hämmastavalt palju mõrvajuhtumeid, nagu ma olen tähele pannud. Tänastel jõuludel õnnestus Matti Nykäsel oma naist pussitada jälle. Õnneks kõik laabus ja naine pääses kergemate vigastustega. Ei õnnestunud tal ka teda hommikumantlivööga ära kägistada. Eelnevatest aastatest mäletan uudiseid kuidas keegi mees oma naise noa otsa lõi, teine jälle aksnast paar sõpra alla viskas.

Huvitav kuidas see välja näeb. Istub perekond laua ümber. Mees ja naine. Mees võtab naise terviseks pitsi, teise koera terviseks, kolmanda jõulude terviseks ja kolmanda ilusate kuuseehete terviseks. Neljas ja viies lähevad opositsiooniparteide ja Nõukogude korra terviseks, kuues mandariinide terviseks, seitsmes lume terviseks, kaheksas uue karburaatoririhma terviseks, alates üheksandast enam aru ei saa keegi, mille terviseks võetakse. Mees pranstatab toolile tagasi ja hakkab jõulusiga lahti lõikama, ise laua otsas tuikuides ja vuntsi sisse vandudes. Kuna liha on psiut nätske ja mees võtnud, siis õnnestub tal omale sõrme lõigata. Siis hakkab naist sõimama, et kurat, sa ei oska siga ka valmistada. Naine ütleb, et mees joob liiga palju ja garaažikatus on kaks kuud parandamata ja vannitoa kraan tilgub. Mees otsustab selle peale öelda, et naine on lits, sest käib turul arbuusimüüjaga mehkeldamas. naine puhkeb nutma ja mees tahab tema maha rahustamiseks ja oma viha väljendamiseks hea matsu anda, nagu Vene sõjaväes õpetati. Siiski on käes nuga ja vot tak, jõulud palju verisemad kui see siga pärast pea eemaldamist.

Teine variant on see, et üksik mees istub kodus. Kuusk särab nagu Tauno uue bemari esistange. Mees võtab paar head pitsi, paneb jõuluvana kostüümi selga, käib naabrilastele jõuluvana tegemas. Kui see tehtud, siis ukse peal sosistab peremehele, et kurat ära jama, teeme minu pool ühe poolese. Peremees mõtleb, et no käib tunnikese ära. Paar meest tuuakse küla pealt juurde ja hakatakse hagu andma. Pärast viiendat tundi tuleb peremehe naine ukse taha röökima, et lapsed nutavad, et kus on nende kallis issi. Ja mis ma pan neile ütlema, et issi joob pahade onudega. Marss koju! Mees käratab, et tema enam koju ei tule. Siis läheb kakelungiks. Kuna mehed on pisut võtnud, siis on vaja vanad jaanipäeva tülid ära lahendada ja kõik kaklevadki kõigiga. Aknast lendab välja telekas, selle järgi teleka omanik ja lõpuks läheb kuusk ka põlema. Ja ongi Jeesuse sünnipäev saanud omale uued ohvrid juurde.

Ilusaid pühi kõigile ja üritage siis terariistadega ettevaatlikult läbi käia. Viinakuradiga ei käi te niikuinii ettevaatlikult läbi, et seda pole mõtet südamele panna.

Olkea hyvin!

Maailma kõige haigem riik...

2009-12-23T11:59:00.002+02:00

...on minu meelest mitte Põhja-Korea, Türkmenistan ega ka mitte Somaalia, vaid hoopiski Bangladesh. Riigi pindala on á 147000 ruutkilomeetrit. Nojah, normaalne ju. Balti riigid on kukku kuskil 175000 ruutkilomeetrit, mis on ikka ühe väiksema riigi jagu suurem. Lihtsalt asi on selles, et Bangladeshis elab 162 miljonit inimest, samas kui Baltimaades kokku pisut alla 7 miljoni. See on sama nagu, üle poole USA rahvastikust elaks Iowas, kus tegelt elab 3 miljonit inimest. Ma ei saa aru kuidas nad ära mahuvad. Isegi mul on tartus vahepeal bussis kitsas ja vahepeal tundub, et järjkorrd on liiga pikad ja säästumarketis käib tihe trügimine suhkrukoti pärast. Aga see on ju hullumeelsus. Huvitav kui kaua nemad peaksid ARKi järjekorras ootama? Huvitav, mitmekohalised ootejärjekorranumbrid neil pankades on? Kuidas nad pargivad? Kus kurat nad elavad?? Pole ime, et igakevadine üleujutus neist mõned tuhanded ära tapab. Kedagi ei koini see, täiesti marginaalne ja loomulik kadu. Inimelu on vähem väärt, kui inimesi on palju. Eriti kui nad elavad arengumaal ja on veel moslemid kah! Ja nii on, nagu elu käib, nii ta on.

ÕUDNE!

Jõulutunne

2009-12-22T11:31:00.003+02:00

Sel aastal jõulutunne täielikult puudub. Ükskord oli, kui esimene lumi maha tuli ja ükskord linnas torisedes linnas ringi kõndides märkasin jõulutulesid. See jõulutunne kestis 2 sekundit, siis läks ära. Olen üritand igasuguseid nippe teha, et jõulutunne tuleks: klassikalised jõululaulud, piparkoogid, glögi ja värgid-särgid. Mitte miski ei aita. Pigem on jõulustress peal, sest juba mitmendat aastat järjest toimub jõulude perioodil mental breakdown, mille tagajärg kaob tavaliselt alles siis, kui lumi hakkab ära sulama. Talveaeg on üks masendav aeg ikka. Ma ei saagi aru, et miks eestlaste esivanemad üdse sellise kliimaga kohta rändasid omal ajal. Üleüldse, miks inimesed lõuna poolt põhja poole rändasid? kas nad siis taipama ei hakanud, et mida kaugemale minna, seda rohkem on sitta suusailma? Õnneks on sellega hästi läinud, et põhjapoolsemad inimesed, vaatamata sellele, et ilm neil pidevalt ajusid n***ib, on kõige rohkem terve mõistuse juures.
Võib-olla on asi selles, et kütluse-koriluse juures oli vaja inimestele rohkem aba maad, et põtra ja karu tappa ja inimeste juurdekasvuga hakkasid jahialad väiksemaks muutuma, mistõttu tuli põhja poole minna. jääaeg oli ka juba ära lõppenud rahumeeli ja siis osad läksid aina edasi. Päris mitu karu oli juba ära tapetud ka ja sai sooja vammusega külmas kliimas ka hakkama, lõunas olekski nkn liiga palav olnud, pealegi seal on igasugused rõvedad satikad ja haigused. Ühelt poolt olid siis rändajad nõrgemad, kuna nemad aeti ära, teiselt poolt taipasid nad et karuvammuses on saab ka põhja pool elada. Pluss veel asjaolu, et põhjas on täitsa olemas põdrad ja muud siuksed, keda saab tappa, aga moskiitosid ja poolemeetrise raadiusega ämblikke on vähem. Mõned aga got carried away selle rändamisega ja sellepärast on meil igasugused innuiidid, eskimod ja muud sellised (kellest mitmed on meie keelehõimuvelled). Ei normaalne, aga mina oleks ikkagi siiski eelistanud seda varieanti, et oleks võinud pisut teise koha valida. Kui Eesti asuks näiteks Galiitsia asemel Pürenee poolsaare loodeosas, siis oleks võimas. Viimasest kahest suuremast maailmasõjast oleks saand rahumeeli eemale hoida ja meid oleks vbla rohkem. NORMAAAAALI!

Kirjaoskus

2009-12-21T11:40:00.002+02:00

Nagu me kõik teame, algas maailm siis normaalsemalt arenema, kui kirjaoskus muutus universaalseks. Kirjaoskus pole mitte vaid standarttähtede üksteise järele paigutamine, et moodustuks sõna ja sõnadest moodustuks lause, vaid selles on palju rohkemat. Sõnadega saab ennast väljendada, kiita ja karistada, ülistada ja solvata. Ei ole vaid informatsioonivahetusvahend, vaid lausa kunst. Tegelased nagu Puškin oskasid sõnu niimoodi üksteise järge panna, et sellest sai kõrgkultuuri osa. Ja mitte kõik seda nii ei oska. Siiski vahepeal kaovad ka head ajsad, mis on olnud. Infoajastul ei ole enam kirjutamine sama, mis omal ajal. Me ei saa mõõta enam inimese tähtede kumeruse järgi tema iseloomu või tuju, ei saa hinnata õ-tähele tehtava kaare kaunidust, sest me kõik oleme üks Times New Roman, 12, 1,5 reavahe. Ja kirjutamisest on saanud nupuvajutus, selle ainuke kunst on see, kas teha seda tenholoogiakaugelt kahe sõrmega või kasutada 10t sõrme, varbaid, nina või lõuga. Puhas harjutamine ja sport. Kaunist kirja saab muuta hiireklikiga ja tulevikus kaob ära selline mõiste nagu "käekiri". kirjaoskusest saab trükioskus, pastakaid on poest sama vähe saada nagu praegusel ajal kassette ja sulepeaga kirjutamine on nii-öelda vana rahva pärimus. Kunagi näitan lastelastele, kuidas vanaisa kirjutab paberi peale pastakaga ja lapsed küsivad, et mis täht on see, missugune too. Sest kirjapild ja käekiri on pidevas muutumises, vanasti kirjutatud asjad on hoopiski eriskummalisemad. Lõpuks jääb meil alles vaid lapselik Comic Sans MS, ametlik Times New Roman ja natuke haiglane Rockwell.

Kui inimene on nõder, siis tal pole olemas sotsiaalset rolli ja ütleb seda mida mõtleb. Õnneks kõik inimesed nõdrad pole ja jälgivad üldiseid eetikareegleid. Sest enese alastivõtmine pole pärast riiete leiutamist avalikkuses normaalne.

Ja inimene on habras, loodus võttis ära suurema osa kehakarvu ja jättis loodusesse alasti. Andis talle juurde mõistuse, et hakkama saada. Inimene hakkas väga hästi hakama saama ja võttis endale vägivaldselt õiguse kogu looduse üle. Kui inimesel mõistus kaob, siis on inimeseloom lihtalt habras ja eluvõimetu. Mõistus võib kaduda igaühel, see on saatuse küsimus. Saatus on aga teatavasti juhuste jada.

Okei, aitab mõistujutust. Selle nädalavahetuse ma tahaks ära unustada, siis saaks ka äkki mõistusega inimene edasi olla.

Nooruslikkus

2009-12-18T17:28:00.003+02:00

Mis selles nii erilist on?

Võib-olla ei ole ma õige inimene kritiseerima, kuna ma ise olen noor inimene veel, aga nooruse taganutmine on küll nüüd nõme tegevus. Ja nooruse all ma mõtlen teismeiga.

Mis kuradi pärast on 16 eluaastat nii oluline? see on täiesti mõttetu iga. Kas see on sellepärast, et inimene on astunud teismeea teise poolde või mis? Kunagi oli MTVs siuhuke saade nagu my sweet 16, kus ärahellitatud uusrikaste jõmpsikad enda 16ndat sünnipäeva pidasid nagu nigeeria džunglielanike allmaajumalad. Kõik kohad olid kulda ja karda täis, lavale olid toodud kuulsad neegrid tümpsu saatel roppe luuletusi lugema ja inimesed kiljusid nagu oleks majas näljane karu lahti lastud. kas 16 on sellepärast nii tähtis, et lollidemaal saavad idikad omale autojuhiload??? ei tea. Minu meelest oli 16s eluiga täiesti mõttetu nagu iga teinegi teismeea aasta. Lausa häbi on vaadata vanu pilte, kus sail idiootsusi tehtud ilma igasuguste tagajärgedele mõtlemisteta, kus riided olid koledad ja näod kõigil lapselikult paistes. ja hea, et ALO TV MTV Eesti turuosa ära võttis nii et see kanal haamri alla läks.

Kõige õudsem asi on muidugi tänapäeva raukade noorusliku ilu saladus. Otsitakse taga nooruslikku näonahka, nooruslikke põski ja kõrvanibusid. Mida kuradit? Ma oleks 16-aastaselt kõik ära andnud, et keegi minu punne täis näonaha endale võtaks. Nooruslik näonahk, mai ääss.

tegelikult räägin ma seda kõike seetõttu, et hiljuti külmade ilmade tõttu katsin ma näo salliga öösel koju kõndides. Aga noh, nagu talvel ikka, ummistusid poorid ära ja hetkel näengi välja nagu 16-aastane vastutustundetu nolk. Tulge ja vaadake minu nooruslikku näonahka!

Aa kusjuures kuulsin, et usas lõikavad mingid peast lollakad omal väikseid varbaid ära, sest siis mahuvad jalad paremini moodsatesse kingadesse! Kõik ilu nimel!

paratamatus

2009-12-15T17:26:00.002+02:00

Mitmed naisaktivistid on tõstatanud küsimuse, et kui naine magab paljude meestega, sis ta on lits ja kui mees magab paljude naistega, siis ta on legend. Et miks see nii on?

Põhimõtteliselt on asi selles, et võti, mis teeb lahti palju erinevaid lukke on hinnalisem, kui lukk, mida saab lahti teha paljude erinevate võtmetega.

Aitäh sulle, sickipedia.

kaitseministri portfell

2009-12-13T12:59:00.004+02:00

Ma ei korista enam kunagi. Kui ma koristan, siis panen tähtsad asjad mõnda enda arust ilgelt heasse kohta (tavaliselt peidukasse) ja mittetähtsad asjad viskan hunnikusse. Aga siis läheb mul meelest ära, kus see tähtsate asjade koht on. Nüüd on kadunud üks kõrge tähtsusega dokument, mis mulle tõlkida anti. Naljakas on see, et see on paberil ja ainueksemplar, kusagil arvutis seda pole. Homseks on vaja töö valmis saada.

Riigisaladus on kadunud ja jään lolli näoga kapo agente ukse taha ootama.

Oli meeldiv,
teie (nüüdseks endine) valitsuse agent.

Taevased jõud

2009-12-11T10:59:00.002+02:00

Selle kõrval, et taevas saatis meile peenikese lumevaiba, on ta ka muutnud minu organismi vastupidavust.
See vahepealne kuiv paastuperiood on hakanud mind panema hommikuid kartma. Eile sai ka enne magamaminekut ennetavast pohmavältimis-kitist vitamiine, vett ja muud manti manustatud. Ikkagi on väike nuiaga kuri päkapikk kõrvast pää sisse laamendama läinud.

Siiski ma usun õnnelikke lõppe ja kui asi läheb halvasti, siis ma tean, et asi ei ole veel läbi.

Veel asjaseid

2009-12-09T13:37:00.003+02:00

Boyfriend voice'i kõrval on veel üks hästi nõme viis, kuidas inimesed vahepeal oma kõnemaneeri täielikuka idiootsuseks muudavad. See on suhtluses laste ja koertega. Kusjuures neil omavahel pole mingit erinevust. Inimesed käituvad lastega nagu nad käituvad koertega. Kui laps on imik ja koer on kutsikas, siis minnakse neile hästi lähedale, tokisitakse sõrmega ja tehakse kõrgel häälel nõmedaid häälitsusi nagu näiteks "gulu-gulu". Kui laps juba kõnnib ja koer jookseb, siis minnakse nende lähedusse, põlvitakse ja hüütakse, plaksutades: "tule issi/emme hopale!"

Ma ei teagi nüüd kas koerad ja lapsed nii võrdsed, et neisse samamoodi suhtuda. Samas kõik sõltub kontseptsioonist. Kui mõni ütleks: "Ma suhtun oma lapsesse nagu oma koera", siis see kõlaks palju halvemini kui "Ma suhtun oma koera nagu lapsesse."

Koer teatavasti pole olnud alati see nö armas loom, vaid ilge närakas. Vbla sellepärast, et õige koer on olnud ikka krants, mitte mingisugune tänapäeva moodne rotitaoline kitkutud nurisünnitis.

Kusjuures kutsika ja imiku kohta kasutatakse tihti sõna "armas". Ja teine asi, mis neid seob, on see, et nende intelligents ei küündi täiskasvanud inimese omani, nii et nad on ka rumalad.

Tihtipeale on rumal armas, armas rumal ja seetõttu ei ole armas alati positiivse varjundiga sõna, eksole, kui saate aru, millele ma vihjan.

Anomaailm

2009-12-09T12:02:00.003+02:00

Maailma on tekkinud eelnevate aegadega täielik anomaalia. Näiteks on mõned asjad, mis omal ajal ühtemoodi, nüüdseks täiesti pea peale pööratud. Seda inimestevahelise suhtluse tasandil.

Näiteks kui vanasti suhtuti neegrisse, kui madalamasse rassi sellepärast, et valitses teaduslik rassism. Selle alus oli väga lihtne. Ahvi kolju-neehri kolju-valge inimese kolju. Selline areng, järelikult on valge inimene kõrgemalt arenenud kui must. Tänapäeval aga on kõik võrdsed. Ja kui vanasti mõeldi nii, et valge inimene valitses tervet maailma seetõttu, et ta oli kõigist kõige kaugele arenenud ja kõige targem ja osavam, siis tänapäeval vaadatakse seda kui kristliku maailmaruumi agressiivsust ja valge inimene peaks üldse pea maas hoidma, et mingite odade ja puulehtedest trussikutega murjameid omale piitsa abil palgata tööle võtsid. Vastuväiteks võiks öelda, et agressiiivsus ei välista kõrgemat arengut.

Tänapäevael ei tohi üldsegi teaduslikust rassisimist rääkida isegi, ega vist isegi mingis väga uuenduslikus heaoluriigis mõeldagi. Põhjamaa mees on näiteks üks allasurutud ja manduv inimliik. Kunagised kõige kardetumad karmid viikingid ja merede valitsejad on praeguseks muutunud meeleheitel koduperenaisteks. Soorollid on vahetunud, poliitiline korrektsus hävitanud kõiksugused piiried sotsiaalsete erinevuste vahel. Mehed on metroseksuaalsed wussie'd ja blond skandinaavia naine viiakse kirjaoskamatu musta higi järgi haisva bussipeatuses kääre müüva nokamütsiga neegri poolt minema.
Multikultuurne ajupesu. Ei tohi enam isegi mõelda selle üle, et teised on erinevad. Kusagilt Jeemenist pärit endise kitsekargaja, praeguse poole kohaga Malmö avaliku peldiku koristaja elu on sama palju väärt kui Lundi Nobeli preemiaga kaunistatud emeriitprofessori elu. Kõik on võrdsed. See on õudne!

Üleüldse viimast poolt sajandit veel maailma valitseja staatuses olev valge rass raugastub ja koha võtavad üle jänese moodi paljunevad murjamid, kes lõppude lõpuks oma suurte teadmiste juures hakkavad läbi viima šariaadiseadusi ja inkvisitsiooni. Ajalugu kordub nagu korduvad reeded. Igal reedel kõik pidutsevad, sest on reede, aga reeded on iga seitsme päeva tagant ja olid ka enne ja on ka hiljem kuni kõik ära surevad ja pärast seda läheb see jube tsükkel edasi ja edasi. samamoodi kordub ajalugu. No mitte päris samamoodi, aga maailmas on selliseid (võimukaid) inimesi palju, kes ei suuda ajaloost õppetundi võtta.

Ja ma räägin seda kõike sellepärast, et ma võin seda rääkida. Ma olen Ida-Euroopast ja vaba igasuguse moodsa Lääne tabudest nagu näiteks rassismitabu ja šovinismitabu. Ma võin öelda seda, mida mõtlen ja mõelda seda, mida tahan. Tagajärgede eest vastutan ise. Ja võin niikaua öelda, kuni ei riku sellega teiste inimeste õigust öelda. Minu poolest öelge. Iga inimese õigused ja vabadsed lõppevad seal, kus algavad teise inimese õigused ja vabadused.

Ida-Euroopas ei ole inimesed ärahellitatud ja nad ei solvu iga väikese asja peale. Keegi ei kaeba kedagi kohtusse, kui talle näiteks üsna süütult "eesel" öelda. Inimesed on võitlejad, sest nad teavad, et kui nad ei võitle elu eest oma eksistentsi ja staatuse pärast, siis nad manduvad ja mandunud heidikute eest ei hooli keegi. Kui hakkama ei saa, pole teiesuguste jaoks kohta. Kärvake maha, raisk! Läänes maksaksid kõik selle nalja kinni, kui keegi peaks feilima. Ja inimesed ei ole võrdsed. Inimeste peas on inimesed on meritokraatiliselt tähtsuse järjekorras. Võrdsust pole olemas, see mõiste on nõukogude nurisünnitis.

Aga seda kõike sissejuhatuseks. Tegelikult on inimestevaheline suhtlus muutunud ka indiviidi tasandil. Pärast elektrooniliste vidinate leiutamist. Vanasti, kui kokku lepiti mõni kokkuaamine, siis kirjutati see üles ja ei helistatud 5 minti enne, et "kled vä mai tule". Aga noh, tänapäeva kiire elutempo juures on igasugused vidinad paratamatud. Veelgi jubedam on see MSN-i asi. Tegelikult on see hea asi, aga vaid sõnad annavad väga väikese protsendi kogu suhtlusest, mistõttu mõne hea MSNi sõbraga kokku saades on vahel imelik tunne. Suhtlus on väärastunud. Teame ju üksteist hästi, kuid kui peame üksteisele silma vaatama ja häält kuulama, siis on asi teisti. Muidu arvasin, et su hääl ongi MSNi hääl (bl-lu-lu-lumps) ja kohtudes on kõik harjumatu.
Inimestega suheldes näeme ära nende kehakeele, reaktsiooni jms ja kõik see asi tekitab meil teatavat nn taktitunnet. Me teame, millest rääkida ja kuidas rääkida, sest me eeldame vastavat reaktsiooni, kuna meil on olemas selle kogemus. Sellepärast ongi erinevate inimestega suheldes erinev maneer, häälekasutus, sõnakasutus ja roll (kõige nõmedam nendest muidugi boyfriend voice). Ja mõnikord mõne hea kaugelt pärit sõbraga, kellest on kujuneneud nö internetisõber, on vahepeal in riil laif raske suhelda. Ei oska olla, on ebamugav.

Ja seepärast kutsungi kõiki üles skype'i kasutama.

Minu meelest päris hea püändiga lugu tuli.

Järg segadusele

2009-12-06T14:18:00.003+02:00

Segadus on ikka veel sees. Paljud asjad tunduvad tülgastavana. Õhtul lähen maale sauna ja mängin poistega playstationit. Siis kannatame Märdi ära, kes tahab superstaari vaadata. Võtame paar mõõtu õlut ja vajume unele. Ehk see võtab segaduse ära.
Tühimik on vaja täita. Täita õllega.

Segadus

2009-12-06T00:18:00.003+02:00

Täna on olek sama räbal nagu '82 aasta Moskvitši ventilaatoririhmal. Esmalt muidugi see, et 2 ööd ei olnud kodus maganud, vaid ula pääl ja teine..

Tänane päev oli selline, et kui lõpuks koju jõudisn ja hakkasin asjade üle järele mõtlema, siis tulid meelde kõik need pasad, mis olen viimaste päevade jooksul kokku keeranud ja mul oli nendest pohhui. Tavaliselt ei ole, tavaliselt hakkan muretsema, siis välja mõtlema viise, kuidas pask likvideerida ja ennast rahustama. Täna oli teisiti.

Kuigi täna oli päris ok päev, laval anti isegi lilli, on ikka üsna kehv.

Vaatasin enne üht filmi. Jõudsin 56 minti vaadata, kui oli vaja etendusele minna. See film keeras juhtmed lõplikult sassi. Tulid vanad asjad meelde ja läksin täiesti haigesse omasse mulli. Teel etendusele jäin ma peaaegu auto alla, kui üritasin punase tulega üle tee joosta. Bemari hoog polnud ka muidugi kõige väiksem. Sellest oli täiesti pohhui, isegi ehmatust ei tulnud. Teatris sain natuke pähe selle eest, et hääle lahtilaulmisele hiljaks jäin. Kui tavaliselt üritan sellistes olukordades vabandada, siis seekord olin tuim nagu surnud kilu konservikarbis.

Mängisin ühe tüübiga kabet, aga kuna mõtted olid sama segamini nagu Nõukogude elektriku tööriistakasti sisu, tegin ma niipalju lolle vigu, et sain umbes 3 minutiga pähe.

Siis vaheajal ja pauside ajal teesklesin lugemist ja magamist, et keegi minuga ei viitsiks rääkima tulla. Pärast tulin otse koju, vaatasin filmi lõpuni ja nüüd lihtsalt jälgin lage. Täna und ei tule.

Kõiksugu kamraadid helistavad ja kutsuvad jooma, aga lülitasin telefoni esmalt hääletu, seejärel lausa shut downi peale.

Kui homme asi üle ei lähe, siis pean vist hingearsti poole pöörduma.

Värinad

2009-11-30T13:22:00.003+02:00

Istun siin kodus, habetunud ja haisev, põen gripiviirust, mille tõrjumiseks olen välja võtnud jälle piiritusepudeli. Katus sõidab ja paha on olla. Söögiisu pole, olen kahvatu ja väsinud. Loodan lihtsalt, et see pole see haigus, mille tõttu peaks vanatühi uksele koputama.

Minä tuleen Viron Tasavallasta ja haluan jugoslaavin prostituuti ja kaheksaan olutta

2009-11-29T15:01:00.004+02:00

Täna hommikul kell 7 jõudsin tagasi Soome reisult. Siia väike kokkuvõte.

Kolmapäeva õhtul lendasin k!k!-see, kus jauras koorijoppar. Pidime fennist mingise patarei võtma, aga lauajalkat mängides läks meelest ära ja panime ühe kasti konvendist kõrvale. Kangem tirakas jäigi ostmata.

Neljapa hommikul kell 4 peksin ennast maast lahti, panin asjad kokku ja tulime poistega tulema. Pärast selgus, et ma väga hästi siiski asju ära ei pakkinud, sest pooled asjad jäid maha. Autos lasin mõnusat und ja ei saanudki aru, kui juba laevaterminalis olin. Võtsime oma täistuubitud Opelist mndi välja ja panime bussi peale. Meil oli kaks mikrobussi, Volkar ja Renault, kuradi prantsuse plönn. Eniveid panime nondega kella kaheksaks laivan päälle ja avaisme esimese mõõdu. Tiksusime sinna ja kui Soome jõudsime, oli juba kerge vine sees. Bussiga panime Turu poole vhhh leekima, seal sai veel mõni ära joodud. Majutus oli meil Turun ylioppilaskylänin külalitsekvartiiras ja otse loomulikult tuli mulle meelde, et josp peaks ka seal kusagil elama.Esimene päev oli suhtselt rahulik. Tiksusin terve päeva kerge õllevine all, proovid said ka mõnusamas olekus tehtud. Õhtul oli viisakam õhtusöök, mille vahele me paar laulu ka esitasime. Täpselt ei teagi, mis raames meid sinna oli kutsutud, aga mingi kohaliku soojuselektrijaama energiamagnaat meid võõrustas. Kusjuures oli seal jälle mingi Suomen-Viron soprusasi, sest Rootsi lauas pakuti Eesti toitu. Kui seal sai käidud, mõtlesin, et raisk kurat, saaks jospiga ka kokku. Kutsusin külla, aga tal raisal oleks nii kaua läind, et ei oleks viitsind teda kella kolme ajal öösel võõrustada. Väss oli olla ja keerasime poistega unele ära.

Järgmisel hommikul ärkasime juba varakult kell 9 üles, tõmbasime gipermarketist ostetud munad singiga alla, hmmikune õlu peale. Ühe patarei võtsime oma pärimusmuusika hipivolkarisse kaasa. Mõne aja möödudes oli pilt selline, et kui bussi tagumise ukse lahti tegid, lendas mitu tühja õllepurki välja, mille järel komberdas mingine purjus ülikonnas tüüp suits ees nendele järgi.
Tegime proovi ja selgus, et õhtuse kontseri pilet maksab eelmüügist 17 kohalikku rubla ja kohapealt 22 tugrikut. Täitsa lõpp raisk, isegi Ämbliknaise piletid on soodsamad. Vist. Igatahes päeval tegime veel proovi ja eriti vaba aega ei olnudki, vaja bussiga kodupaiga ja hotelli vahet kärutada. Mingid jopparid ööbisid hotellis ja seal tegime ka proove. Pdevalt mingi kuradi riiete vahetus ja möll. Õnneks aitas õlu seda edasi-tagasi paarutamist lõbusamaks muuta.

Kusjuures terve aja olime suhteliselt velbaumid selles osas, et rääkisime omavahel ainult vironsuomessa kielessa. Kuna kaasas oli sotsioloog, sai ka räägitud eesti maarahva reaalsusest ja üldstest ühiskonna tendentsidest ja ida-euroopa ambaalsusest.Päris head jutud tulid välja. Poe-esise ühiskonna alalhoidmine.

Õhtul oli kontsert meil kusagil vabamüürlaste kirikulaadses residentsis. Akustika oli hea. 15st laulust oskasin ma kusagil 7-8, aga no ülejäänd sai ka kuidagi tehtud. Kontseri esimesel poolel olin suhteliselt purjus veel, teiseks pooleks sai kaineks. See viga sai ära parandatud, sest läksime edasi magnaadi mingisse äraolemiskohta, kus olid saun, veinid, söögid, joogid, õlled möllud. Võtsime siis joogid ligi, riided seljast ja lauluhääled kõlama. Mõnus sauna oli. Kalevi vend on ka kohalik suller, mingi kooperatiiv või bisnis on püsti löödud, sain tema pojaga, kes ka väikestviisi ärisuli, kesklinna, kus pidin jospiga kokku saama. Man's bag oli õlut täis ja varsti tuligi josp oma naisterattaga. Jõime veits õlut pingil ja siis läksime ühte karaokebaari. Alguses oli vaja pätsimajas veits urri lasta. Kui sinna sisse läksime tuli meeste vetsu kabiinist mingine blond naiselajas välja, kes ütles, et tema räägib aint rootsi keeles. Me ütlesime, et meil on veits pohhui, ajasime oma asjad ära. Hiljem nägin, et see sama loom ameles mingise 7 erineva tüübiga. Võtsime oma mõõdud ja istusime maha, kui kohalikud hakkasid karaooket laulma. Mingi kiitsakas nabani tõmmatud pükstega potisoenguga kili lõõritas seal inglisekeelseid ka, aga me jospiga karjusime ta oma lauast vabalt üle. Üks tüüp lendas meie laua otsa mingi 4 korda, õnneks õlled ümber ei läinud. Lõpuks hakkasid mingid kiilakad omavahel tõukima ja neid tuli lahutama mingisugune parajalt sirgeks joonud komberdav mõõk.

Kohalik jõmmikultuur on hoopiski teistsugune kui eestis. Tegelikult üldse see olek, mis soomlastel on, meenutab mulle karme rednecke. tavalisel sommil, kes helsinkis ei ela, on suu ümber ahvipersehabe, tema blondid pikad kiharad on patsi aetud, teksad on nagu matti nykäsel ja sõidab ringi pick-up truckiga. Mingi habe peab sommil olema, kiilakatel on väike kitsehabe, uurematel jõmmidel on kitsehabe pikem, nokamüts ka peas ja kirsad jalas. Ahviperse on ka nohikumatel vendadel, aga habe on ikkagi sommi jaoks it's a must teema.

Eniveis, kuna baaris oli kallis juua, otsustasit kahen viron juomarit minna parki edasi. Jõime veist õlut ja siis... no igatahes vahet pole mis edasi sai, jõusaal tuli vedada takso peale ja koju saata. Juhtub, kui ei tea arvestada.

Takso maksis 17 eurot, mis on tegelikult ilge summa minusuguse töötu vaese viron juomari jaoks.

Hommikul ärkasime üles, tõmbasime hommikuse soru sisse ja panime helsinki poole leekima. Helsinkis toimus hämes sümboolne õllelaud ja ka tagasiteel tartusse hiljem velbaumid inimesteks ei muutunud. Lõppes sellega, et kell 7 karjusid mingid hipibussiga tüübid, et "MA EI TOHI... MAGAMA MINNNNAA!" ja "Peremeeeees, ma tunnistan ausalt üles, ma olen naaatukene võtnud. Õige pisut."

Kella poole kaheksa ajal sain lõpuks padjale ja kuna veri enam eriti vedel ei olnud, siis öö jooksul läksid jalad mingi 12 korda krampi.

Normaali!

Tegelikult tahtsin ma öelda, et eestis valitseb täielik sotsiaalne katastroof selle juomai-asjaga. Näiteks maaelu on selline, et pereisa künnab traktroiga põldu, aga siis jääb ventilaatori rihm mingise teis ejublaka vahele ja läheb katki. Peremehel on vaja siis minna töökotta. Töökojast tullakse tagasi 3 päeva pärast, sest töökoja poisid pakkusid viina. Kui tagasi jõutakse, on tegelikult ventilaatori rihma ostuks kaasa võetud raha maha joodud. Mees hiilib koju, laseb lakas paar tundi und. Nüüd on kaks võimalust: kas minna edasi jooma, kui keegi nkn ei näinud, et ta lakka magama tuli või teine võimalus, minna puid lõhkuma ja selega kaineks saada. Esimese puhul kaob mees veel nädalaks ära, teisel juhul näeb naine aknast kui tublilt mees tööd teeb ja mees saab ka päeva lõpuks kaineks, mistõttu naine talle söögi valmis teeb ja mingit kakelungi ei järgne. Need kolm päeva aga, mil mees töökoja poistega viina viskas, tegid aga naine oma teiste koduste kohustuste kõrvalt ka käsitsi lastega selle töö ära, mida mees oleks traktoriga teinud, samal ajal kaheliitrist heledat kaget õlut rüübates.

Ja selline elu on normaalne. Vanasti kõvad kolhoosimehed on praeguseks mandunud ja see on igas külas nii. Igas külas on olemas Leo, Tiit ja Ants, kellel kõigil on enam-vähem sarnane taust ja funktsioon. ja maanoored, nemad näevad seda elu pealt ja see toodab veelgi sarnast ühiskonda. Kõige karmim on see aga naistele, sest mees kärvab ära ja nende õlule jääbki kõik, mistõttu paratamatult kõik hakkab lagunema,s est vana anine ei jõua ega suuda katust parandada kõigi oma teiste tööde-tegemiste kõrvalt.

Kui aga küsida nende meeste käest, et "miks sa jood niimoodi, miks sa ei või normaalne olla?", vastab tema, et ta ongi normaalne, sest avage silmad, ta on oma külaühiskonnas tavaline mees.

Mina joon ka palju, aga olen täiesti kindel, et mingil hetkel saan oma joomasarved maha joostud koos oma nooruse ärevuse ja uute asjade avastamisega. Sest kui nooruse leek, kustub, siis on aeg maha rahuneda ja elu teistsuguseid külgi nautida. Kes ei suuda sellelt rongilt maha tulla, see jääbki joomariks ja läheb põhja. Pab suutma, senikaua aga paneme hagu, sest pašlõõbin võib avastada enda jaoks pudeli siis, kui on liiga hilja - kui tited on naisel kärus ja teised maimud juba kõhus valmisküpsemist ootamas. Ei talu seda, kui pereisa valmiatult viina viskab. Matustel, pulmadel, sünnipäevadel ja suguvõsa kokkutulekutel võib ju terituspitsi võtta ja pärast sauna paar õlut sisse keerata, kuid igal õhtul võsareporteri kõrvale kaks liitrist taurust alla keerata on juba liig.

Elämä on laiffii!!

Lõust lohkus

2009-11-25T19:53:00.004+02:00

Suvi läks looja, taevas on hall nagu reostunud udu, maapind näeb välja nagu hüübinud mäda ja lehed kõdunevad ilma lumekatteta. Õnneks ükski kuradi leevike ei sirista akna taga, ükski koer ei lõuga, muru ei pea niitma ja räämas poissmehekorterile iseäralikku haisu ei pea välja laskma vaid sellepärast, et higi leemendab ja ummistunud poorid tahaks õhku. Ei pea sumpama lumes kurjade pruunides jopedes barettidega tädide taga, kes oma kinnilapitud kilekotiga supermarketist oma aegade hämarusse suiguvasse puust koju komberdavad. Koju, kus sooja annab ainult mälestuste hõng, mille järk-järgult katab aga laest alla voolava sulavee kopitav hais. Ja ühel hetkel see üksik kuri tädi lõpetab hingamise, vajub põrandale ja ta keha kangestub, ta näole jääb kange valugrimass, nägu hakkab alates kortsude sügavusest halliks muutuma ja tema maised jäänused koristatakse alles siis ära, kui naabruses elav dressides joodik ei saa enam koridoris valitsevast laiba -ja surmalehast piiritusekuradiga võitu.

Ei pea minema oma eestlasele omase sinise suusajopega välja lund rookima, et tööriistapoe siltidega Peugeot Partnerit lumest välja kaevata, ei pea üle tee minnes tegema meetriseid hüppeid, et teeserva kogunenud hallist plögast suuremate kadudega üle saada. Loodus võtab kaasa ka heitunud ja mõned kogenematud juhid

Ja kõik see kelgutamine, külmus ja looduse mattumine talveunne vaid selleks, et pärast jälle ärgata ja nii see lõputu tsükkel käib edasi ka pärast seda, kuni sureb viimane inimene, keda meie väsinud silmad on oma elueal näinud.

Õnneks on talvel ka paar helgemat hetke, mis tavaliselt tähendab ennast hõõgveinist jõuluseaks joomist ja piparkookide, kapsa, mädarõika, pekise liha ja verivorstide liigtarbimise tõttu pool päeva lõhkuva peaga sitamajas veetmist. Siis muidugi veel usaldame pürotehnika odavast šampusest teovõimetuks joonud inimeste kätte, kes ilmselt, -kui nad ettevaatamatusest tekkinud püroplahvatused üle elavad-, surevad seel samal ööl 1990' aastatest pärit autoga jõhkrasse avariisse sattumise tõttu, kusjuures matustel kirstu ka lahti ei tehta.

No eks sa tule, tali! Võta oma ohvrid ja kao siis jälle.

Kodune seagripivaktsiin

2009-11-24T11:41:00.003+02:00

Istusin raamatukogus ja tegin oma fašismi esseed, kui järksu hakkasin ennast jõle halvasti tundma. Juba eile oli kurgus selline vastik tunne, mõtlesin, et liigsest suitsetamisest. Rampsis tõmbas üsna nõrgaks ära ja tundsin kergeid külmavärinaid, köhisin. Panin kohe kodu poole plagama, Kodus helistasin kohe perearstile, kes ütles, et vajalik ravim on apteekidest otsas, aga mis sa kurat jamad, mis see mehele ikka teeb. No põmst perearstil perearsti jutt, et mis sa kurat jamad, kurat. No, kodus tõmbasin viimase citrosepti tilga alla, siis mõned askorbiinhappe dražeed sai otse purgist kurku kallutatud, sümboolne lõuatäis 80% taruvaigupiiritust ja kuum piim meega. Ma ei tea kas tegemist on platseeeboga, aga igatahes kehv tunne on kadunud ja mõnus surin käib läbi pea.

Ülehomme panen Soomemaa poole leekima, kus 12 põtra on juba seagripi tõttu kabjad taeva poole sirutanud. Enne tuleb laevas sümboolne liiter jäkut ära juua, küll siis seal epideemiakoldes saab rahus möllata.

Korraks väike hirm oli, sest paar poissi on 40-kraadise palavikuga hetkel hinge vaakumas, kuid ma arvasin, et need on rohkem vuntsi valgeks tõmbamise järelnähud.

Citius, altius, fortius

2009-11-23T22:19:00.003+02:00

Vaatasin just uudised ja se kuramuse Usain Bolt võitis jälle mingise kergejõustiklase auhinna ära. Üleüldse teenib poiss rohkem rahhi jooksu eest, kui mõne väiksema vaese kariibi mere saareriigi aastaeelarve on. A kurat, sellest fenomenist mina aru ei saa, et miks on 100m jooksja kõrgemalt hinnatud kui näiteks kõrgushüppaja. Miks on kiirus olulisem kui hüppevõime -ja tehnika. Niipalju, kui mina olen kergemat jõustikku vaadanud, on need vennad, kes hüppavad pool meetrit kõrgemale omaenda pikkusest palju ulmelisemad tüübid, kui need, kes 100 meetrit täie hooga jooksevad.

Ta on vist praegu maailmarekordiomanik ka. Neid 100m maailmarekordiomanikke kantakse kätel ja nendest räägitakse, aga näiteks mina küll pole kuulnud kõiki rääkivat kõrgushüppe maailmarekordiomanikest.

Ah, kurat, ei tea. Pole ise väga suur fänn ka sellistel spordialadel ja las need poisid lippavad, hüppavad, tõukavad ja lükkavad.

A see teema tuletas mulle miskipärast meelde, kuidas ma jäletsan seda, kuidas mõnel suvisel üritusel tehakse pidustuste puhul mingeid nõmedaid teatevõistlusi a la kotijooks. Tule taevas appi.

Ma olen tark

2009-11-21T17:24:00.002+02:00

Ehk sis tänane tarkusetera eluvõõrastele: Pole mõtet kahetseda tehtut, vaid tegematajätmisi.

Pilt hakkab tagasi ette tulema

2009-11-19T15:44:00.003+02:00

Nonii, panin endale esmaspäeval alkokeelu peale kuni tänaseni ja senimaani olen kinni hoidnud ka. hea oli vahepeal täie mõistuse juures olla, kuigi sellises olekus minust suuremat seltskonnakaaslast ei ole. sai tehtud palju koolitööd ja muid kirjatöid. Igatahes hakkas pilt ette manama, mis nädalavahetusel juhtus. Kuna olin täiesti deliiriumis, siis ei suutnud varem kuidagi meenutada. Täna õhtul saab ilmselt rohkem teada, kuna lõvid on kõik kohal ja üheskoos suudame neid kilde paremini kokku panna, kuid igatahes panin mingil hetkel Mart Sanderiga tina ja hiljem käisime rebastega ka tema korteris õllelauda pidamas. Selle tarbeks ostsime Ugalast ka kasti õlut.

Küll killud veel kujunevad ette. Mõned asjad on veel meeles, kuid sellistest asjadest ei räägi ma avalikult teps mitte.

Igavad inimesed ja pašlõõbinid,.

2009-11-17T18:50:00.001+02:00

..te ei meeldi mulle!

Non habeas!

2009-11-16T18:44:00.002+02:00

Mul on praegu väga raske kirjutada, sest selle nädalavahetusega lühendasin ma oma eluiga päris mitme aasta võrra, kuid see oli seda väärt. Käed värisevad ja tuleb tunnistada, et mul pole kunagi nii halb olnud, kui praegu. Kuid ma ei põe, sest see, miks mul halb on, on sellepärast, et enne oli nii hea.

Alustame siis neljapäevast. Neljapäeval oli Vanemuises jälle etendus ja kuna pühapäeval oli vaja mul puldis olla, siis mõtlesin, et lähen pärast etendust kohe koju sliipima. Tutkitki. Reinuvader oli Iirimaalt rahad peale saanud ja tõsiasi oli see, et stripika limusiin mööda Tartus ringi sõitis. Kui algselt oli plaanis alkovaba õhtu korraldada, siis juhtus hoopis nii, et kella poole viieks jõudsin ebakaines olekus koju. vahepeal oli plaanis limusiiniga lätti sõita, kuid see nali jäi ära, sest entusiasm kadus suht kiiresti. Taevaskoda käisime aga külastamas küll. See selleks.

Reedel ärkasin üles ja olek oli nadi. KUna neljapäeval ma konvendi objektil ei käinud, siis ülesannete kohta midagi ei teadnud. Igaks juhuk läksin surnuaiale, kus selgs, et pean hoopiski valves olema. Jooksin k!k!-see ja võtsin südametunnistuse järgi sisse. Esimest korda elus oli see aga väga valus kogemus, una magu oli kokku tõmbunud ja tundsin kuidas sissevõtu ajal valu väga valusalt laeienes. Rõve.

Igatahes oli hiljem ball, mis lõppes sellega, et k!k!-sse üsna varakult unele vajusin. Enne seda sai veel peenetel õhtusöökidel läidud ja sommidega juttu puhutud.

Laupäeval oli põhiline pidu, kuid hommik otsa tuli ringi askeldada. Alates umbes kella 17:00 seda enam tegema ei pidanud, sest ak! staatus muutus palju värvikamaks. See aga omakorda on põhjusmuutuja, miks praegu on nii nagu on. Ma pole elu sees nii palju möllanud, mistõttu panin ka endale peale alkokeelu. Öö lõpetasin ühe daami juures. See oli üsna piinlik, sest hommikul oli mul väga sitt olla ja ma nägin veel sitem välja.

Segane jutt, aga praegu veel loogilisi mõttekäike aretada pole lihtne. Vaja rootsi keelt õppida.

Teadmiste rakendamine

2009-11-05T15:21:00.003+02:00

Tegelikult ei tohiks ma üldse selle asja seoses avalikult rääkida, aga kuna sai tehtud üks tähtis vaheetapp ühe organisatsiooni tegevliikmeks saamiseks, siis tahaks ikka natuke pajatada. Rääkigem siis üldsõnaliselt, ilma nimesid mainimata.

Tuli meelde juhtum, kui xxx! Kr vaarus maani täys peaga, üleni sitase ja verisena kodu poole ja naine algul hoolitseval toonil, kuid järjest kurjustavamal moel hakkas aru pärima, mis juhtus, sai suu tal kinni panna vaid sõnadega "silentium, naine!"

Kui mina omale naise peaks leidma (endiselt highly unlikely), siis ma paneks ka samad reeglid käima. Kui tüli on, siis kutsun välja, lahendame asja aukohtuga ja lõpuks saab öelda, et tüli ex est ja sellest kunagi enam ei räägita. Kuna naistel on kalduvus tüliasjade arutamisel teemast kõrvale kalduda ja hakata meelde tuletama veel kõike paha, siis saab paluda tal asja juurde jääda ja kui ta seda ei tee, siis sõnaõigus ära võtta.

Samas saab ka paluda näiteks asju, et sex peto vajadusel ja suudlemine ex est näiteks, kui enam ei viitsi. Kui naine ei viitsi süüa teha, siis tuleb kohe sisse anda. Selleks peaks noorema naise leidma, et vanuseprintsiip ikkagi kehtiks. Üldiselt oleks elu palju ilusam ja korrastatum.

Rohkem seksi ja veel vägivalda!

2009-10-29T16:05:00.003+02:00

Kurat, ma ei saa aru, mis tung on inimestel kaklemas käia. Osad vennad aint sellepärast väljas käivadki, et saaks kellelegi füüsiliselt haiget teha. Enamasti valitakse kakluskohtadeks sellised loomanimedega baarid, nagu näiteks Karu Kõrts või Põdra Pubi, mis on enamasti maakohtades. Seal saadakse koku mõne teistsuguse seltskonnaga, kes sooviks natuke roppusi karjudes mürada, otsitakse mõni põhjus- eriti originaalne on muidugi "mis sa vahid?"- ja hakatakse kakelungiga pääle. Kuradi neandertaalid. tegelt ma arvan, et isegi neandertaallased ei teinud sellist asja.

Üks sõps rääkis mulle, et õudselt hea tunne pidavat olema kellelegi lõuga anda, mispärast ta seda harrastabki. Füüsilise üleoleku tunne pidavat hästi hea tunne olema. A no kurat, ma ise üritan seda vaimset üleolekut arendada, kuigi see viimasel ajal pole eriti hästi välja tulnud.

A ja nüüd seksist ka. eelmise postituse üle natuke järele mõeldes lendasid ideed erinevate objektide peale, kellega seksuaalvahekorda astuda. Ma saan aru, et mõni mees on hästi kole ja loll, taktitundetu ja huumorisooneta... ja paks näiteks. Naised teda ei taha, mistõttu on vaja leida alternatiive. kaua sa ikka onaneerid? No ja siis on olemas kumminaine sekspoes. Mõeldud-tehtud. Arusaadav.
Aga sekspoes on ka sellised lelud nagu kummilehmad ja kummilambad. No ma ei saa aru, kui sitt mees pead olema, et isegi päris elus lammas või lehm sind ei taha??

A natuke eilsest ka. Eile oli ulmeline üritus, kust keegi kaine peaga ei lahkunud. Mina otsustasin Krooksu mitte edasi minna ja helistasin H-le. H ütles, et oli juba B sünnipäeva tähistamiselt klubist koju jõudnud. Selge. Hernesse veini järgi minek ja taksosse. Kell oli juba tubli 2 öösel, mistõttu oli vaja salaja osta. Hernes ei vedanud alt. Siiski töllas Herne vahetus läheduses üks politseidžiip, mistõttu lahke müüjaproua lükkas mulle paberkotti pandud pudel takso saabudes otse põue. Otse loomulikult ei läinud see seal taskusse, aga taksosse istudes oli mul veel mõistust peas seda alt toetada. Kui H juurde jõudsin ja teda väljas nägin, hüppas krapsti taksost välja ja no tore lugu küll, pudel lendas vastu maad lõhki. Selge - vaja uus tuua. Tõime uue ja parema ja hakkasime manustades juttu vestma. Lõpuks vajusin ma sinnasamma diivanile kusagil poole viie ajal ära. Hommikul oli vaja varakult tõusta, et proovi jõuda. Et veri käima saada, võtsin hommikul ühe pokaali juurde ja asusin teele. Selgus, et mantel oli kadunud. Ma ei saanud aru mitte mardotki, et kuidas ta kadunud saab olla. Igatahes aeg peksis peale ja oli vaja ära minna. Läksin siis sassis Bernard Blacki soengu ja ülikonnaga mööda kõnniteeta sitast Raudtee tänavat kodu poole. Tuul vihises ja külma sügist uduvihma lendas hallist taevast otse näkku. Külm oli ka. Mõtlesin, et kus kurat võib mantel olla, sest kurat, feil oleks kui H seda kodust üles ei oleks leidnud. Täna öösel põrutab ta Pürenee poolsaarele tagasi ja siis olekski terve talv pidanud legendaarse jopega läbi ajama. Mitte just kõige soojem variant. igatahes kõik laabus ja mantel on nüüd kenasti kodus issi juures. Selgus, et H oli ta eile kogemata ära peitnud.

Täna keskpäeval olin ma aga üleni verine. Mõnus oli.

Hillbillyd

2009-10-28T09:56:00.002+02:00

Nonii, mu sõbrad bojaarid. Te ju teate, et me oleme koos päris hulle egu läbi elanud, lollusi teinud, rõvedusi rääkinud ja kõike seda veel. Arvanud seejuures väga gängstalikult, et oleme nii-öelda elu näinud. Kõik need asjad, mis me poistega teinud oleme on suhteliselt intelligentne nohu selle kõrva, mida teevad Eesti maapiirkondade nõdrameelsed hillbilly'd.

Nimelt kuulates ühe kursavenna jutte oma kodukandi kohta, võib öelda, et seks ja vägivald pole üldse mitte ainult filmides peamisteks elu nähtusteks. Toon mõned näiteid elust enesest.

Üks tüüp istus füüsika tunnis, tegi kummiliimi, siis hakkas onaneerima ja füüsikaõpetaja andis talle selle eest täiega lõuga.

Seesama tüüp ja tema kamp andsid nalja pärast sööklas kõigile tüüpidele jalaga näkku. Eriti väiksematele algklasside jõmpsikatele, sest siis ei pidanud jalga väga kõrgele tõstma.

Vabal ajal tegeleti (nüüd läheb asi rõvedaks) vasikatele suhu andmisega. Neil ei pidavat hambaid olema ja ainult imevad. Pidavat Eesti rahvatarkus olema. APPIIII!!!

Seesama onaneerija on nüüdseks 20, tal on 16-aastane rase tüdruk, tema vend on 13 ja tema 12 aastane tüdruk on samuti rase.

Jään endiselt seisukohale, et laste saamiseks peab esmalt tegema IQ-testi ja kui saadakse ebaseaduslikult laps, siis see võetakse käest ära, et ühiskonda normaalseid inimesi juurde tekitada ja et idiootide sugu välja sureks. Sest käbi ei kuku ju kännust kaugele. Vähemalt see on Eesti rahvatarkus, mida mina olen alati teadnud. Nüüd on silmaring laiem ühsikonna ja rahvatarkuste osas.

Oi perkuns

2009-10-27T16:12:00.002+02:00

Oh sa raisk! Nüüd kui tormilised nädalavahetuse sündmused on läbi elatud, mida siin avalikult väga suures mahus pole õnneks lahkama hakanud, on vaja tulla tagasi kibekiiresse argiellu. Täna passisin juba 4 tundi proovis, õhtul veel vaja seal umbes viis tundi olla. Pärast seda H. juurde soolaleivakale, siis hommikul kiire seminariks õppimine, kooli vaja väike vabandus saata, et kohale ei ilmu, siis proovi, koju, loengusse, koju, valmistuma ja õhtul üritusele, millest avalikult rääkida ei tohi.

Neljapäeval luugid lahti, proovi, koju, vabandused korpi, ümberorgunn, läbimäng ja siis paar hingetõmmet. Reedel kontrollikas, reedel esikas. Järgmiseks nädalaks tajooba õppida ja paljude inimestega võiks suhteid soojendada, pole osasid tuhat aastat näind.

Kurat, raske on see populaarse inimese elu. tahaks invaliidistunud abikaasat ka näha. Muidu lendab jälle lõunamaale tagasi ilma pilgu peale heitmata.

Fakk

2009-10-25T19:51:00.002+02:00

Istun üksinda ja joon. Võiks midagi lugeda, aga ei taha, ega saaks nkn midagi aru. Ma lootsin tänasest midagi head, aga seda ei tulnud. Kõik on sellepärast, et ma joon. Käisin RT sügiskoolis. Seal sai mulle paar ajsa selgeks. Mitte seoses kooliga, vaid ülde laienes silmaring. Silmaringi laienemine põhjustas aga selle, et ma olen omadega täielikus segaduses. Selle vältimiseks otsustasin ühe päeva veel näpistada. Mõeldud-tehtud. Riista ja Lilluga sai poes käidud, õlut ja mukgikapsaid ostetud, PS maale viidud ja saunaplaanid välja mõeldud. Juhtus aga see, et Riista isa Stjoopa peksis mind majast välja täiesti arusaamatutel põhjustel. Ta pole kunagi eriti normaalne mees olnud, aga ikkagi. Mõtlesin, et lähen pallipea juurde edasi, aga kuna ta eelmine õhtu haiglas käeraudadega voodi külge aheldatuna lõpetas, sis oli tal enesetunne halb ja see variant ei lubanud ära. Nüüd istun toas, vahin tolmunud raamatuid ja mõtlen, kui hea oleks niimoodi magama minna, et enam ei ärkakski.

Tänane õhtu

2009-10-22T02:33:00.002+03:00

Kui kedagi koinib, sis tänane õhtu möödus teatud mööndustega samamoodi nagu iga teinegi peoõhtu. Ainuke vahe on see, et homme on eksam, milleks pole veel õppind. Õnneks on see võrdleva poliitika erialamooduli aine nii et pohhui. Poliitilise filosoofia ained on tehtud, samamoodi RSi omad selle semstri jooksul saavad läbi. Avalik haldus ja võrdlev poliitika võivad kus kurat käia.

Hõissa poliitiline filosoofia.

Identiteet ja päälinna suurvürst

2009-10-18T12:33:00.013+03:00

Tänapäeva läänemaailma poliitilise korrektsuse diktatuuris hakatakse pärssima mitte üksnes sõnavabadust, vaid ka mõttevabadust. Inimeste huvidega arvestatakse kujul, et võetakse ära talt kõik tunnused, olgu see siis rass, sugu, vanus jne ja arvestatakse kõiki võrdsetena. Seda mitte küll viisil, et ratastoolis inimest vaadatakse kui pikamaajooksjat ja sellega seoses on ka vastavate toetuste ja ratastooliteede puudumine treppidel, vaid just mõtteviisi kohaselt. Luuakse mingit globaalinimest nagu omal ajal taheti luua homo soveticust. Seda siis Lääne ühiskonnas. Ja vähemalt mulle tundub nii. Rahvus, rass, sugu on ju eristavad tunnused ja mõtteviis on muutumaks selliseks, et eristav=välistav. Ei ole ju nii, eristavad tunnused loovad identiteedi. Iga inimene ongi ju unikaalne nende tuhandete eristavate tunnuste poolest. Alates sellest, et mul on rahvus eestlane, pea punane kuni selleni, et mulle ei meeldi krevetisalat. Ühiskonnas aga ei märgitaks ära erinevusi minu ja Lesotho päritolu elevandiajajate perest pärit sipelgatoidulise naisega. Vaadatakse sellest kõigest mööda, nagu see oleks tabu mõelda sellest, et kurat, üks sööb sipelgaid, teine on ginga ninja. Lõpuks, kui see erisustele mõtlemine täielikult keelustatakse, ei jää meie identiteedist mitte midagi alles. Kuradi poliitkorrektsus.

teiseks aga natuke lõbusamat:

Eile saadi teada valimistulemused ja nagu arvata, mein Führer herr Savisaar võttis võidu ja sai pidada mõne hea demagoogilise kõne. Härra Savisaart ja tema Savipätsjuugendit ma ikka vaatan ja imestan. Tegemist on tõeliselt karismaatilise isikuga, läbi ja lõhki poliitik. See on lihtsalt imetlusväärne kuidas üks inimene suudab inimesi veenda oma uskumustes ja koondada enda ümber poliitarmee. Kõrvutaks teda Hitleriga. Ükskõik, mis jama võib toimuda Keskerakonna ümber, ei ole selles avikas kunagi süüdi. Isegi veendunud Keskerakonnafänn võiks mõne suurema jama korral öelda, et "vaene Savisaar, et tal nii lollid alamad seal on". Samamoodi oli ka Suur-Saksamaal. Kui Hitler hakkas sõda kaotama, siis süüdistati selles lolle kindraleid, kes ei kuula Führerit. Tegelikult oli vastupidi. Endine rindesõdur Schicklgruber aga arvas, et ta on ka vääriline sõjaväe ülemjuhataja ja eiras kindralite ettepanekuid, mistõttu toimus suur ressursside kaotus. Näiteks miks pidid need poisid sinna Kuramaale jääma, kui Saksamaa juba langemas oli? Need kindralid, kes liiga palju mölisesid, lihtsalt asendati truude penidega. Kuigi tõepoolest, geniaalne Prantsusmaa alistamise idee oli puhtalt Hitleri looming, mistõttu võis ta ennast tõesõna pidada uueks Napoleoniks. Kindralid algselt kahtlesid Hitleri triumfis Prantsusmaal. Üks lugu on ka sellest, kuidas katoliiklikul Baierimaal hakkasid kohalikud natsid koolidest riste ära korjama. Seepale kirjutas üks kohalik vanamutt Berliini kirja, et kurat vaene Hitler, et tal sellised lollid provintsinatsid on alluvuses. Kannavad küll pruune särke, aga nende all on punased ja juudid. Heil Hitler!

Eilse valimisvõidu järel Savika jüngrid hüüdsid nagu üks mees "Kes siis veel, kes siis veel!?", mis kõlas nagu "Sieg heil, Sieg Heil". Oleks seal veel ka inimesed ilusti rivis seisnud ja näha olnud taevasse kerkivaid käsi, siis oleks ikka tõeline Nürnbergi demonstratisoon. Natuke rohkem võiks savisaar karjuda ja kätega vehkida, siis ma isiklikult regaks ennast Lasnamäe elanikuks, et teda tulevikus valida. Savisaar võiks tulevikus end kroonida Eestimaa sõjaväe ülempolkovnikuks.

Heil Edgar! kes siis veel?
http://www.youtube.com/watch?v=gZaPpruHc0Q

Tõe suurim vaenlane on veendumus

2009-10-15T11:18:00.003+03:00

Selline lause oli kusagil. Eks ta on jumalast õige kah. Hiljuti olen järjekordselt avastanud enda jaoks ateismi vs teismi (on vst õige asi religiooni kohta öelda) debatid.
Loomulikult on ateistide poolel kõige kõvem väejuht prof. Richard Dawkins ja usklike poolel jällegi kõiksugu suvalised. Kui nüüd kõrvale jätta demagoogiline "me ei saa tõestada, et jumal on olemas, aga te ei saa tõestada, et teda pole", siis jäid kõrvu mõned teised asjad. Aga nende juurde läheksin ma kohe, sest tegelikult saab küll tõestada, et jumalat pole olemas. Öelda usklikule, et kui ta on olemas, siis võiks ta mu käe otsast ära lõigata viie sekundi jooksul, et oma kohalolekut tõestada. Loomulikult jääks mu käsi alles ja selle peale ütleb usklik, et see on jumala tahe, mis on tugevam kui meie tahe ja pealegi on jumal kõikjal, kuigi see on piibliga vastuolus, sest kui madu eevale paska ajas, siis kus jumal oli? Ja lõpuks ütlevad, et jumal elab hoopiski meie südames. Olgu, see kõik on väga segane lugu selle kristliku jumalaga, aga mitte selest ei tahaks ma rääkida.

Põhiline väide on see, et kust võtavad teadlased, et kõik on juhuslik ja mis oli varem? Tegelikult kõik päris juhuslik ei olnudki, teatud sündmuste ahel ja protsess. See, mis oli varem, me veel ei tea, kuid samas 100 aastat tagasi ei teadnud me, et on võimalik selline kast, kus sees on liikuvad pildid.

Samas võiks küsida, et miks jumal lõi maailma alles 7000 või 10000 aastat tagasi, või misigane see oli ja mida ta varem tegi. Elas pimedas ja onaneeris või? Samas, küsimusele, kust üldse jumal tuleb, on vastus olemas. See tuleb veendunute peadest. Ja veendunute pealuu sisse saab ta vanemate kaudu ja muude inimeste kaudu, kes vaest süütut last terve elu loputavad. Ja nõnda juba paar aastatuhandet.

Nii et punkt usklikele, me teame, kust tuleb jumal, aga me ei tea kust tuleb maailm enne seda kui me seda teame.

Üks hea punkt oli veel: Ateism külvab moraalitust. Näide: Suurimad massimõrvarid Stalin ja Hitler olid ateistid.

Vastuväide: Hitler oli natuke küll vähem ateist, aga nad ei olnud mõrvarid, sest nad olid ateistid, vaid hoopiski teistel põhjustel. Neil mõlemal olid ka vuntsid ja see ei tähenda, et kõik vuntsidega inimesed on moraalitud massimõrvarid.

Võtaksime hoopiski ususõjad, mida peeti just usu tõttu! Mõrv usu nimel vs mõrv mitte ateismi nimel vaid hoopiski muudel kaalutlustel.

Mina isiklikult hakkaksin otsima omale väljamõeldud sõpra (jumala puhul küll väljamõeldud diktaatorit, sest see et ta igal pool asetseb ja keelab, käseb, poob ja laseb, on selline Suur Vend jälgib sind diktaator) ainult siis, kui karu mul pool nägu otsast ära hammustaks ja ma ei saaks enam ühiskonnas elada ja läheks metsa üksinda elama/surema. Teine variant on, et see oleks ainuke võimalus, et ma endale koera võtaks. Koerad on oma truudusega nii kuradi tüütud, aga üksikuna oleks võib-olla lustlikum selline inimese sõber, keda ei koti, et inimesel nägu pole.

Ma ei viitsi stiili -ja kirjavigu otsida.

Tuurid maha

2009-10-13T12:58:00.003+03:00

Nõndaks, nüüd on nii, et juba alates eelmisest teisipäevast on kumm põlema pandud, mistõttu hakkas vaikselt juba veljelt maha jooksma. Teisipäeval mõõduvõtt lihtsalt niisama, kolmapäeval mõõduvõtt pubituuril, neljapäeval korporantlik mõõduvõtt, reedel maalähedane mõõduvõtt, laupäeval mõõduvõtt koos bosniakkidega, pühapäeval hommikune mõõduvõtt ja õhtul pahteldamise ja lauajalka kõrvale mõõduvõtt, esmaspäeval püssikaraoke mõõduvõtt. Täna jätan mõõdu võtmata ja hakkan hoopiski mõõdukalt õppetööd tegema. Kurat, siin lähenevate suurürituste raames on vaja terve hulk kohustusi kaelast ära saada, mistõttu peab vaim ergas olema. Tavaliselt kirjutan ka asjadest, mis mind häirivad, aga praegu suurt miskit ei häiri ka, mistõttu võib öelda, et elu on vunderbaar.

Ainult ilm võiks vähem rehepaplikult sitane olla. Poole põlveni mudas mööda linna ringi loivata ei ole mingi rõõm. Väheke Elboonia tunne tuleb peale, eriti kui siin kodukandi vaesemat rahvast näha mööda tänavaid sihitult ringi vaarumas, kõigil lehk ja mustus juures, läbi suu on tunda mädahaisu ja surmaeelset korinat; vuntsid kõigil üleeilse praemuna tükke täis ja silmist vastu peegeldamas surmaootus. Õudne on see Ülem-Karlova eluolu küll, kui nüüd seda silmad lahti eemalt vaadelda.

Tooteid staariliinilt

2009-10-09T13:23:00.002+03:00

Ma ei saa aru, kes tahab kuulata neid kuradima poplauljaid? Miks tahetakse neid superstaari saatega juurde toota? Ma ei tea ühtegi inimest, kes kuulaks näiteks mingit Eha Urbsalu või Maria ithaka Rahulat ja siukest paska. Neid kuradi naislauljaid on tajooba. Või siis näiteks Rolf Junior, no tra, ausõna, kes ostaks sellise venna plaadi? Kõik laulud on samasugused ja keskseks sõnumiks on "I need you" või "ooh, baby". Mõned eristuvad ja neid kuulatakse päriselt. Näiteks Eda-Ines Etti laulab eesti keeles ja talle kirjutab sõnad Sal-Saller, kes ise teeb siukest muusikat, mis räägib elust enesest, mitte mingist kuradi muinasjutupunamütsikese armuulgumisest. Tegelikult Sal-saller oli kellelegi rääkinud, et tema arvates Jaagup on ka suht pede, et ta oma lauludes mingisugusest armastusest ulub pidevalt. Salleri laule ma ise vabal ajal ei kuula, aga pärast mõnda toopi on Lillu autos päris hea kaasa joriseda. termikaga on tegelikult sama lugu, sest saab mõnusalt karjuda "see ei ole saladus, et olime siin, taskunoaga sinu silma välja lõikasin" jne.

Aga Superstaari saates on mingid sellised keskmisest parema väljanägemisega viisipidajad neiud, kes laulavad oma pseudo-džässihäälega "Põõõdral maaja metsa see-ee-ee-ees" Ja selle "see-ee-ee-ees" ajal teevad käega liigutuse aeglaselt ülevalt alla, ise silmi kinni hoides. Järgmine liigutus "vääiksest aknaaast välja vaaaa-aatab" on liigutus käega diagonaalselt vasakult alt paremale üles jne jne.

Esiteks, keegi ei viitsiks kuulata sellist pašlõõbinit, kui ta plaadi valmis saaks, eriti kui põdral maja metsa sees asndatakse sõnadega a la "oo, baby, you're in my heart". Põdral maja metsa sees on palju diibima sõnumiga, sest selle taga seisab stoori ja poliitiline loomakaitsjate sõnum. Selline revolutsiooniline Greenpeace'i hümn.

Teiseks, iga lasteaias käinud inimene teab, et "Põdral maja metsa sees" juures on hoopis teistsugused liigutused. "Põdra" juures tuleb teha endale kätega pähe põdra sarved, "maja" juures tuleb kätega pea kohale maja katust kujutav asi teha, "vaatamise" koha peal tuleb teha binokli liigutust silmade juures ja pead kergelt vasakule-paremale ligutada, "kopp-kopp" koht on obvious, "jänes, tuppa tule sa" on käega kutsumise liigutus, "anna käppa ka" juures annad lihtsalt käppa noh. Ei ole ju väga raske meelde jätta, miks neid kuradi hormoonide tõmblemise liigutusi on vaja teha?

Loogish, et superstaari võitja ei saa mingit kuradi plaadilepingut. oleks mingi lahe idee millest laulda, lisaks veel meeldejääv viis, siis kõlbaks. Mingit tümpsumasina ja C-duuri kolme esimese noodiga tehtud laulud on eurovisiooni Kreeka kolme sekundiga ununeva laulu tavataks.

ja meeste kohta niipalju, et senikaua kuni Koit Toome veel elus on ja tema häälega midagi ei juhtu, siis see žanr on täidetud. Loomulikult puhtmajanduslikus mõttes ei tohiks tal lasta monopoli selles osas hodia, väike konkurents võiks olla, aga mingit Lauri Liivid ja Rolf Juuniorid ja maiteakesveel, no kurat, neid on lihtsalt liiga palju.

Jah, ma saan aru, et eestlased on laulurahvas. No kurat, kobige siis laulupeole, mida te ulute? Eesti turg on liiga väike, et kõiki vendi, kellel mikrofon on, saaks ära toita.

No mis elu see on?

2009-10-05T11:55:00.004+03:00

Laupäeva pärastlõunal otsustasin pärast puudelõhkumist ja aiatööd käia ära ühel valimisüritusel. Kuna valimised on kohe-kohe ukse ees, käisin ja kiikasin telgitagustesse, et mis siis tegelikult toimuma hakkab. Pärast üritust, kus sai tasuta suupisteid ja kohvi, mida ma muidugi manustasin suurtes kogustes nagu kogenud Keskerakonna pensionär, lendasin korbist läbi, kus tegime meestega mõned liigud. Kuna mul endal sulli polnd ja õhtul oli plaan minna Reinuvaderi juurde Playstationit taguma, tuli aga silma peal hoida meeste lohakusel ja see ära tootiski, mesimummu käest sai 3 õlli.

Võtsin need kolm sassi kaasa ja lendasin staapi. Mõtlesingi sellise rahulikuma kolme-õlle-õhtu peale. Kohale jõudes aga vedas mind Reinuvader poodi kaasa, kust võtsime 3 kaheliitrist diislit juurde ja pääle ta hakkaski. Õhtul mängisime fiffi ja mingil ajahetkel, kui juba õlut oli kõhtu ja pähe kogunenud hulgi, keerasin unele ära. Hommikuseks äratuseks oli see, et Tiina voodi kohal asetsev palja naise maal ehk "painting of the fallen Madonna with big boobies" lendas mulle vastu pead. See mats ajas üles küll ja lendasin alla kohvi tegema. Pallipea oli aga kahjuks Stjoopaga maale lennanud ja Reinuvader mängis arvutis mingisugust moslemite tapmise mängu, mistõtu tagusain jalkat üksinda. See aga ajas jooma ja uued kaheliitrised õlled said sisse tõmmatud. Õhtul käisime poest läbi ja ostsime mõned Selku pilku balloonid juurde. Koju ma minna ei tahtnud, sest hais oli üsna jube ja kodused oleks hakanud parmunalju tegema jälle.

Mängisin päev läbi jalkat ja jõin, vahepeal sõime mulgi kapsaid. Ootasin, kuna mõlkis peaga Miki maalt tagasi tuleb, et saaks tema vastu mängida. Kui ta õtul joomajaama jõudis, olin mina segi nagu Tšernobõli põder ja tema tahtis hoopis mingeid gay-filme vaadata.

Vajusin sinna samma voodisse ära ja täna hommikul mulle maal pähe ei kukkunud. Vader ütles, et tema täna kooli ei viitsi minna ja paneb parem arvuti taga rätipeadele tina. Ise tõmbasin kohvi sisse ja tulin tulema.

Koju tulles tuli mulle meelde musttuhat asja, mida ma peaksin tegema ja selle nädala elu on vaja kenasti rööpasse jälle ajada. Ausalt öeldes tekitab see minu tohutut motivatsiooni, sest kui inimesed süüdistavad mind juumarluses ja ringilaaberdamises, siis ma olen alati saanud öelda, et selline elustiil ei sega minu muid toimetusi. Ma pole kunagi ühtegi kohustust tegemata selle tõttu jätnud. Korra juhtus, aga selle eest sain karistada ka, mistõttu see võlg on tasutud (tegemist oli ühe korbiüritusega).

Igatahes teen ma nüüd oma kooliasjad ja tööd ära ja teen rohkemgi veel, et keegi haukuda ei saaks. Kui ma tirakat ei paneks, siis sellist motivatsiooni ei oleks ka.

Homseks Rootsi keeleks õpin asju ära ja mõndadeks tundideks veel ettegi, et endal oleks kergem ja et asjadest paremini aru saaks, kolmapäevaks on vaja esitada essee, mille mõtted on mul juba peas olemas ja ned on isegi liiga palju. Kui ma oleks teadlane, siis ma kuuluks ilmselt mingisse anti-poliitilise korrektsuse koolkonda või looks ise sellise paradigma. Selle vastu on mul öelda nii tajooba, et endalgi hakkab paha enda vinguva oleku kohta. Aga see teema mind paelub.

Selle nädala jooksul on töid ja tegemisi ikka sitta kanti. Reedel aga saab see-eest Tommi sünnale minna ja laupäeval Tallinnasse Bosnia mängu vaatama.

"Hakka pääle!" Karjub mulle minu peas elav akapeliitide kuningas, kes kolmekümneaastases sõjas Baierimaal naiste ja laste päid vikatiga maha raius.

Ei, elama peab!

Boyfriend voice

2009-09-30T13:34:00.005+03:00

Kogu oma uudishimus olen juba pikemat aega pannud tähele meeste-naiste, vabandust poiste-tüdrukute vahelises suhtluses sellist imelikku anomaaliat. Tulenemata sellet kas need isikud on omavahel seotud läbi sõprussidemete või on neil, midagi enamat, ei suuda nad ennast talitseda ja kasutavad omavahelist boyfriend/girlfireind voice'i. Olgu juba öeldud, et pikema tutvuse juures see asi hääbub ajapikku, kid mõni ei suuda ikka ennast üldse tagasi hoida.

Poistega omavahel suheldes räägitakse ikka õllest, jalgpallist, poliitikast ja tehakse tsenseerimata nalju. Tuntakse ennast vabalt ja kasutatakse suhtluses oma tavalist normal voice'i. Kui aga seltskonda lülitub tütarlaps, siis on edasistel arengutel mitu erinevat varianti:

1) Tüdrukut ignoreeritakse ja lastakse pläma edasi. See on juhul, kui tütarlast tuntakse juba pikemat aega ja ei põeta mingisuguse piinliku viisakuse puudumise pärast. Teisel juhul on tegemist üsna võõra (mittehuvipakkuva) isendiga, kellest on lihstalt pohh.

2) Tütarlapse lisandumisel seltskonda hakatakse suunama vestlust nõnda, et too saaks ka liituda, ehk siis jututeemaks tuleb Britney Spearsi soeng või see, kuidas Rihanna kolakat sai. Seetõttu lähevad mõned madalama pingetaluvusega mehed välja suitsu tegema, kuid eelnevat jutuhoogu ei sudeta taastada, mistõttu on õhtu lörris.

3) Tütarlaps on jahisaak ja kõik hakkavad tema nimel üksteist trumpama vaimukuste ja kiitlemise läbi. Need, kes ei viitsi, on enamasti vait või vaatavad teisi imelikult ja topivad vahele sarkastilisi märkusi, mida võib ka vahel tõlgendada kui osana jahtimisest.

4)Kõige jubedam on aga see, kui tütarlaps istub mõne kuti kõrvale, hakkab temaga rääkima ja too kaldub kohe boyfriend voice'i peale. See soodustab nende eraldumist ja poisid lasevad oma joru soome ehitajate kohta edasi või siis teine võimalus, üritavad sekkuda nende kahe omavahelisse vestlusesse.

5) Kõige parem näide on aga ootamatu sekkumine, kus poiste saunaõjtu ajal helistab mingi tsikk kellelegi, kelle suhtlusmaneer mutub kardinaalselt.

Illustratsiooniks:
Koht: sauna eesruum
Aeg: kuues raund
Tegelased: poisid

Poiss 1: "Saad aru, kurat, läksin sinna kuradi autoremonditöökotta mingite kuradi ilgelt täis vendade juurde karbussi vahetama, ja..
Poiss 2: "A sa olid ka täis vä?"
Poiss 1: "Ära mölise raisk! No kurat, aurud olid all, aga muidu oli suht norm, igatahes need kuradi pašlõõbinid keerasid masinal terve elektrisüsteemi persse"
Poiss 3: "Kurat, saadki oma rümba asemele normaalse miini osta, sul oleks niikuinii paari päeva pärast põhi alt ära lennand. Kle a sa eilset mängu nägid vä, kuradi Pooli poisid lükkavat ikka normaalselt raisk"
Poiss 2: "Ulmevennad, ulmevennad!"
Poiss 1: A no kurat, lähme võtame ühed õlled ligi, tõmbame kanna pealt sisse ja siis lükkame 110 juures kütet saunas edasi. Too termika plaat välja, saab mardosid pestes normaalset mussi ka... oot, telefon heliseb"
Poiss 1 (jätkab üksinda): No tsjääuuu, mis teeed?
Tüdruk telefonis: Tsaaauuu, mis teete?
Poiss 1: Aa, tsaaau, me siin positega võtame natuke sauna, mis ise?"
Tüdruk: "Aaaa, saad aru ma ostsin endale jumala kiftid kunstküüned"
Poiss 1: "Awwwww, kui kipa, aga õhtul kokku ka saame vä?"
Tüdruk: "Jaa, ma täiega missin sind, awwww"
Poiss 1: ""Aa, ma sind kaa, nagu võiks õhtul peole minna, see oleks täiega nummar. A mis muidu?
Tüdruk: "Awww, niisama, a hellame õhtal onjä, tsäääuu!"
Poiss 1:" No tsääääuuu!

Poiss 1: "No davai, vhhh!, poisid lükkame leili peale, nahhui te siin sauna usta lahti hoiate!?"

A see pole veel midagi. Asi läheb jubedaks alles siis kui nad käima tõmbavad ja siis on poistega autos sõites kusagil nurgas üksinda mõmisemine nagu mõmmikul. Vahepeal on kuulda siuksed läägedi sõnu nagu "musi" ja "kalli". Poisid vajuvad täiesti ära ja muutuvad roosade silmadega kaisukarudeks.

Tüdrukutel on sama asi, oma tavapärase "tsa'" asemel tuleb ka kõrgel häälel igavesti pikk "tsäääääuu". A neil on kergem, sest mavahel suhtlevad nad ka nagu mingid alaarenenud ärahellitatud lapsed, kelle ajud on lapsepõlves roosade multikate poolt ära pestud.

Igatahes minu jaoks on see rõve ebakindluse märk. Kui mina kunagi endale naise leian (highly unlikely), siis kavatsen teda kohates hüüda: "Vhhhh, Shaggy! pastoi brat, mis bouncid?" Ja rääkida temaga nii nagu ma tavaliselt räägin, sest kogu see boyfriend talk on nii kuradi alandav.Tahaks tunda ennast vabalt, eksole. Ja kui asi sügavamaks läheks, siis ma ei hakkaks rääkima mingitest kuradi kiisumiisudest vaid ütleks kohe välja päris sõnadega mis ma arvan ja tunnen. See on muidugi teoreetiliselt ideaalne variant, aga pole ju mõtet muutuda mingiseks kassipojaks, kes silitusi otsib lõnagkera tagaajamisega.

Pean ütlema, et olen küll varem sellises boyfriend voice'i kasutamises süüdi olnud, kui jätan selle asja maha nagu jätsin maha ka ööklubide külastamise.

Ja laiaks ta saigi löödud

2009-09-27T17:32:00.004+03:00

Istun Victoria-nimelise paadi mingises lounge'is ja tegelen biitlite kuulamise ja erineate asjade korraldamisega. Varsti tehakse supermarket lahti ja tuleb poistele snus ära osta. Vahelt raha võtma ei hakka. Rootsi reis tuli vägagi asja ette. Kelluriga hängisime kaks päeva mööda Stocki ringi. Ta ütles seda targasti, et Stockis mingise mõttetu kruiisitamise asemel, kus llinnas käiakse ainult mingis poeks burks ja snusi i järel ja imestatakse "et kas peale õlle teist alksi ei olegi", on palju parem reaalselt kohaliku elguga tutvuda. Seda me ka tegime. Käisime laupäeva õhtul kohaliku mustanahalise ameeriklanna Petrine sünnal kohaliku moeeliidiga. Pakuti kooki ja igasugused erinevatest maailma otsadest inimesed ajasid juttu. Üks vend Skoonest oli täpselt nagu Brüno, isegi näojooned olid samad:D K seda küll ei arvanud, aga minu arvamus jääb minu arvamuseks. Petrine oli oma kookide sisse pannud hambaorgi otsas olevad rootsi lipud, mille peale kohalikud ütlesid, et Rootsis oma riigi lipu näitamine on "rassistlik"(!). Seepeale Patrine ütles et ta on täiesti "black power":D! Aga üldiselt selline täiesti ülevoolav poliitiline korrektsus on täiesti inimeste vabaduste piiramine ja nõme. Ma ei saagi aru kelle huvides selline tava on juurutatud? Immigrantide? Nood ju põmst on ka Rootsi kodanikud ja räägivad omavahel svenskat!

Igatahes sai ka oma garderoobi täiendatud kahe paari pükste, nelja särgi, 4 paari peosokkide ja kahe paari tossudega. Ütleme nii, et kui ma Tartusse tagasi lähen, siis olen linna kõige moodsam mees:D.. hea kui saab moesotsioloogidega ostmas käia. Laupäeva õhtul oli meil ka skaip-vestlus Londonis pesitseva H-ga. Sai nalja nabani. No mis nüüd nabani, nalja sai nibudeni välja. Nabad mulle ei meeldi. Vaatasime üle ka K udupeene ülikooli, mis oli suurem kui mardo m... khmm, vabandust, või no tähendab ta oli suur, ses suhtes saate ju aru.

Rootsis on kõik elamine nii lihtsaks tehtud, et ei pea ise lillegi liigutama. Eriti mugav. Tsipa kallis on, aga no hea elu eest võiks ju maksta ka.

terve see reis oli hea puhkus argipäevaelust ja annab ka motivatsiooni juurde ise sinna ennast pressida. keeled suhu ja euroopasse, ses suhtes. Nüüd ootan huviga, millised tegelased minu kajutikaaslasteks saavad. Pakun, et tegemist on kas ehitajate või mingite nahkvestides purjus vuntsiliste rekkajuhtidega. Teine võimalus on tsüklis olevad venelased, kes tulevad salasigarette müümast. Tõotab tulla põnev tagasisõit.

Ühel päeval kirjutan ma ka ühest nähtusest, milleks on inimestevahelise suhtluse juurde kuuluv hääletoonivahetus, ehk Bf/gf-voice

Tähelepanekuid

2009-09-25T21:55:00.004+03:00

Täna on olnud väga huvitav päev. Tegelikult küll päev veel käib, aga need viimased tunnid on ikka täitsa lõpp.
teatavasti ostsin omale pileti Rootsi laevas suvaliste inimeste kajutis ja üsna etteaimatult on minu kajutikaaslased ehitajad.Nende nimedeks on Oleg, Nikolai ja Maksim. Kusjuures kõik suhtlevad ka omavahel eesti keeles, vaid Maksimil on väike aksent juures. Maksim ja Nikolai on sellised noored ehitajad, Oleg vanem härra. Ma siin enne olin kõvasti wifi teenuseid nautimas ja kui mõtlesin vahepeal mõnusasse lounge'i ulugema raamatut lugema minna, siis... No igatahes läksin kajutisse ja Oleg pakkus mulle džinni. Puhtalt. Seda kanget. Ma temaga viisakusest natuke võtsin ja selgus, et vend on välismaal kaklemise ja joomise kõrval üsna palju ka lugenud, Tegemist on amatöörufoloogiga ja me rääkisime 2 tundi maavälisest elust. Selgus, et Olks on ka väikestviisi astronoomiafänn ja loetles ette ka oma lemmikteadlased. Teised jutud olid selle kohta kuidas ta oma õemehega, kes on rekkajuht, välismaal laaberdamas on käinud.
Nüüd tulin ma siia eriti mõnusa laiv-muusikaga kallisse lounge'i veini jooma, kuigi all on supermarket, kus saab kasti õlut 150 eegu eest. Nikolai ostis ka ühe ja pakkus mullegi paar tükki. Tulin ma siia ära siis, kui Oleg hakkas rääkima, kuidas UFOd on teda röövinud ja kuidas aastal 2011 saab kogu maailm tõe teada. KUi jutt läks selgeltnägijate tuleproovi peale, siis ütlesin, et mul on hädasti vaja minna. Pealegi ostis Olks päris mitu gini ja ta joob seda puhtalt, võttes iga neljanda plasttopsi järel oma 0,33 sprite'st lonksu sakummiks.
Ma tulin ära, sest ma ei taha homme haisudega olla eriti. Tahaks juba K-ga kokku saada ja tunda oma ex prompt pukusest mõnu. Ükski kuradi mõnuaine ei ületa seda.

Täna bussis sõites lugesin natsionalismi ja etnopoliitika tekste. Tegelikult on see irrelevenatne, tegin märkmeid ja muud paska. Kedagi ei koti väga. Aga mingil hetkel, kui Sebe nett kokku joooksis hakkasin ma jälle asjade peale mõtlema. Minult on väga palju küsitud, pärast seda kui olen avaldanud võõrastele oma eriala, et kas ma hakkan poliitikuks väää? Halloo, noored! Nisu õpib bioloogiat ja ega ta pärast selle lõpetamist ei hakka ju seeneks või kaelkirjakuks!!

Teine asi, mille peale ma mõtlesin oli see, et ma pean kirjutama 2 lühinovelli. Üks teemal, kuidas ossid võtavad Riigikogus demokraatlikul viisil võimu ja mis siis juhtuma hakkab, sest ossid saaksid võimu väga kergelt meie Maarjamaa võsareporteri ühiskonnas ja teine lühinovell on selle kohta kuidas närvihaiged väitlusringis käivad.

Igatahes sellised mõtted, loodan, et homme saan ma jälle normaalne=tavaline olla, nagu mulle korraldused anti. Rääkida väljamaalastega ilmast ja Britney Spearsist.

aa jaa. Tänaks siinkohal Ingvarit. Tuli veel meelde, et ma olen juba 7 aastat vihanud inimesi, ke skõnnivad nagu kilpkonnad. Ma is evbla olen kõniteede oss, aga ma prolly kõnnin umbes 8-10 km/h, keskmine inimene umbes 5 km(h aga kuradi värdjad turistid 2-3 km/h. Ülinärvi ajab, eriti kitsal tänaval. Ja nad raisad on alati paksud ka. Kõige nõmedam on see, et tavaliselt ei ole need imesed Tartus turistid vaid kohalikud, kes lihtsalt bouncivad ja raiskavad tööinimese aega. raisk! Kõige jubedam on aga asi veneetsias, kus on paksud laisad õllealuse maitsega burksi järgi haisevad USA turistid, kes kõnnivad mingised 1 km/h, kes lähevad katedraali, arvates, et see on kohalik McDonald's. Faking haige! Mõelda vaid, kuidas nõndavõrd elust läheb lihtsalt sellepörast rasiku, et sa oled aeglane nagu kilpkonn. Btw, kilpkonne elab 100a ka aga normaalselt joov ja suitsetav isend 50a. Ja need paksud õgardid veel vähem, isegi ku nad ei joo ega suitseta. jube! Kõige rõvedam on paksu lumega talvel, kui mingid vanamutid lingivad neid kitsaid lumeradu pidi 0,5 km/h ja neist mööda ka ei saa. Lased seal terve tänavaotsa sellisel kiirusel, mida saaks ainult kõrvade abil ka läbida ja seljataga on 50 inimest. Tavaliselt muidugi sel hetkel kui just viimasel hetkel on ärgatud, et viimasel minutis loenksi jõuda. Ei, Seda aega ma ei oota. Aeg on piiratud ressurss ja kuradi paksud aeglased värdjad, kulutage seda paremini! Mingise mõttetu kõndimise peale pole küll mõtet oma elu raisata. Jalad on liikumisvahendid, mis viivad inimest punktist a punkti b ja kurat, selle tegevuse peale pole mõtet ajalist ressurssi kulutada!

Ilge kuradi kriminaal

2009-09-24T16:26:00.004+03:00

Tormilisus pole elust kuhugi kadunud ja šõu käib edasi. Aga nagu ütles kunagi üks legendaarne ansambel Kviin, et "šõu mast gõu on!" Sel nädalal tegin ma seda, mida ma pole oma elus varem teinud: jõudsin mõlemasse rootsi keele praktikumi! Aa jee! Üleüldse on see nädal väga konstruktiivne olnud, kuid samas pole ma ära unustanud peamist: "selleks, et kohvivet keeta ja sokke pesta on ju vaja kaevust vett tuua!". Kasutaksin seda mingise twisted metafoorina selle kohta, et pidu ei jää pidamata. Igal õhtul on väike lõbus olemine olnud, mõni õhtu isegi väga lõbus. Üks negatiivne nähtus on ka selle juures. Ma olevat haisudega proovis käinud ja seda olevat ühele teatris töötavale sugulasele nina alla hõõrutud. See pani hetkeks mõtlema, aga ma ei saa sinna midagi parata, et mul juba väikese koguse alkoholi peale järgmisel päeval hirmsad haisud kuni õhtuni on. Peaasi, et pohmakat pole! Igatahes kehvasti jah, tundsin end sellepärast mõni hetk sitasti.

Teine vana pask on see, et need kuradima proovid on seatud niukstele nõmedatele aegadele, et ma ei saa üldse kaasa lüüa, kuigi ma väga tahaksin. Etenduse kohta sain ka väga palju uut ja huvitavat teada, aga ma ei viitsi niipalju trükkida, pealegi ei ole see nõndavõrd huvitav eemalseisjatele. Ja nhhui ma sellest etendusest ette ära räägin, ma tahan et inimesed vaatama tuleksid, et ma niisama tühja seal ei röögiks. Make money, money, nagu ütlevad härrad räpimehed!

Fašism ja marurahvuslus on üks asi, mille ma olen enda jaoks avastanud! Hästi huvitav temaatika. Selles loengus trükin ja itsitan nagu väike tüdruk, kes esimest korda musi sai ja sellest oma sõpsile MSN-is räägib. Mõnus!

Täna siis veel korpi külalisõhtule, kus saab esmakordselt rebastena näha ka A-d ja R-i. Siis homme asjad kokku ja jehhat puhkusele. Ka šõumees peab vahepeal kergemalt hingama.

Hea on see, et mahalaristatud rahale sai kerge tulu ka juurde, mis ma triobetis teenisin. Hasartmängusõltuvus on muidugi viimane sõltuvus, mida mulle juurde vaja on.

Aa, see ka, et ma enam ei viitsigi siia blogisse kirjutada, sest avastasin E blogi, mille kõrval seesamune on igav nagu linoleumi keerdumist vaadata. Thumbs up, Inglismaa mees! Igavas loengus sai hea kõhutäie naerda.

Kohutav

2009-09-19T11:48:00.002+03:00

Viimastel päevadel olen õsna mõõdetamatutes kogustes tegelenud elupõletamisega ja nüüd olen õnneks jõudnud tagajärgedeni, mis panb edasisteks päevadeks teatavad piirid peale.

1) Peab hakkama uueti loengutes korralikult käima.

2) Peab hakkama kodus iseseisvat tööd tegema, kuna lasin reedel ka proovi üle.

3) Teatud organisatsioonis korraldatud insaid sitad tuleb korda ajada ja vastutada tagajärgede eest.

4) Inimsuhted vaja korda saada.

5) Ajakiri unarusest välja tuua.

Ja kui ma nendest värinatest üle saan, siis saab jälle elu peale ära minna. Hetkel valutavad väga naljakad kohad. Peale sisikonna ka veel vasak käsi ja alaselg. Pea ei vauta.

Vahepeal sai umbes 18 tundi jutti võetud pluss veel stripikas käidud ja mõned sjad ära kaotatud. Enam ei taha.

Life lessons

2009-09-17T11:06:00.006+03:00

1) Ära kunagi jäta oma liitrist rummi kasvõi 20 sekundiks valveta. See kaob.

2) Vanade tuttavate kohtamine on huvitav. Saab asju meenutada ja kui tegemist on naissoost olevusega, siis tavaliselt lõppeb see purjus peaga amelemisega.

3) 5 erineva tüdrukuga "tehingute pooleli hoidmisega" (R. Angelos) on ok, aga kui kasvõi 2 nendest on ühes seltskonnas, siis võib keegi sitasti tunda. Eile ma nägin ühe inimese silmist tunnet, mida ma ei sooviks isegi vaenlasele. Tean täpselt.

4) Kui naine on juba käes, ei ole talle mõtet enam välja teha.

5) Sellel, et sa üksik oled on vaid üks põhjus, mistõttu ära kunagi ühegi naisega seksist kaugemale mine. Sa armastad elus vaid üht inimest ja alati püsib lootus. Kusagil on sinu Aristophanese teine pool. Mingise teise naisega olemine tähendab allaandmist.

6) Kui oled üksik, siis joo, suitseta ja võta võlgu nii palju kui võimalik. See on vabadus, mis on antud ja muidu istud oma lootuses üsna lootusetult.

7) Kaarsillal saab seksida küll.

8) Kodust peab välja kolima privaatsemasse koha, kus teatud isikud igal hommikul ei piilu ukseaknast sisse. Kaarsiild ei ole kõige mugavam.

9) Ära kunagi anna oma telefoni purjus inimeste kätte. See läheb katki, sa ei kuule hommikul äratust ja magad rootsi keele maha.

10) Ära kunagi maga rootsi keelt maha, olgugi et see kell 8 hommikul on. Pärast peab koduseid töid järgi tegema.

11) Kaelkirjak. Ära karda teda, ta ei söö sind ära. Ta sööb puudelt lehti.

Õppige mõisted ära!

2009-09-14T22:36:00.003+03:00

Üsna tihti, kuid eriti viimasel ajal olen ma pidanud taluma naissoost inimeste verbaalseid hinnanguid minu suhtes. Kusjuures see on praktiliselt iga kord olnud täiesti absurdne. "Sa oled nii armas!" ütlevad nad mulle.

Mismõttes?

Armsad on väikesed kassipojad, kes lõngakeraga mängivad või see, kui väike laps ütleb oma emale esimest korda "emme", või kui lasteaialapsed räägivad väga siiralt asjadest nii nagu nad nendest aru saavad. See on armas.

Mina ei ole armas. Ma suitsetan nii palju, et mul on kadunud maitsemeel, ma suhtlen ainult siis inimestega, kui ma olen joonud, ma ropendan ja solvan inimesi ja teen šovinistlikke nalju. Ma ei saa aru, kuida see armas on, kui üks haisev ja ajamata vuntsiga purjus mees köögipõrandal põherdab ja arusaamatuid lauseid ärajoodud häälega karjub. Mees, kes nõuab välismaal kohalikelt heroiini ja käitub kõikide naisolevustega õudselt halvasti. Mees, kellel pole taktitunnet ja unustab ära kõikide lähedaste sünnipäevad.

Halloo, tüdrukud! Õppige mõisted selgeks, või või vaadake palun ümber oma väärtushinnangud.

Kusjuures 85% juhtudest, kui seda asja on mainitud, olen ma olnud päris suures joobes. Õudne.

Ma ei taha enam kedagi näha.

Make money money, gangsta

2009-08-31T07:12:00.003+03:00

Kell on umbes veerand kaheksa hommikul ja ma olen üleval. Sellist jama on raske kommenteerida, aga mul ei olnud enam und, sest ma läksin närvi. Teate küll, tavaliselt on see poolune-poolärkvel olemise hetk kõige rõvedam ülemõtlemise aeg. Uni oli miskipärast pühitud, aga päris ärkvel ka ei olnud, mistõttu hakkasin mõtlema asjade peale ja läksin närvi. Loomulikult on tegemist jällegi minu muusikamaitsega ja otse loomulikult on tegemist jällegi räp"muusika" siunamisega.

Räppi teevad inimesed, kellel ei ole muusikalist kuulmist, kuid kes soovivad omi mõtteid väljendada. Enamasti on nendeks mõteteks küll "shake that ass, baby" või siis "I make money. I sell cocaine" või siis "I have a moddafukin' gangsta shit car". Kui tuua võrdluseks paralleele kujutavast kunstist, siis on räpp sama nagu peldiku seinal "ilutsev" (huvitav, kas sõna "koletsev" on olemas) valgendajaga kirjutatud kiri "Toivo on munn". Päris muusikamehele oleks selle 5 minutiga tehtava taustamuusika loomine sama huvitav kui mõnele arhitekstile Lasnamäe maja projekti joonestamine. Sadu ja sadu täpselt samasuguseid, ainult mõne kollane või beežikas värv on kergelt erineva varjundiga.

Mõndadele inimestele lihtsalt meeldiv edevus, kuigi nad ei oska midagi konstruktiivset teha, et seda tegelikult väärida. Näiteks nagu need eesti naised, kes kohtuvad internetis mingisuguse Botswana kaluriga, kellega abielluda, sest musta mehega abielus olla on vägagi in ja pealegi elu24-s kirjutas Ajusaagim küsitluse, et kas sa oled kunagi musta mehega maganud ja naine pidi pisarsilmil panema vastuseks "ei". Siis aga mõtles 35-aastane kahe lapse ema, et tahaks ka olla 21. sajandi Lääne naine, ostis omale pileti Botswanasse, läks kahe klassi haridusega kaluri juurde, kes ütles talle hästi palju labaseid armusõnu stiilis, et "sina oled nagu printsess ja mina olen rüütel, kes sind lohe käest päästab". Ja abielludes sai hästi eksootilise nime, mida tuleb hääldada click-soundiga, mida kirjutatakse umbes nii: N'gougou'!@%.. Siis pärast pulmapeol, kus serveeritakse UFOgrillis küpsetatud Perešašlõkki saab naine rääkida oma uudishimulikele sõpradele, et "ta oskab küll vaid turul seeni müüa, aga seks on hea". Kuigi see on enamasti vale, sest missugune seks saaks olla hea inimesega, kes suure tõenäosusega nakatab teist AIDSi.

Ja alles aastaid hiljem, kui naine reisib Prantsusmaale, saab aru, et Läänes musta mehega abielluda oli in 1970-ndatel. Ja, et mees, kellega ta abiellus ja kellega kogu oma vara jagab, andis enamuse sellest oma 52-liikmelisele perekonnale, kes temaga koos Eestisse kolis, sundides naist magama keldris kartulikottide vahel. ja et Lääne tavaeluhierarhias oleks tema uus harimata mees kõige madalamal astmel, rongijaamas nööpe müümas. Oh seda õudu, trendikus ei olegi alati ni ahvatlev, kui ta alguses paistab.

Aitäh.

Rehabiliteeritud

2009-08-27T18:14:00.002+03:00

Eile sai käidud jälle klubis. Ma olen endale tuhandeid kordi vandunud, et sinna kohta ma enam ei lähe, aga kui kogu sõpruskond seal aega veedab, sis suurt valikut polegi. Ühe inimese hirmutasin sellega ära, et ma ei oska üldse tantsida ja läksin liiga metsikuks, teisele ajasin õhtu otsa hästi idiootset juttu. Põhimõtteliselt tavaline klubitsill. Tuttavaid oli tajooba, Mõni tuttav oli isegi selline, kelle nime ma ei teadnud. Igatahes kui sain ennast täna kell 12 üles ajada, hakkasid saabuma erinevad kõned ja asi lõppes sellega, et mul on nüüd terve ports kohustusi vaja enne Hispaaniat ära ajada. Hea asi on see, et kohalikus teatris said lepingud allkirjastatud ja saan tagasi lavale. Ooperiga sai asi ühele poole, nüüd olen rohkem muusikalimees. Oma igapäevast vabakutselise tööd sai ka tehtud, algus lahti kedratud. Nüüd on vaid kirjutamise küsimus, sest öelda on mul palju. Elu läheb kiiremaks, aga huvitavamaks. Vähemalt järgmise kahe kuu jooksul mul ilmselt niisama lebotamise päeva ei tule. Põhimõtteliselt veereb elu õigetele rööbastele, ilma, et ma ise peaksin kasvõi lillegi liigutama. Lilli ma pole kunagi liigutanudki, sest botaanik ma pole ja aiandus mind ka suurt ei huvitama. üleüldse, miks peaks keegi lilli liigutama. las lilled kasvavad sinna, kuhu neil on ette nähtud - päikese suunas. Aga nüüd on mõnus olla ja biitleid kuulata. Võib-olla lähen poodi ja luban endale midagi ilusat. Näiteks jäätise, pulgakommi või ühe õlle.

Homme olen parem

2009-08-26T19:11:00.006+03:00

Päev on möödas ja ma pole sõnakestki kirjutanud, mistõttu tahan korvata seda sellega, et kirjutan siia kohta. Mul on praktiliselt 4 päeva aega oma töö ära teha, siis tuleb uued näod üle vaadata ja ärasaatmispeole minna. Meie nn ärasaatmispidu, nagu E seda kutsus. Väikesed süümekad on ka, sest ma ju lubasin üht-teist. Homme aitab sellest kõigest ja kel 10 hommikul lähen raamatukokku ja enne ei lahku kui vähemalt 3 lehekülge korralikult toimetatud teksti on valmis. Faktivead parandatud ja stiilivead minema nühitud, sis alles lahkun raamatukogust. Ma ei saa niimoodi alt vedada ja niisama vedeleda.

Igatahes eile oli jällegi vägagi veider õhtu, mis lõppes kahe veiniuimas inimese vedelemisega piknikutekil suvalises pargis Tähtveres. Ühel tekkisid süümekad ja läks ära, teine läks vanadele sõpradele naljalugusid rääkima. Ja teine kohtas seal ühte isikut kelle pool sai kunagi aega veedetud ja ta ei tundnud teda ära. Suurte vendade väikesed õed kasvavad väga kiiresti suureks. Täna on siis viimane päev, mil saab mõnigate inimestega koos olla, siis lähevad ka nemad. Ma ei oota aega, mil on vaid need, kes jäid. Meie lahkumispidu on naljaga, kui välja arvata fakt, et sihtkohas võime sattuda pahandustesse. Aga olgu see nii, viimaste päevade jooksul olen niigi päris mitu kihti mõtlemata sitta keeranud, millest ei tahaks isegi rääkida, sest see on väga leim.

Nüüd hakkavad järjest tulema uued lahkumised, kuni jäävad ales vaid paiksed. Kurat. Vahel on tunne, et me võiks elada Hoxha-aegses Albaaias, kust keegi kunagi välja ei saa. Siis püsiks seltskond koos ja koos oleksime tüdimuseni.

Igatahes vaatamata kõigele üritan endast selle süümepiina ahvi välja saada ja head pidu ja seltskonda nautida. Varsti saabub mingisne hetk, mil elu enam pidu pole ja siis on hea meenutada asju, mida ei mäleta. Hea mõelda sellele, mis võis olla. Mõelda mälestusi paremaks, kui olukord sel hetkel tegelikult oli. Alati kui tuntakse sitasti, siis pärast mõeldakse, et asi polnudki nii hull. Loomulikult on teatud asjad, mida ei tahaks enam eales tunda, neist tuleb eemale hoida. Elu õpetab, kuigi õppetund on veel suhteliselt lühike olnud, mistõttu ei oska veel tegudele tagajärgi ette arvata. Ettevaatlikkust on vaja, mitte hulljulgust. Kuigi teatud olukorras tuleb see unustada ja lasta asjadel minna nii nagu nad lähevad.Segane jutt nagu hetkel tujugi.

Igahathes mõmps rääkis, kuida sta iga päev tahtis armeest plehku panna ja kui raske see tegelikult vaimselt oli. Nüüd ta meenutab hea sõnaga ja ütleb, et väga hull polnudki.

Aga olgu, kuna ma ei oska praegu midagi konstruktiivset öelda ja kui ma seda praegu laivis räägiksin, siis kõik vaataksid mind wtf-näoga. Seega olen parem vait.

Pääsemine

2009-08-24T21:56:00.001+03:00

Pärast neid kõiki kannatusi ja vaimseid-füüsilisi eksirännakuid vajas keha ja hing üht korralikku paastu ja võõrutust. Oli vaja ära olla kõige turvalisemas keskkonnas, eemal kõigist ahvatlustest. Praktiliselt alkoholivaba perereis Skandinaaviasse oli selleks ideealne. Vaatamata kõigile ilkujate pahatahtlikele ootustele oli mul uue reisu alguses väga hea olla. Mati värisemisest oli asi kaugel, kuigi kerge väsimus oli peal. Selg tegi haiget ja keha hakkas võtma autoistme kuju, kuid olin nõus selle 2000+ kilomeetrise autoreisi ette võtma. Kaasa võtsin natuke lugemist, mis hiljem küll osutus liiga väikeseks koguseks. Igatahes algas reis päälinna poole, kus ma viimase aasta jooksul olen rohkem viibinud kui varasema elu jooksul kokku, mistõttu olen ma sellega rohkem harjunud ja see paik ei ole enam nõnda eemaletõukav ja tülgastav. Tallinnasse jõudes olid teeolud sama vesised nagu julmalt rentslisse heidetud purjus tüdruku silmad, mistõttu ka meie armsa Hispaania päritolu auto elektroonilised jubinad otsustasid keset päälinna magistraale üles öelda, mistõttu tekkisid järgneva 1900 kilomeetri läbimise osas kahtlused. Õnneks asjad lahenesid väga õnnelikult ja auto suutis laevale ära veereda. Laevas sai puhata rahulikult. Ostsin omale lagritsat ja moka alla tupsupoissi, et terve reisu jooksul mõnus lõõgastus säiliks. Käisime mängisime pereringis Bingot, milles meile kellelegi ka seekord Fortuuna ei naeratanud. Ma ütlen kohe välja, et mulle oleks neid tuhandetesse pürgivaid Rootsi kroone rohkem vaja olnud, kui sellel paksuks söönud mullahaisuga Rootsi vanamutil, aga see selleks. Õnn soosib ikka neid, keda elu armastab. Õhtul sai vara magama heidetud. Uni ei olnud terve selle reisu jooksul kiirelt tulema, kuna peas keerlesid igasuguste inimeste ümber. Tegelikult keerlesid enamasti ainult kolme inimese ümber, kelle nimed algavad kõik sama tähega. Tegelikult nad ei alga ka, aga nendes nimedes on kõigil üks sarnane täht peaaegu. Terve selle reisi jooksul üleüldse suutsin nõndavõrd palju häid ideid toota, et mul hakkas lausa endal hirm. Ka raamatuid lugedes leidsid mu silmad üles need tähtsad laused, mida oleks tahnud allakriipsutada. Neid lauseid lugesin ma õige mitu korda üle, sest need panid mõtlema. Ma ei hakka siin näiteid tooma, sest need pole hetkel olulised. Igatahes tekkis endal õhtuti üsna skisofreeniline tunne, kuna ma mõtlesin nagu hull ulmeliste asjade peale, mida arvasin ärgates reaalsed olevat.
Rootsi mulle meeldib. Tegelikult polnudki ma varem Stockholmist väljas käinud, kui nüüd need sugulase matused seal eeslinnas välja arvata. Stockholm mind nõnda väga ei paelunudki, just nagu ei paelu mind ükski suurlinn. Tiheda asustusega kohad ja suured kiired maanteed muudavad mind ärevaks, mistõttu oli hea terve tee olla süvenenud kirjandusse ja oma mõtetesse. Oma lähisugulastega sai samuti vesteldud, ehkki eestlaslikult tagasihoidlikul määral. See on hea, et nad on mul olemas. Hea, et on olemas inimesed, kellega koos olles saab end võrdlemisi vabalt tunda ja süveneda millessegi, ilma, et tunneks kellegi läheduse tõttu ebameeldivust. See ongi selline usaldus, mis on veresideme ja koos veedetud aastate vili. Rootsis olime kui keskmine Strömmide perekond. Käisime tee ärres piknikukorviga nendes pinkidega piknikukohtades jalga sirutamas ja bröödi söömas, mille kõrvale sai kohvi ja limmarit lakutud. Ilm oli imekena, eriti ilus oli vaade Vätterni järvele, mille ääres me pikemalt peatusime. Vaatasime seda 17. sajandi kindlust ja tundsime rõõmu sellest, et päike silitas meie kahvatuvalget nahka ja tuul sasis meie juukseid, rikkudes ära meie soengud, mida sai hommikul hoole ja armastusega voolitud. Vähemalt mul oli nii. Üleüldseon mul juuksed liiga pikad. On möödunud kümneid ja kümneid öid ja päevi hetkest, mil ma oma kiharaid käisin Ilmi (nimi muudutud) juures stiilselt lühendamas. Aga tegelikult tundsin ma puudust sinust, sest sinuga oleksin ma tahtnud lasta järveveel meid oma kaissu võtta ja sinuga oleksin ma ahtnud hoida käest kinni kõndides üha loojuva päikese suunas. Nüüd ma valetasin, ma ei tahtnud kedagi näha ka, mulle meeldib lihtsalt ilusaid läägeid asje öelda. Tegelikult ei tahtnud ma kedagi peale oma perekonna. pealegi ma poleks viitsinud kellegi kõrvalisega ajusid ragistades jututeemat püsivana hoida, vahele torgates oma esinemistungis “vaimukusi”. Härrased Unt ja Mutt olid ainsad, kes võisid veel peale perekona minuga reisul olla, sest nemad seletasid ja mina kuulasin. Kuulasin ja mõtlesin kaasa, ilma, et oleks pidanud kõrvale mõmisema väljendeid “mhmh” ja “okei”.
Skoone oli koht mida ma tahtsin kõige enam näha, sest tegemist on paigaga, kus ma väga loodan aastakese või rohkemgi veel oma elust veeta. Õnneks keerasime me Skoones suurest teest kõrvale mööda väikseid teid ja kõik, mis ma nägin, meeldis mulle. Mulle meeldivad loodus ja väiksed kohad ja need majad, mis nägid välja kui Segasummasuvilad kaunistatud Skoone lippudega. Lõpuks jõudsime ülikoolilinna riigi lõunaosas, kus elab ca 100 000 inimest. Perfektne koht aastakest veeta, sest kohanemisega probleeme ei tohiks tekkida. Selle linna kohta on minu kohaliku sugulase ameeriklasest sõber lausunud küll nõnda, et tegemist on paigaga, mis on kaks korda suurem kui Chicago surnuaed, kuid samas kaks korda vaiksem. Minu jaoks ideaalne lõõgastumispaik, kaugel linnakärast. ja isegi kui linnakärast hakkakski puudus tekkima, siis suured maanteed, Malmö ja Kopenhaagen on sülitamistee kaugusel. Siia ma tahan tagasi tulla. Lund on imekena koht. Käisin viskasin ka kohalikule ülikoolile pilgu peale. Järgneva aasta jooksul teen kõik, et 3 semestri pärast täiendada teadmisi omal alal.
Sugulastest, kelle juures me ööbisime veel niipalju, et nemad väga ei kipu tunnustama inimesi, kel on haridust vähem kui doktorikraad tublist ülikoolist. Mingisugune North-East Anglia Swamp University ei kuuluks nende hulka. Neil oli 3 tütart ka, kel kõigil käes doktorikraad erinevates reaalainetes. Härra oli väga teenekas füüsikaprofessor, proua väga teenekas bioloog. Härra oli kõige professorim professor, teda ei huvitanud igapäevaelu triviaalsused. Isegi kohvi otsima minnes pobises ta omaette, et “ahah, kohvimasin, see on vist köögis”. Tagasiteel, kui mul kirjandus otsa sai, otsisin ma sellest külalistetoast, kus minu magamisase asus, omale õhtust lugemist. Palju oli rootsikeelset kirjandust, inglise keeles oli vaid krimkasid ja eesti keeles luteri taskuvestmik. Väga palju oli erinevaid füüsikaalaseid teosed, milles ma isegi üritasin end harida. Lugesin kaks lehekülge ja mitte midagi aru ei saanud. Teose nimeks oli X-RAY plasma spectroscopy and the properties of multiply-charged ions. Ma isegi ei tea, mida see lause tähendab, terve hulk väljamaakeelseid sõnu ühte ritta pandud.
Sain sõita üle ilmatu kuulsa Öresundi silla ja mööda pikki laiu Taani maanteid. Hästi palju oli autosid ja asustust ja see muutis nii ärevaks, et hakkas jällegi ebamugav. Taani meeldis mulle kordades vähem, kui olin lootnud. Isegi Taani keel kõlas nagu poleks neil ühtki teist täishäälikut peale Ø. Ööbimine oli linnas nimega Fredericia. Kuna Taanis on nüüdseks sõjaväeteenistus 6-kuuliseks lühendatud, siis paljud peened barakid seisavad tühjana ja neid saab kastada hotellitoana. Mõnus, odav ja näeb välja soliidne nagu toad Aramise hotellis Varssavis. Loomulikult ei maganud me päris kuuseokstel, need toad olid ilmselt peenemate härrade jaoks varem olnud, sest olid olemas ka televiisorid ja asjad. Kusjuures Taanis lõunaosas, täitsa Saksamaa piiri ääres asub endine koonduslaager, kus saab ka vaid mõne tugriku eest omale öömaja. Tegemist on Natsi-Saksamaa aegse laagriga, mille taanlased ise ehitasid oma sõdurite jaoks, et neid Saksamaale sunnitöölaagritesse ei saadetaks. Otse lomulikult ehitasid nad omade poiste jaoks palju mõnusama äraolemise, kui saksmannid või sovjeedid ehitasid võõrastele vangipoistele. Kunagi tahaks koonduslaagris küll ööbida, vat see oleks kogemus. Aga see selleks. Fredericia ise on vana sõjalinn. Ümbritsetud igasuguste kaitsevallide ja taradega oli see vist Kolemkümneaastases sõjas tähtis sõjanduskeskus. Linn ise oli ka nagu üks suur pataljonikeskus. Kõik majad olidki põhimõtteliselt barakid ja tänavad olid pikad ja sirged. Ainult võta kätte ja marsi. Tänavate nimed olid väga vaimuvaesed, kõiksugu inimeste nimedega alates Annavejst lõpetades Olafvejga. Linnal polnud hinge. Kui ka oli, siis igatahes see hing karjus käsuliini ja marssimise järele. Rannas sõid kohalikud rullid nätsu ja neid vaatasid pealt kohalikud trofeenaised. Taani inimesed näevad välja vägagi lõunamaised. Suurel osal olid pruunid silmad ja pruunid silmad tekitavad tunnet, nagu inimene tahaks mulle midagi müüa, kui ma talle otsa vaatan. Sest k’moon, mitut sinisilmset inimest olete näinud bussijaamades binokleid müümas? Siniste silmadega inimesed on väga armsad ja neile tahaks ilusaid asju öelda, aga tundub nagu tõsist juttu nendega rääkida ei saaks. Ülejäänud värvi silmadega inimesed on harilikud ja usaldusväärsemad ja nendega võiks isegi sügavamatel teemadel rääkida neile otsa vaadates. Välja arvatud punaste silmadega inimesed. Punaste silmadega on ainult albiinod ja marutaudis narkomaanid, või siis kõige hullem, kombinatsioon sellest. Nendega ei räägi niikuinii keegi. Jah, ma tean, et see üldistus on nagu üldistused ikka. Mulle aga meeldivad stereotüübid, sest need on omamoodi naljakad. Stereotüübid justkui tekiksid inimeste esmapilgust teatud inimeste suhtes mingite omaduste põhjal. Kui paljudel inimestel on sarnane esmapilgu arusaam, siis olekski tekkinud stereotüüp. Loomulikult lisandub sinna ka sõrmkübaratäis ignorantsust ja muud säärast. Kõik me ju tegelikult, kasvõi alateadlikult mõtleme algselt stereotüübi peale esmapilgul. Näiteks mustlast nähes suruvad inimesed rahakoti oma kehale ligemale, hoiavad telefoni kindlama haardega. Kui me mõtleme Saksamaast, siis kohe algul mõtleme natside ja Hitleri peale ja alles siis seostame seda riiki asjadega nagu Schumacher, BMW, Autobahn, Erich Honecker, DDR, Oktoberfest ja porno.

Ma olen tihtipeale mõelnud, mis tunne oleks olla jälle laps, kellel pole muresid, vaid õppimiseks on mäng ja lõbu peab olema kõikjal, mistahes sõda ja vägistamine ka kõrval ei toimuks. Ka Bosnia sõjakoldes mängisid poisikesed majavarede vahel plekkpurgiga jalkat, et kurku tikkuvalt nutult ja ahastuselt mõtteid eemale saada. Õnneks küll minu lapsepõlv nii jube polnud, selles oli rohkem konnad, vihmaussid, puude otsas ronimine, liivakast ja peitus. Ja kui Tivoli tuur linna tuli, siis ka autodroom ja need asjad mis käivad üles alla, ajavad burgerit ja suhkruvatti täis oleva kõhu keerlema, kuid naeratus oli kõrvuni. Igatahes nüüd tundsin end jälle 10-aastase poisina, kui sai igasuguste erinevate atraktsioonide peal Legomaal ringi rallitud. Ka need On-Ride-Photod reetsid minu siirast rõõmu mingisuguse vee peal olevate atraktsioonide lartsatusest tekkivate veepiiskade üle mu näol. Algul olin ma skeptiline, sest kartsin, et pean olema ühel suurel mängumaal koos väljamaa lasteaiapõnnidega terve päeva veetma. Lõpuks küll, kui kõik sõidud olid tehtud, tekkis koos väsimusega ka tülpimus, mida sel hetkel aitas leevendada üks hea Mihkli romaan.

Tagasitee oli umbes sama nagu minek, ehkki teadmatuse asemel ootasin kodu ja igatsesin sõpru. Mõnus lõõgastus päästis, sellest jubedast argipäeva elsut, mis küll hiljem Tallinnasse tagasi jõudes kohe uue hoo sisse sai, kui ma koheselt Grossist õlled tõin. Mis seal ikka, hakkab jälle pääle. Tegelikult tahtsin veel ühest asjast kirjutada, aga kurat, see jäägu tulevikku.

PS! Reisu lõpuks oli seljavalu haihtunud, nii et ortopeedile või ornitoloogile või mis iganes selle asjapulga nimi on, ma helistama ei hakka.

You may find this very hard to believe, but...

2009-08-17T19:09:00.004+03:00

Kodutu. Kilomeetrid. Asfalt. Meelemürgid.

Ma olin kodust ära. Ilma rahata ja eesmärgiga, mida ma ei täitnud. Ma olen veel ebaküps. Ja nõrk. Igatahes nüüd koju jõudes olen pahur ja loobin oma lähedaste suunas ilgeid märkusi. Tulin oma tuppa, et olla üksi. Üksiolek on justkui eesmärk, Nirvaana. Seda ma reisi jooksul õppisin. Aga neid inimesi siin ümber on palju ja neile peab naeratama ja ei tohi öelda "ei". See on väsitav. Igatahes reisist veel niipalju, et algas see väljasõiduga Brasiilia melule Tallinnas. Sai pisut solgutatud ja kohatud tuttavaid. Korteris oli igav, sest seal ei olnud midagi. Tallinn oli umbne, Tallinnas oli palav, Tallinnas oli paranoia ja väsimus. Aga Tallinnas olid ka omad ja Tallinnas olid ka minu jaoks isiklikult võõrad murjamid, kes jalgpalli tagusid.Hoolimata meie emotsionaalse sideme puudumisest käisin ma seda ka vaatamas. Treeningut. Mängu ajal vaatasin ma Eesti mängu.

Täna jõudsin Tallinna
Taevas näib pisut hallina
võib-olla leian siit omale kallima

Hillar.

Tallinnast läksime Pärnusse. Pärnus sain olla üksi ja lugeda. Süüa ei olnud, hommikul sai priimusega rõdul küll väheke kiirkartuliputru tehtud. Vahepeal, kui seened ja LSD olid mõjuma hakanud, sain käia ka klubis. Ma peaaegu oleks seda kahetsenud, kui poleks olemas ühte USA idiooti, kes olukorra lõbusamaks tegi. L ja P tegid oma idioodinaljadega tuju heaks.

Pärnu
Pärnu oli üllatavalt kultuursem, kui ma arvasin. Ma arvasin, et seal pole üldse kultuuri, ag aneil on isegi teater. Tegelikult see ongi ainuke kultuuriasutus, nii et tegemist on ikka paraja idiootide pesaga. Klubis ma peksa ei saanud, mis oli üllatav, Olin klubis päris vähe aega kah, sest see on nõme koht ja sinna ma enam ei lähe. Päris napikas olukord oli küll, kui need ambaalid, kes ilmaasjata ühele tüübile lõuga andsid, minust väga lähedalt möödusid. Ma kartsin. Õnneks lõin kiirelt silmad maha ja üritasin teeselda, et mind pole. See õnnestus ja debiilikud möödusid minust nagu seinast.

Naised
Enamus reisust möödus autoistmel. Terve reisu jooksul üritasin võimalikult vähe naissoo esindajatega rääkida. Ainult siis, kui pidin. Ja ka siis see ebaõnnestus. Mulle öeldi enamjaolt üsna siiralt otse näkku, et ma olen idioot. Naised on imelikud. Neil on liiga palju vajadusi ja mööduvaid tundeid. Naistel on mõnikord külm ja siis jälle soe. Kr üritas mulle seletada, et tal on selle asjaga seaduspära. Ma ütlesin talle, et ei ole, see on sul random, sest sa oled naine. Õnneks sel episoodil mind debiilikuks ei tembeldatud. Ma arvan, et ma olen gei. Meeste seltskonnas tunnen ma ennast väga mugavalt, samas kui naiste seltskonnas üritan pidevalt hoida teatud asju tagasi, ollla viisakam, kuid mis põhiline, on pidev esinemistung. Minu paabulinnusaba lööb laiali ja ma tahan olla silmapasitvam, kui seltskonnas viibivad teised liigikaaslased. See on väsitav. Ma ei taha omale naist. Ma tahaksin meest. samas puuduvad mul meeste vastu tunded, sest tegelikult ma tean väga hästi, et ma gei ei ole. Kuigi tahaksin. Tahaksin olla ka hea moevaistuga edukas loomeinimene.
Autos istusn ma väga naiselike naistega. Enamus ajast olin vait ja lugesin raamatut. Pähe sain ikkagi, sest ma jõin kõrvale õlut ja terve auto väidetavalt seetõttu haises.

"Mattias, sa oled idioot haisev debiilik"
Mõned inimesed pole mulle meie tutvuse jooksul kunagi midagi mittehalba öelnud. Isegi neutraalseid igapäevaasju mitte. Tavaliselt pole see mind häirinud, sest need inimesed mind suurt ei paelu kah. Seekord aga ma ärritusin. Hodsin küll enda sisse, kuid sain juurde konkreetse isiku, kes mulle ei meeldi. See kamp muutus neljaliikmeliseks. Reisi lõpuks ma hardusin ja nüüd on see endiselt 3 inimest.

Demokraatia
Ei toimi. Ma olen selles veendunud. Rahvas tuleb uimastada ja diktaator peab ise otsuse vastu võtma. Muidu ei saa midagi tehtud. Rahva liikmed ei tohi olla individualistlikud. Rahval ei tohi olla tundeid ega arvamust. Rahvas on siis õnnelik. Rahvas ei tohi hoolida. Vähemalt reisi puhul. Sõnelused on reisu puhul varmad tulema. Ja just siis, kui on küsimus:"Mida me nüüd tegema hakkame?" Omade poistega jalkareisidel seda pole, sest kõik on uimastatud õllest ja üks kõige parema organiseerimisvõimega otsustab.Kõik on tema otsustega nõus. Nii asjad toimivad.

Värska-Värska ootab meid
sinna saab minna ka erinevaid teid
ei tea kas kõik on heterod, või mõni ka gei?
igatahes hei-hei!

Kohv.

Līvu akvaparks - see on ka üks koht, kus ma ei käinud
Riias olime udupeenes Tuomineni korteris. Ainuke vaatamisväärsus, mida nägin, oli üle tee paiknev ühe X-ga Maxima. Õhtul kui holmarid käisid klubis, jäin korterisse magama. Hiljem sain teada, et klubis olevat mingid ilgelt punnis lihastega tumeda tooniga nahaga elukad. Sellised õudselt vastikud, kes kiimaselt noolisid seda, mis on neile olnud sajandeid keelatud - vlage naise ihu. Sellised vennad, kes välismaal metroodes dresside väel kääre müüvad. Oeh, selest teemast tahaksin ma veel pikalt jahuda, aga.. Igatahes olin tarvitanud meelemürke. Hõljusin Nirvaanas. Öösel tulid nad tagasi ja ei saanud ust lahti ja pidin neid aitama. Sellega ma hakkama ei saanud ja kutsusin L-e, kes oli ka korterisse maha jäänud. Hommikul ma enam Nirvaanas ei olnud. Hommikul tahtsin ma, et mind üldse ei oleks. Ärkasin siis, kui viimased kasiinost tulnud purjus noored alles magama läksid. Täielikud unehäired. Hommikul oli vastik. Tahtsin ennast surnuks pussitada, aga käed värisesid nii hullult, et lõin mööda. Siis mõtlein ennast vanni uputada. Vannis olles läksid mõtted mujale ja mul läks meelest ära enese uputamine. Pesin hoopiski pea ära. Olin nõrk ja üritasin pudelilt pool tundi punni maha saada. Lihtsalt jõud oli otsas. Tegemist oli energiajoogi pudeliga. Ma tegin telefonimängus uue rekordi. Üle tuhande. Ma oleks võind ka rohkem teha, aga mingi loll viga tuli lõpuks. Olin pettunud. Telefoninupud ei liikund raisk.A ja ma ei näinud kõrvale, ainult otse. Nagu klappidega hobune. See oli imelik. Mind aitasid minu sõbrad K ja Frank. Ei, aitäh sulle, Jaagup.

Rannad
Me käisime vist Jūrmalas rannas. ma ei mäleta. Sellest hetkest on mul päevad sassi. Võib-olla sõitsime ainult autoga. Ma ei olnud maa peal, olin oma mõtetega kusagil kaugel. Kusagil Himaalajas või sealkandis. Seal on vähe inimesi ja rahulik. Ja see on taevale ja päikesele lähedamal kui mistahes teine piirkond maailmas. Olingi põhimõtteliselt taevas. Igatahes ma mäletan seda, kui me käisime ühe korra Kura säärel rannas. Ma käisin seal ka ujumas ja mulle meeldis. Seal olid lained suured ka, lahe oli mürada ja oodata millal laine jälle pikali tõukab, ehkki ise ei seisnud ka niisama kahel jalal. Vesi liigutas edasi tagasi, lõi mind püsti-pikali. Lapselik rõõm. Oleks ka veel jäätist olnud...
Kura sääre liivaluited ja päikeseloojang olid kõige ilusamad asjad. Ainult sinu silmad on ilusamad. Nali, tegelikult ei ole. Liivaluited ja see loodus, kahel pool sinamas meri. Seesama kõrgete lainetega. Idüll. Võtsin hetke lihtsalt vaadata suu ammuli seda, kui võimas võib olla loodus ja kui loominguline oleks Jumal, kui ta tõepoolest oleks loonud taeva ja maa. Huvitav, millest tuleneb meie ilumeel looduse vastu? Miks me tunneme, et päikeseloojang on ilus? Miks näiteks mudamülgas ei ole ilus? Me teame ju seda, millest tuleb ilumeel inimeste vastu. Aga loodus. See on eriskummaline. Kust tuleb ilu? Mis on ilu? Ilu on see, mida ma näen, kui ma sind vaatan. Kui sa ilus oled. Muidu see ei ole ilu. Kas ilu on ka siis, kui me seda ei näe? Näiteks pimedas... Kurat, ma muutun hipiks. Kas on elu üldse enne surma ja kas linnukesel on muret? idioot.

Idioot
Nalja sai palju. Mulle meeldis mardose peaga 82-aastast seniilset haiglas lamavad kiimast perverti mängida. See oli naljakas. Tähtis on see, kes sulle "idioot" ütleb. Palju tähtsam kui see, mida see sõna tähendab. Sõnad on tihtilugu tähtsamad kui mõtted. Ma ei oska üldse esined, ma ei suuda ennast verbaalselt nõnda väljendada, kuidas ma ahaksin. Mul on ju sõnavara olemas ja häälepaelad ja keel, aga ma takerdun. Kirjutada mulle meeldib ja paberil asju öelda. Kuigi tegemist on hetkel mitte paberi vaid hunnikute 0-de ja 1-dega. Mõtteid saab koondada. Pikalt on enne mingid ideed ja tunded märksõnadena ajus olemas, kuni kirjasõnastades need konkreetseteks lauseteks muutuvad. Mõnikord on see raske, mõnikord ei tule see välja. Ka praegu tunnen, et see on raske. Aga palju raskem on öelda sõnu, mõtteid mõelda on lihtne. Ma tahaksin osata öelda neid asju inimestele, kellest ma hoolin, aga ei oska. Mul on võib-olla piinlik. Võib-olla ma ei usalda. Ma otsustasin jääda üksikuks.

....i'm gay.

Meenutusi lapsepõlvest

2009-08-07T09:40:00.002+03:00

Leidsin kodust mingise väga ammuse kirja -ja kunstiteose. Tegemist on ajakirjadest välja lõigatud paberitükkidega, millest on koku kleebitud mingisugune kunstiline kujutis. Tagaküljel on ka tekst.

Rukka lind

See lind pesitseb Soomes Helsingis. Ta näeb välja nagu lennuk ja lendab ka samakiiresti kui lennuk. Tema suurim kiirus võib olla 2902 km/h. Ta lendab isegi lennukitest natuke kiireminigi. See lind oskab ennustada ja rääkida inimkeelt. Ta oskab isegi võluda. Kui kellelgi on mure, siis tema aitab, sest ta oskab ka mõtteid lugeda. Kui ta istub kellegi akna all ja saab aru, et tal on muresid siis ta räägib mida teha. Aga kui ta räägib inimkeelt, siis muutub ta nähtamatuks. Aga kui ta on kusagil puu otsas ja saab aru, et inimesed kes on kusagil puu juures siis ta ka aitab. Ta ei aita ainult siis, kui tegu on halva inimesega. Kui oled Helsingis ja sul on muresid ja kuuled kedagi nõu andmas, siis tea, et see on Rukka lind.

*Selgub, et Rukka on minisugune mootorraturite riietuse tehas.

Messias24 ehk kuidas päästa maailm

2009-08-04T16:26:00.005+03:00

Tänapäeva maailma hirmud on üks selline teema millest ma kirjutasin omal ajal lõpukirjandi. Sel perioodil olin väga tsivilisatsioonide kokkupõrke sees. Islamimaailm vs läänemaailm ja selline hästi ateistlik hoiak igasuguste usuvoolude suhtes. Nüüdseks, mil ma olen avastanud, et minu liigradikaalne suhtumine usu kohta on olnud faktivigadega ja olin pimestatud demagoogiast. Ja pealegi hakkas lugema Vana testamenti ja kuna ma olen aru saanud, et ma ei tea mitte midagi, siis ma enne sel teemal väga sõna ei võta, enne kui ma natuke hakkan taipama. Kuigi ml tekkis esimese 4 lehekülje juures hästi palju küsimusi ja ma läksin ka natuke närvi, kuid selgus, et selle taipamiseks on vaja toetavat kirjandust, millega mu ainuke kapist välja tulnud usklik sõber lubas mind varustada. Kuigi vaevalt, et seal seletab ära, kas madu oli enne jehoova karistust jalgadega või mitte, sest maole sellise karistuse panemine, et "sa igavesti roomad oma kõhul" ei ole ilmselt mao jaoks väga hirmus. See oleks sama kui öelda inimesele, et sind karistatakse sellega, et sa kõnnid kahel jalal. Nonsenss.

Igatahes aasta jooksul teoloogiaga tegelemine annaks mulle juurde palju ja aitaks mõista seda maailma paremini. Vaadelda olukorda ja omada piisavalt palju silmaringi, et leida põhjusi, oleks see eesmärk, mille poole võiks püüelda. Aga olgu, kaua ma siin solgutan, peaks hakama jälle mingit provokatiivset naljajuttu kirjutama.

Igatahes, kui nüüd jätta kõrvale ajusaagimlikud mõtted selle kohta, kui lähedased sugulased olid Kainile need naised kellega ta vanas testamendis magas, saaks vaadata maailma üldisemalt. Maailma suurimad probleemid, mida iga teismeline Greenpeace'i aktivist teab, on maailmate kasvav ebavõrdus, läänemaailma raiskamine ja kolmanda maailma nälgimine, liigtarbimine, energiakulu, AIDS ja muu selline morbiidne pask. No igatahes selline destruktiivne sajand on meid ees ootamas, eriti just võttes arvesse seda, et inimesed endiselt paljunevad nagu viagrat täis pumbatud jänesed. Me ei jäta oma tulevastele põlvedele mitte midagi peale ühe suure toidujäätmetest koosneva prügimäe ja tuhahunniku. Üks võimalus tarbimise vähendamiseks ja lääne ning muu maailma vahelise ebavõrduse vähendamiseks mulel pähe turgatas. Ja mitte ainult lääne ja muu maailma vahelise ebavõrdsuse vaid ka inimestevahelise ebavõrduse, millest pole senimaani räägitud.

Põhimõtteliselt aitab maailma päästa see, kui me hakkaksime pakse diskrimineerima. Näiteks: lennukites on kindel suurusekogus asjadest, mida tohib üle vedada. 20 kilo on vist see arv, muidu peaks mingit tohutud arvud tugrikuid peale maksma. Aga miks mina võin võtta 20 kilo, kui mingisugune paksmagu veab 600-kilost põtra enda kõhus, mille ta hommikuks sõi? Ja pluss veel 20 kilo!!!!! RAISK! Asi on ju selles kaalus, mida lennuk jõuaks kanda ja seepärast on piirangud pagasile. Aga kuradi kurat, praegu diskrimineeritakse ju meid, kõhnu ja ilusaid, kes saavad palju vähem kilogramme kaasa võtta. Seepärast peaks olema lennujaamades mingisugune arv, kui palju tohib üks inimene+tema kaasataritud mant kaaluda. Lahutad sellest arvust x oma kaalu, mida saab lennujaamas mõõta ning ülejäänu eest võid kokaiini, suveniire ja muid paska vedada, mida inimesed tavaliselt lennukitega toovad. Ja tegelikult oleks ju see võrdsus, mitte diskrimineerimine!!!!

Autotootjatele pandaks peale mõõdud, kui suured tohivad autod olla. See muidugi mõjutaks mitte ainult pakse, vaid ka neid mehi, kellel on väikene peenis, aga igatahes suur auto võtab rohkem kütust ja see võtab rohkem ressurssi ja saastab ka rohkem. Loomulikult autod millega kaupa vedada ja mingite nende vendade autod võivad olla surte ratastega, kes tahavad käia metsade ökosüsteemi oma offroad rallidega käia rikkumas, miks mitte. Aga igatahes need hirmsad lahmakad ameerika maasturid. jube. pealegi on niigi tekkimas ummikuid ja asju ja need raisad võtavad ju tänaval niipalju ruumi. KEELATA, RAISK!

Aga kas see paneks pakse tahtma vähem süüa, kui nad ei saa sõita ega lennata? Kindlasti mingil määral võivad nad tunda ennast kõrvalejäetuna, aga seda on VÄHE! Lihtsalt kiusu pärast tuleks majadele paigaldada kitsamad uksed, kaotada eskalaatorid ja liftid, et inimesed käiksid treppidest ja kusjuures burgeri -ja kommiputkad viia kaubamajades kõige kõrgemale korrusele. Kui se ka ei aita, siis tuleks kõik paksud saata sunniviisiliselt rongidega dieetkoonduslaagritesse, kus nad õpivad vähem raiskama ja pugima, kuradi rasvased ahned, aplad vingujad. Ja kuulutada ülekaalulisus invaliiduse tunnuseks, mistõttu nad enam tööd ei saaks nii kergesti, sest nad raisad ju teenivad sellest, et burgerisöömisvõistlusi pereringis pidada. Ja töötu abiraha asemel saadetakse toidupakke juurviljade ja puuviljadega.

Lõpuks saab ülejäänud söögi vaestele viia, et nad oma viimaste kopikate eest mitte süüa ja vett, vaid kondoome ostaks, et nad põrgulised enam ei paljuneks ja AIDSi litsakate euroopa naisturistide kaudu siia pühale maale Põhjataeva alla ei levitaks. Kuigi meil on kahjuks see juba toodud ja sellesse me ka kõik sureme. Hmm, peaks järgmise postituse tegema seksivastase.

Moraal, tõde, usk ja kalalaevade külmutusseadmed

2009-07-22T11:46:00.004+03:00

Eesti on väidetevalt maailma kõige ebausklikum maa. Ebausklik kui monoteistlikus mõttes mitteusklik ja ebausklik kui agnostiliselt usklik. Usk maavälistesse asjadesse, kuid mitte konkreetsesse Disney-jumalasse, milliseks see Ameerikamaal tänapäeval kujunenud on. Eestlane ei ole ateist, aga ta ei usu monoteistlikku jumalat. maaväliste jõudude ja hingedesse/vaimudesse uskumine on laialt levinud. Eesti on usu poolest šamaaniriik, haldjate riik. Inimesed räägivad teiste jaoks nii mõistetamatult kaunist helisevat haldjakeelt ja usuvad, et puu sees on hing. See külab nagu üheksanda sajandi kroonikajutt, kuid samas pole Eesti kristlikust traditsioonist puudunud kunagi muinaskombed. Eestlasele kubemekarvadest ei kao sammal ja puukoor mitte kunagi ja kogu see ugrilik järjepidevus ja jonnakus segatud protestantliku moraali ja tööeetikaga on teinud meist need, kes me oleme praegu. Veel. Üks asi, mis eristab kristlikku usku ja animismi on moraal. Kristluses on väga kõrgelt arenenud kompleksne filosoofiline moraal ja animismi pole seda üldse. Ja eestlased on trummitagujad ja puukoorelutsujad jälle, sest see on mingi new-age "juurte juurde tagasi" populaarpseudotsirkus. Seetõttu on Selgeltnägijate tuleproov palju populaarsem kui Ajalik ja ajatu. Igatahes moraali kadumist on märgata just seetõttu, et on kadumas kristlik moraal. Ma ei ütle, et kõik peaksid uskuma jumalat, see on triviaalne ja rohkem katoliiklaste ja lollakate pärusmaa, aga lihtsalt see, et institutsioon on olemas, on tähtis ja kirik oleks justkui oma. Sama idiootne on uskuda seda, et puu sees elab rohelise mütsiga härjapõlvlane. Tegelikult võib ju mõelda, et meie moraal on meie seadused. Ja kristliku maailma seadused tulenevad algselt piiblist ja on lihtsalt aegade jooksul aranenud ilmalikuks, kompleksseks ja elu reguleerivaks, Seadustes on ka moraal, kuid see moraal on puine ja seda ei austata. Usk iseenesest on oma aja üle elanud, kuid usuga kaasnev moraal võiks jääda. Muidu muutub kogu maailma inimkond samasugusteks idiootideks, nagu on suvel inimesed Pärnus.

"Jumalat ei ole, kordas ema. Mis siis on? küsis Peeter. Kõik muu on, vastas ema, kõik, mis sa näed. Aga on ju ka röntgenkiired, mida ei näe. Ja infrapunased kiired. Ja õhku ei näe samuti, ehkki teadus väidab, et õhk on olemas. Teadlased on õhu olemuse kindlaks teinud, seletas ema, õhk koosneb hapnikust ja lämastikust. Aga jumalat ei ole, kuna ta ei koosne millestki. Sina koosned veest ja lihast. Kõik inimesed koosnevad veest ja lihast. ma olen seda koolis õppinud ja televiisoris on sellest räägitud, nagu sa mäletad. Kurat on ometi olemas, arvas Peeter, teda mainitakse veel rohkem. Ka teda ei ole olemas, seletas ema, sest ta on väga kole ja õudne sõna. Sõna on ju olemas, vaidles Peeter, ehkki kole ja ropp. Ainult sõn on, aga sõna taga ei ole midagi. Miks siis sõna ropp on? Kui ta midagi ei tähenda? Ta tähendab väga rumalat asja. Millist asja? Kuradit, kaotas ema kannatuse. Sa jäid vahele, ütles Peeter, kurat on siiski olemas," - Mati Unt, Sügisball

Iga inimene usub millessegi. Tänapäeval räägitakse, et usutakse endasse. Siis ei usuta õnne. Mõned usuvad horoskoope ja unenägusid. Nemad ei usu endasse. Usk on olemas, aga kui usk on moraalitu, siis usk on kasutu.

Üks asi, mis näitab allakäiku, on muusika. Muusika on kõige ilusam asi, selline imeline helide mäng, mis paneb inimest kas naerma või nutma ja hüppama lakke selle tõttu, et ta kurt ei ole. Muusika on kaunis, sest ta on olnud algusest peale. Isegi enne algust. Muusika koosneb meloodiast, meloodia helist. Heli koosneb võngetest. Ja võnked on olnud enne meid. Muusika on olnud koguaeg. Ja nüüd on need võnked pandud teenima mingit täiesti ebamäärast ambaalimüra, mis räägib asjadest, mis ei ole ilusad. Räägib selest, kuidas vahend on muutunud eesmärgiks. "Autod ja raha, autod ja raha". Ja nad räägivad asjadest, mis neil on. Normaalne inimene ei räägi sellest, mis tal on vaid sellest, mida ta tahaks saada ja mida tal ei ole. Kellelegi ei meeldi inimesed, kes tuusavad sellega, mis neil on. See on mage ja nõme ja alandav. Ja need inimesed ei oska isegi laulda, aga sellegipoolest tegelevad niiöelda muusikaga. Ja see imeb kogu ilu välja sellest, mis on olnud alati. Ja see on kole.

Veel mõned kümnendid tagasi laulsid mehed kohutavalt ilusti armastusest ja südamevalust ja asjadest, mida neil polnud, mida nad ei tahtnudki, vaid tahtsid elada kellegagi terve elu koos. Ja seda tegid mehed, sest meestel on rohkem tundeid kui naistel. Lihtsalt on ühiskond surunud mehe tunded maha ja ta peab neid enda sees hoidma, sest "mehed ei nuta". Vanasti võisid väljendada tundeid ainult printsid ja kirjanikud. naised võivad koguaeg nutta ja karjuda ja sellepärast on nad tunnetest tühjad. Sest mõelge, võttes postpatriarhaalse ühiskonna tekkimise algusepäevad ja tulles sellega tänapäeva, leiame, et mehed on selle aja jooksul kirjutanud tuhandeid imeilusaid armastuslaule ja raamatuid, samas kui naiste parimaks hitiks jäävad Harry Potter ja "Diamonds are the girl's best friends".
Kõik see jutt võib tunduda, et oleks täis stereotüüpe. Ja ta ongi. Aga mis on stereotüübid? Need on põhimõtteliselt iseloomustused ehk esimene pilt, mis ette tuleb, kui keegi ütleb mõne sõna. Ja kui paljudel tuleb sarnane pilt või nägemus, siis see ongi stereotüüp. Igatahes maailm on stereotüüpe täis ja nende vältimine on poliitilise korrektsuse tipp ja enda väljendust pärssiv pseudoviisakus.

Igatahes, mis ma tahtsin meestest veel rääkida. Ahjaa, mehed elavad enda sisse. Ja nad saavad kõik selle enda sisse kujunenud tunnetepuhangu väljendada endast loomingulisel teel, kirjutades raamatuid, luues muusikat, kirjutades luulet. naised nutavad ära ja seetõttu on neil vähem materjali enda väljendamiseks, mistõttu pole ükski naine kirjutanud maailmakuulsat armastusromaani. Ja on ka sellised andetud mehed, kes ei suuda ennast väljendada, mistõttu nad joovad ennast täis ja peksavad teisi. Mitu loomeinimest on agressiivsed? Erandiks on ennast LSDst ja seentest ülesöönud rokipeerud, kelle psüühika on omadega persses. Ja need ambaalid, kutsugem neid provokatiivselt suvepärnakateks, peavad pidevalt enda mehisust tõetsama kellegist teisest füüsiliselt üle olles. nad tõestavad oma jõudu küll teistele, kuid nad ei teeks seda, kui nad ise oma mehisuses ei kahtleks.
Mina tean et ma olen mees, kuigi mul on ka niinimetatud naiselikke omadusi. Ja igal mehel on ja see on normaalne. Ma ei pea oma mehelikkust kellelegi tõestama ajamata habeme ja haisvate sokkidega. Ma võin olla täiesti normaalselt enda eest hoolitsenud meessoost isik ja endaga rahul. Ja kui ma tahan midagi öelda, siis ma ütlen või kirjutan. Ja suvepärnuambaalidest mul kahju pole. Nende lagi on ilmselt Tallinna Merekoolis kalalaevade külmutusseadmete mehaanikuks õppida ja isegi sellelt kursuselt on väljalangejaid, kes saavad küll oma elus edaspidi kalasid näpida Haapsalu Kalakombinaadis. Töötavad koos pensioniealiste vanaprouadega, kes on elus ühe raamatu läbi lugenud ja lõunapausil saab nendega plekktünnide peal doominot taguda. Ja matustel saab palju käia, see on hea. Kiluvõileiba süüa. Ja nõnda elu veereb, vahepeal suviti pärnus 200 krooni eest vahu sees ringi karates, kätega kõikide teiste kiila peanupuga inimestega sarnaseid liigutusi purjus peaga tehes, veeta aega kohas, kus verbaalne suhtlus on kõlaritest kostuvate tagumishäälte tõttu olematu ning ainuke viis kellegagi kontakteeruda on tal ninaluu purustada ja tunda ennast mehena.

"Kas sellel jutul punkti ka on?", küsiks praegu Peeter Ristsoo. Ütlen ausalt, et ei ole. Kuid jutt ise on paikapanev nagu Nijazovi "Ruhnama" Olgugi, et täis faktivigu, üldistusi ja stereotüüpe. Aga noh, samad omadused, mis "Ruhnamal"

tükk sitta

2009-07-15T14:33:00.003+03:00

Mul on hetkel kohutavalt halb olla. Ma ei saa aru, kuidas on üldse võimalik suvel haigeks jääda, ma köhin ja nohisen ja see kunagi ei lõppe ja ma pean koguaeg mingid teed meega jooma ja see kurat teeb kõik nii palavaks ja ma üleni higistan ja tunnen ennast sitasti ja ei taha üldse püsti tõusta aga samas tundub kõik nii ebahügieeniline ja vastik. Ja kõik tahavad pidevalt midagi. kurat, ma ei taha. sõin terve hunniku mingeid tablette ka ära. ma kül ei tea mida nad teevad, aga kui nad juba leiutatud on, ega nad siis ju midagi halvemaks teha ei saa, onju. ei saa ju? igatahes üritan poest läbi käia ja mingeid hästi tervislikke asju osta. mul on samal ajal ju see kuradi seljavalu ka ja kaine elu alustamise värinad. kohutav. kõige hullem on see, et täna peab valvesse ka minema rsk!

Põhjus ja tagajärg

2009-07-14T13:17:00.007+03:00

Nüüdseks aitab. Päriselt. Enam ei taha ega jõua. On aeg sellest kuradi surnud tsüklist välja tulla. Kaks nädalat on see asi järjest kestnud, enne seda päev vahet ja kaks nädalat veel ja nüüd võiks ära lõppeda for good. Me oleme oma seltskonaga täiesti lollakad inimesed ja asi võib väga kurvalt lõppeda. Ma tahaks elada nüüd ka ilma meelemürkideta, sest kogu sele kuradi deliiriumi jooksul ei ole ma oma tegudes mõelnud kordagi tagajärgedele. Olen siis vussi ajanud mõned inimsuhted ja pannud lähedasi muretsema. Eile istusime Nisuga maha ja mõtlesime, et nüüd aitab. tema läheb Saaremaale peitu ja mina tegelen oma korbiasjadega, mida on võimalik ka kainelt teha. Ja tegelikult mõtlevad kõik meist nii, et see asi ei saa enam jätkuda, kuid alati kui me kokku saame, läheb see täie hooga edasi. Nüüd tuleb elada ideedega, et mitte elu ei pea olema vaid üks lõbusõit, vaid elu peaks päriselt elama hakkama. Ja mõelda on vaja, sest see lõputu tsükkel hakkab ennast kordama ja muutub rutiiniks. Sellist rutiini pole kellelegi vaja. On mõned asjad, mida ma ei saa enam parandada, mis tehtud see tehtud. Ja perekond on hoopis teistsugune kui enne. Ma ei ütle, et hakkan karsklaseks, kuid need hommikused võtmised tuleb ära jätta. Ja juua tuleb ainult siis, kui on põhjus, mitte ise mingeid lollakaid põhjuseid välja mõelda ja mõnikord lihtsalt juua joomise pärast. Kas viin tingib seltskonna või seltskond viina? Meie puhul tundub, et viin tingib seltskonna ja see on vale. Ma tahaksin käia teatris, lugeda raamatuid, sõita kardiga, käia reisil, elada ja hingata nõnda, et mul oleksid sellest mälestused. Meie seltskonnas on olnud väga palju paksu verd J. kohta, kes eraldus A. pärast. Aga nüüd me vaatame, et ta õigesti tegi. Tal on vähemalt elu. Sest mis elu see joomaelu on oma joomakaaslastega. Saab ju sõprust hoida üleval ka teiste vahenditega. Õnneks olen ma suutnud kõik oma peamised eesmärgid ja kohustused täita, kuid sellegipoolest vajab elustiil muutust. Siiski pean ma õppima ka kaine peaga inimestega suhtlema ja oma antisotsiaalsest olemusest üle olema, sest pudel on senimaani aidanud mul mingeid nõmedaid tõkkeid ületada.
Nüüdseks teen ma nimekirja selle kohta, mille puhul tasuks jälle õllepudel kätte võtta:

*jalgpall
*sünnipäevad
*ametlikud korbiüritused
*pulmad
*jaanipäev
*aastavahetus
*kokkutulekud (kursapeod, suvepäevad)

Veinipudel:
*naised (mõned harvad veiniõhtud daamidega)
*jõulud (hõõgvein)

Viinapudel ja muud kanged joogid:
*endiselt hoian ennast nendest eemale

Samuti tuleb koguseid vähendada.
Suvalisi istumisi saab ka kainelt teha ja ma arvan, et need sarved on juba maha joostud juba küll. Nüüd tuleb oma tahtejõunatuke kokku ajada ja asja tõsiselt võtma hakata. Korra sai proovitud ja natuke aega vastu peetud aasta algul, kuid asi lõppes force majeure tõttu. Nüüd selliseid segavaid faktoreid ei tohiks olla.

Vanus on ka juba selline...

2009-07-08T16:36:00.006+03:00

Oh jeerum-jaarum...
Lalupeol sai oma neli-viis päeva pidevalt ringi joostud ja seistud ja asju tassitud ja veelgi joostud ja seistud ja hüpatud ja kukerpalle tehtud. Igatahes, istumiseks ja puhkamiseks ei olenud aega, seda ma tahan öelda. Ja vastavalt tegevusele hakkasid välja lööma terviseprobleemid. Alaselg hakkas valutama, nagu taoks keegi kuri härjapõlvlane kirvega otse luusse. Mõnda asendit võttes oli nii terav valu, et oleks peaaegu pikali kukkunud pooliku selgrooga. Kohutav piin. Isegi pead sügavalt noogutades lööb sellise kohutava valu läbi, et lausa jube. Mul on ka varem seda esinenud, kuid mitte kunagi nii rängalt ja see kestab veel siiamaani. Igatahes käisin täna röntgenis ja arsti juures ja üldse selles kohas, kus vanainimesed koridoris istuvad ja lakkamatult köhivad. Seal tehti minust väga paljastavaid pilte, et kõik luud ja muud sellised asjad olid näha ja leiti mingisuguse pika ja keerulise ladinakeelse nimega asi mu selja seest. Tegelikult pole asi üldse nii hull ja tegelikult ma midagi uut teada ei saanud, aga seda ma kartsingi kõige rohkem. Öeldi, et ma pean hakkama võimlema ja treenima. Ma juba teadsin, et lihaseid mul pole, aga kurat, arsti käsul peab treenima hakkama ja võimlemisharjutusi tegema. Kaarel on rääkinud mulle nendest harjutustest ja asjadest ja ausalt öeldes ei taha mina seda kadalippu läbida. Ja ma pigem suren alaseljavalusse kui lähen jõusaali higiste ambaalidega tümmi saatel raskeid asju tõstma. Arst võiks lihtsalt mingit rohtu anda ja selja raudlatiga terveks lüüa või midagi. Kurat, ma ütlen, aasta vanemaks saades hakkavad tekkima juba tervisehäired ja peab hakkama selliste asjade peale mõtlema, millest vanainimesed bussis kaeblikult räägivad kohe pärast seda, kui surnuaiajuttudega on ühele poole saadud.

Ah ja sellega seoses hakkasin ma üleüldse mõtlema, et miks käivad jõusaalis osad inimesed, kellel terviseprobleeme pole? Ühtedest inimestest ma saan aru, käivad ennast liigutamas, et ennetada terviseprobleeme. Mõned on sportlased ja peavad oma keha vormis hoida, sest see on nende leib. Aga mõned teevad seda meie haige ühiskonna poolt tekitatud iluideaali nõuete tõttu. Otse loomulikult on välimus tähtis selleks, et olla edukas ja enesekindel ja pealegi haige ühiskonna nõuete vastu üksikindiviid ei saa. Pealegi on ülekaaluline olla samuti tervisele kahjulik. Südameveresoonkonnahaigused, vererõhk ja all that kind of shit. Käiakse ennast parandamas eks ole. Aga siiski on olemas seal üks kontingent, kes käib enda lihaseid üles pumpamas. jah. Käiakse lihtsalt seal, et lihased oleksid suuremad. Makstakse selle eest raha ja kulutatakse aega, et lihtsalt neil oleksid jämedamad käed. Kusjuures nad kõik ei ole metsatöölised, et neil oleks vaja pooletonnist kirvest hoida. tegelikult pole neil seda jõudu vaja üldse kusagile rakendada, sest tänapäeval veavad asju masinad. Inimesed lihtsalt kulutavad tohutult ressursse. Kusjuures see kogu asi ajab jubedalt sööma ka ja selle peale läheb ka veel palju raha. ja nad ei mahu ustest sisse ja peavad ostma endale nii suure auto, milega saaks karust üle sõita, ilma, et hoog raugeks. ja seda autot on neile vaja, sest nii suurt kogust käsi ja jalgu ei jõua nad lihtsalt endaga kaasas vedada kahel jalal kõndides. Miks nad seda teevad? Ainuke loogiline seletus on see, et naissugu pole ürgajast üle saanud. Ehk siis naissugu on jäänud sellesse aega toppama, kui hakkas tekkima patriarhaalne ühiskond. oma mõtetes. Sest naised leiavad olevat lihamäe atraktiivse, alates sellest ajast kui suurt jõudu oli vaja, et kahte karu samal ajal ära kägistada või et ühe päevaga terve männimets maha võtta ja ühe ropsuga puumaterjal koopasse kanda. Meestel oli ka ju kunagi naisideaal selline, et naine oleks suur. Suur naine jõuab rohkem lapsi kanda ja üleüldse on kodutöödele rohkem abiks. Nigeerias on veel tänapäeval selline iluideaal. Aga kui ürgaeg ära lõppes, muutus ka naisideaal, sest mida vähem naine sõi, seda vähem pidi karusid tapma ja üleüldse muutus elu lihtsamaks, toitu oli kergem saada. ja naine võis olla ka peenike, kuni lõpuks on see protsess viinud praeguse haiglase ajani välja. Aga mees peab olema siiamaani Neandertaallane, kuigi sellisest asjast pole absoluutselt mitte mingisugust kasu. Selline mehemürakas kulutab ressurssi paju rohkem, mistõttu peab ka naine rohkem rügama toidu valmistamisel jne. Täiesti mõttetu. Ja üleüldse mingisugune kõhulihaste fetiš on ka olemas. Kõhulihased on maailma kõige mõttetumad lihased, isegi tuharalihastest on rohkem kasu. Näiteks kõndimisel. Kõhulihasest on ainult siis kasu, kui sa selili olles tahad pead tõsta. Selline asi kulub marjaks ära ju ainult lamades telekat vaadates. Ma ei saa aru üldse. Nii et naised ürgajast välja 21. sajandisse palun! Me siin meestega ootame juba ees. Äkki siis kaob ka ambaalide sugu...

Päevitamine

2009-07-01T10:32:00.005+03:00

Ausalt öeldes olen selles asjas pettunud. Kõik ainult koguaeg sellest räägivadki, kui mõnus see on ja kui hea on pruuniks saada. Ma pole ausalt öeldes seda ise kunagi proovinud, ainsad kogemused pärinevad ehitusobjekti päevilt, kui sai palava ilmaga särk seljast võetud ja pärast tulipunase seljaga öösel karjudes ja valust nuttes magama heidetud. Siis ei tundunud see üldse nii meeldiv. Nüüdseks, pärast pikki inimkäitumise vaatlusi olen avastanud, et inimesed ei töötagi päevitamise hetkel objektil kusagil augu sees labidaga sitta kaevates, vaid istuvad pehmes rannatoolis, juues jäätisekokteili ja lugedes raamatut või midagi. Samal ajal määritakse ennast kokku ka igasuguste kreemide ja asjadega ja see pidavat mõnus olema. Võtsin ka siis oma Márquezi kätte, tegin kodus vaese mehe milkshake'i, hõõrusin ennast kreemi sisse, lugesin ja võtsin päikest. Raamat iseenesest oli hea, aga päike paistis õudsalt silma ja ka veel raamatulehtede pealt peegeldas vastu. Jõle palav hakkas, higi tilkus ja voolas, lausa rõve. Aga ikka rääkisin teistele, et jõle mõnus, jõle hea, et noh olla one of the lads. Olin seal üsna hea pika aja, kuni olukord muutus talumatuks ning siis läksin duši alla, et higi ja päikesekreemi maha pesta.

Järgmisel hommikul, kui ma poolunes soikudes vannituppa hambaid pesema vaarusin, vahepeal tavapäraselt neli korda trepi peal komistades, avastasin peeglist, et tohoh, midagi on minuga juhtunud, ma näen välja jumekas. Mitte pruun, aga jumekas. Värvus, mis erineb minu tavapärasest valgest. See värv on roosa. Aga ikkagi, tundsin ennast palju parema väljanägemisega. See innustas mind tol päeval veelgi korra kadalippu läbima. Vaikselt piilusin aknal, millal päike jõuab sinna kõige paremasse punkti, määrisin ennast ruttu päikesemögaga kokku ja jooksil välja. Seekord võtsin kaasa ka päikeseprillid, et päike silmi peast välja ei kõrvetaks. Istusin seal isegi kauem, senikaua kuni pea oli nii higiseks muutunud, et päikeseprillid hakkasid maha libisema. Ja õhtupoole, kui oli vaja ümber riietude ennast ülikonda, nägin, et jumet on veel juurde tulnud. Olin selle üle maru õnnelik ja hakkasin inimestest aru saama. Õhtul enne magamaminekut avastasin, et mulle on kõhu peale hakanud tekkima valged täpid. Nägin välja selline punakas ja valgete täppidega, nagu nõukogude ajal olid need plekist kandilised anumad, kus sees hoiti mannat ja herkulat ja muud sellist paska. Mõtlesin, et küllap kõigil on nii ja läksin rahumeeli magama, et täna veel päikeselise ilma käes väljas vedelikku kaotada.

Täna ärkasin üles ja avastasin, et olen sama valge nagu need valged täpid, mis kõhu peal olid. Olin pettunud ja enda peale vihane, et ma olin tööajast mingise higistamise-lebotamise peale nii palju aega raisanud ja kasu sellest mitte kopika eest ka saanud. Üleüldse kogu see kontseptsioon hakkas tunduma kahtlane. Inimesed lihtsalt suvepuhkusel päevad läbi lebotavad rannaliival, selleks, et saada pruuniks, kuigi talvel muutuvad nad sama valgeks tagasi. Mis on selle mõte? Otse loomulikult see sama hea tunne, kui hea saab pruun olles välja näha, isegi kui see suurendab kortsude tekkimise ja rinna- ja nahavähi ja igasuguste muude haiguste teket alates veel maksatsirroosist lõpetades kubemetäidega. Aga miks on pruun inimene ilus inimene? see on ju selle kuradi Chaneli Coco* pärast, kes 20. sajandi algul sai kogemata päikest ja selleks, et vähendada imestust kogu valge ühiskonna eest, et miks ta näeb välja nagu räpane talupoeg, ütles ta, et see on nüüd moes ja kogu valge inimkonna ideed muutusid suunal valge=kole, pruun=ilus, kuigi terve inimkonna vältel on valge inimene olnud ilu sümbol. Päevitunud inimest on ju terve ühiskonna vältel peetud matsiks, kuna ta saab päikest põllul rügades. Iroonilisel kombel ei muutunud see uus päevitamise fenomen valgete inimeste suhtumine teist värvi rahvustesse, kellele anti samamoodi piitsa edasi ja ei lastud samas bussis sõita. Tumedat värvi riikides on aga valge ikkagi ilu sümbol, Indias kasutavad naised isevalgendavat kreemi meie ühiskonna isepruunistava kreemi asemel jne. Kõik lõppude lõpuks on ju selles, et ükski inimene pole enda välimusega rahul ja tahetakse olla keegi teine.

Igatahes otsustasin mina, et mul on pohhui. Ma olen skinny white lad ja ma selleks ka jään. Pole mõtet ju püüda olla see, kes ma pole, eriti raskendatud on see minu puhul, kellele päevitamine lõppkokkuvõttes valmistab erilist piina. D-vitamiini saan ma ka mujalt ja pealgi pole seda nii väga vaja, kui on olemas ka B-vitamiin. Ja rannas on üldse ebameeldiv olla, kui tulevad kommentaarid, et "kle, sa ei sobi randa", või "kõik näevad normaalsed välja, aga sina näed välja nagu kõhn valge vanamehenäss"...

Igaüks peaks jääma oma liistude juurde ja ma ei kavatse Nietzsche ideedega vastuollu minna, selle nahavärvi ja seisuse koha pealt.

*allikas: Kipper, Kelly (2009) "Vestlused MSN Messengeris"

Uued tuuled

2009-06-19T11:13:00.003+03:00

Viimasel ajal on jube paljud asjad muutunud. Näiliselt küll mitte, kuid mingisugune hoopiski teine tunne on peal. Sellist asja ei olegi varem üldsegi kogenud ja tundub, et hakkaks nagu isegi midagi looma. Igatahes hakkas juba eile mul tekkima igatsus oma toa, maja ja asjade järgi, eriti kui me siin öösel poistega karaokepaartit tegime, seda legendaarset kodust piparmünditeed jõime ja lauajalkat mängisime. Siukse tunne tuli peale, et kurat raisk, ma elan ikka tegelikult ülimõnusas kodus. Mul on kõik olemas. Lausa paradiis. Igatahes täna algab sotsiaalne eksperiment "nädal aega ilma", ehk siis ma elan nädal aega ilma teiste inimesteta, ilma rahata, söömata ja joomata. Igatahes pakin asju ja üritan jalgrattaga neid uude koju transportida. Kahju, et see naaber seal selline kibestunud kitlis värdjas vanamut on, kes ei laseks mul öösel karaokeparty's uusi rekordeid laulda.

ahjaa, igatahes täna on see viimane päev, aga ma pole selleks veel asju ära teinud. Seetõttu nägin ka öösel õudselt närvilist stressiunenägu, kuid seal olid ka teatud hetked, mis rahustasid, mistõttu võibki praegu uue tuule tunne olla. Igatahes on iksaitment suur, igatsus veelgi suurem.

apdeit:
Asusin elama uude koju. kõik on väga naiselik.kui uksest sisse astusin, paistis mulle vastu esimese asjana terve hunnik kingi. raamaturiiulil on mingid naistekad ja marilyn monroe pildid. kõik on nii roosa ja külmkapis on ainult pool sinihallitusjuustu alles ja kraanikausis on veinipokaalid jäetud mulle pesta. isegi veini pole jäetud.istun nüüd siin ja mõtlen kirjutada rahus oma uurimustööd. koridoris on mingisugused inimeste hääled, suvaliste inimeste hääled, kes elavad minuga samas korterelamus, aga keda ma ei tunne. veits friiki tunne on, peaks siia midagi mehelikku juurde leiutama, lauajalka tooma vms.siuhuke naistevahetuse saate tunne on.

Maailm ilma veinita..

2009-06-12T11:47:00.002+03:00

..oleks üks äraütlemata kõle paik. Mõelda vaid, kui kaoksid kõik need viljakad viinamarjaistandused. Kohutav. Kujutage pilti, kuidas hommikul istub üks kõrk prantsuse veinitegija Jean-Pierre palja alakehaga oma chateau rõdul, vaadates üleoleva ja rahuloleva muigega oma kaugustesse ulatuvatele veinimaardlatele juues samas ajal viiendat hommikust pokaali 2005nda aasta chardonnay'd ja selle kõrvale naeruväärselt väikese tassi seest ülikanget espressot ja sööb kilode viisi Belgiast imporditud sinihallitusjuustu nii, et ta suu haiseb nagu kuus päeva järjest palava ilmaga pigistava kinga sees olnud sokid. Selline Euroopa kultuuri musternäidis lihtsalt kaoks igavikku, sest Jean-Pierre kaotaks kogu oma töö, teenistuse, elulaadi ja isegi võimaluse pükse kanda, kuigi ta seda niikuinii ei teeks.

Ja see pole veel kõik. Tänu veinile on olemas selline asi nagu suhtlus. Kui poleks veini, siis kaoksid riikide vahel igasugused diplomaatilised suhted ja kõik istuksid isolatsiooni kõleda vihma käes, üritades meeleheitlikult kodus mahla kääritada. Ja langeks heaolu, kasvaks vaesus, vargused ja kogu ühiskonna moraal. Kõikide sõda kõikide vastu, nagu Hobbes ütleks. Sest kui inimesel pole veini, siis on ta loomult halb ja tusane.

Laguneks ka täielikult kiriku institutsioon, mis süvendaks moraali langust veelgi. Kesse ikka viitsiks kirikusse minna, kui sealt ei saaks salaja armulauaveini näpata. Ja keegi ei tahaks ju kirikuõpetajaks ka hakata, kui peaks hakkama kaine peaga kirikus monotoonseid laule üürgama matustel nelja pensionäri ees. Isegi ühiskonna allakäigul, kui masendus on võitnud maad, ei saaks keegi pöörduda Jumala poole, sest usk kaob. Ja ega jumal ise ka ei saakski suhelda inimestega, kuna tema asemikke maa peal lihtsalt poleks. Seda nüüd muidugi katoliku kiriku seisukohalt, sest protestantidel oleks sellisel masenduse perioodil selleks ajaks juba ammu kett maha jooksnud.

Ja meie ühiskond vajuks hukatuse põlengusse. Hoidkem korgitserid endaga kaasas, senikaua kuni meie maaimas on veel ainult üksainus tilgake veini!

tavaline suveleim ehk väike prints

2009-06-11T13:35:00.004+03:00

Viimane kord kui suvi õnnestus, oli siis kui polnud veel volitusi ise plaane teha. olin sihuke väike põngerjas ja kodus tehti remonti, mistõttu tuli suvi veeta maal. ja ei olnudki ju midagi vaja peale paari puutokki ja kivi ja kõik mängud said mängitud. siis oli maailm vaba ja kuna ma olin suhteliselt varajase ärkamisega, siis sai küla peal ja metsa vahel varahommikul ringi hängitud ja kasteheinaste nõgeste vastu kalevipoega mängida, oodates sõpra, kes ärkas tavaliselt hiljem ja kes oleks võinud minu sõjarännakuga liituda.. Ja suvi tundus hästi pikk. ei olnud absoluutselt mingeid kohustusi, liivalossi võis ehitada nädalaid ja ta ikka ei saanud vamis. ja absoluutselt kõik oli huvipakkuv. kui püüdsin kinni suure konna, siis sai joosta kasvõi kilomeetreid, et seda oma sõbrale näidata. ja rattaga sai hommikust õhtuni lihtsalt ringi sõidetud, salaja ka hästi kaugele, et näha, mis elu seal naaberkülas elatakse. ja sai ehitatud metsaservale onn ja sealt öösel naabri aeda maasikaraksu mindud. ja oli tunne, nagu see kestaks igavesti. ja ainus asi, mida ma tahtsin oli see, et saaks päevas 15 korda ujumas käia ja et hästi palju jäätist oleks. sellist elu oleme elanud. aga samas väga paljud mängud olid ka suurte inimeste mängimine, sest kujutasime ette neil on palju lõbusam elu. aga täiskasvanud inimene on igav. täiskasvanud inimene rasvub oma ratastega kastis ja ropendab ja sõimab teisi inimesi. täiskasvanud inimene ei taha mängida ja tal on mingid nõmedad piirangud, mida ta ka ise ei tea, kes talle on kehtestanud, kuid neid ta üritab ka lastele peale suruda.kõik need "ei tohi" või "käitu ilusti" või "tee õigesti" piiravad. kuidas ma tean mitu konna vanni ära mahub, kui ma seda ära ei proovi? kuidas ma tean, et tammetõrud pole söömiseks, kui ma seda ise ära ei proovi? aga nad sunnivad ennast usaldama, sest nemad ju teavad kuidas *õige* on, sest neile on ka seda samamoodi õpetatud. ja samamoodi on nad tahtnud olla vastu, kuni muutuvad samasugusteks. ja kuidas ma tean, mis on valus, kui ma ise pole rattaga sõites vastu asfaltit kukkunud. kuidas ma tean, miks mulle on kiivrit vaja, kurat! palav ja ebamugav väljamaa vidin.

aga igatahes on nüüdseks igaks suveks mingid plaanid tehtud. enamjaolt on nad kõik samasugused. kusagile maakohta minek, grillimine, õllejoomine ja peo headust hinnatakse selle järgi tagantjärgi kui halb oli hommikul olla. ja kõik on sama, isegi jutud, mida räägitakse, on samad. ja need ongi suveplaanid. kurat. tahaks lihtsalt kuhugi minna ilma plaanideta. tahaks näha, mis saab, sest ma pole seda ju kunagi proovinud. kuidas ma tean, mis tunne see oleks, see vabadus, kui ma ei proovi?
aga kurat, need on lihtsalt sellised unistused, sest kuradi täiskasvanute ühiskond on mulle sisse kodeerinud selle muretsemise geeni. muretsen, et kus ma magan, kui palju ma sõitma pean, kas vesi on ikka soe, kuidas ma välja näen, kuhu ma sõidan, kuidas ma tagasi saan?? mõttetud küsimused. tahaks lihtsalt olla vaba, aga enam vist ei suuda seda teha, sest me oleme sellesama kuradi reeglistiku pärast ja muretsemise pärast iseenda vangid.

oeh, järjekordne hipijutt.

Mõudžöu

2009-06-07T17:25:00.001+03:00

Eile ma sain klubis hea välimuse eest kiita ja sain seetõttu tasuta rummi koolaga. Aitäh, räpimees suitsuruumist.

Luulemees

2009-06-07T17:05:00.000+03:00

Tahan Euroloomaaeda!

"Vali mind, vali mind!"
karjuvan loomaaias loomad
endal kummis rind
selle õhust vaid nad loovad

ja orav äigas sarvikninale
ise verine ja räpane
ja lihtsalt pühapäevale
kakleb kalev rebane

ja maast on tõusmas asotsiaal
tema järel ka tankist
robin hoodist sai peeter paan
peast kinni hoiab antifašist

numbrid algavad sajaga
ja tuhanded ruttavad
mõned hääled vajaka
ja loomakesed nutavad

vallatud kurvid

2009-06-01T10:09:00.003+03:00

Viimased päevad on möödunud jube mõnusalt, kui nüüd just laupäevane olek välja arvata. Igatahes käisime Põltsas kardiga sõitmas, mis oli eriti mõnus. Kurve gaas põhjas külg ees kummide vilisedes võtta on iga noore mehe unistus. Pärast läksin veel biitši kah et oma A4 lehega sarnanevale nahale veidike jumet anda. Ei õnnestunud aga fan oli ikkagi. Pärast käisin paari vilistlase juures aias grillimas ja õhtul lendasin Artjommi juurde. Täna saab Artjom veel kaks guitar hero kitarri kätte, siis läheb veel jämmimiseks kah. Tegelt peaks majanduse eksamiks õppima. Päev on veel noor, jõuab rampsist ka läbi käia ja veel biitšis ka aega veeta. Igatahes selline suvi on parim. Peaaegu parim. Mingi touch on veel puudu, aga eks on aega ka seda sfääri kompenseerida ja kostitada. Sessitunnet ei ole, on vabadus ja rumal rahutus. Tahaks veini juua.

Õnn ja rahulolu..

2009-05-28T09:17:00.005+03:00

...on ainult sõnad. Inimene ei ole mitte kunagi täielikult rahul, segi kui tal on olemas kõik, mida vaja ja rohkemgi veel. Isegi kui tal on miski, mida teistel pole, võib ta selle kallal vinguda isegi väiksemate vigade tõttu.Meil ei teki kunagi võimalust nautida seda, mis meil on, sest me pidevalt tahame rohkem. Mõnes mõttes on selline perfektsionism isegi kasulik, sest kui istuda maha ja jääda olukorda nautima, võib see kõik ära minna ja ka edasine areng peatub. siis me justkui oleksime leppinud, et meie tipp, meie kulminatsioon on käes. Kuid inimene ei ole selline, inimene tahab rohkemat. Pidevalt peab pingutama, sest miski ei ole iseenesest mõistetav. Kuid paljusid asju me hakkame võtma iseenesest mõistetavana. Ka väike laps hakkab mõne mänguasja väärtust hindama alles siis, kui see talt ära võtta. Ja mõnikord võib väikesel jõmpsikal olla temale kõige kallim lelu, kuid kui ta saab uue ja ilusama, võib ta vana nurka visata nagu vana kaltsu tolmu alla mattuma. Ja alles aastate pärast, kui ka uuest lelust on saanud vana, leiab ta selle esialgse kalli ja alles siis oskab hinnata selle väärtust. Kõik on mälestustes. Me ei tea millal on meie elu tipphetk, meie kulminatsioon, sest me pidevalt tahame enamat. Ja lõpuks kui kõik hakkab manduma, oskame hinnata seda, mis meil oli läbi mälestuste. Ja siis alles mõtlema, et oli hea ja kahetseme, et ei suutnud seda nautida. Mälestused meil on, kuid samas pole mitte kunagi jälle. ja õnn ja rahulolu ongi need, millest me saame rääkida kas mineviku või tuleviku vormis. Viimast küll prefiksiga "lootus".

Let me live

2009-05-26T14:20:00.004+03:00

Kurat!

Ma ütlen, et kohe kui see jama läbi saan, astun mina ühest organisatsioonist kohe välja. Ma ei saa aru üldse, miks ma sinna läksin. Või no tegelikult saan aru ka, aga ma lasin ennast pimestada ja selle tõttu liiga sügavalt sisse mässida. Tegelikult pole mul selle asja vastu reaalselt kunagi huvi olnd. Ja nüüd kui pidu läbi, peaks ju pikalt saatma või mis. Tegelikult pole selles midagi rasket, teeb asja ära. Ei ole hesitatsioone. Õnneks on kõik teised ka aru saan, et see väga ei ole minu tass teed. Ja ma olen ka rääkinud ja ühel päeval on nagu lubatud ära, kuidas teeme. Teisel päeval ajavad teist juttu. Eino mingit huvi ei ole. Las nad ise askeldavad. raisk.

Olen leidnud praegu üldse hoopiski teistsugused huvid. tegelikult on mul need huvid koguaeg olnud, aga pole varem kuidai julenud nendega alustada. Ootasin küpsust või midagi. Nüüd on kuidagi tunne õige nagu ma teaks mida ma tahan elult ja asjadelt.

Loomulikult on sealt ka positiivset tulnud. Aga no enam ei tule.

Praeguse sessistressi ajal, kui hambad on kohvist ja sigarettidest tumekollased, ajavad igasugused väikesed asjad närvi puntrasse. Suured asjad ei aja. need ajavad naerma.

Näiteks mulle meeldib see konseptsioon, et võiks kutsuda kedagi kuhugi ja kui hakata küsima vaikselt täpsustavaid küsimusi, siis kohe öelda, et ok ärme lähme siis. A la siuksed asjad. Täiesti lamp...

Igatahes liiga reaalsussürr ja jama lugu on rsk. Kuidagi flippis ära praegu mingiks hetkeks. Õnneks on mingid rõõmsad mitte nii reaalsed väikesed sürr-asjad veel olemas, mis hoiavad asju jalgu maast lahti ja tuju rõõmsana. leopold nt.

Sisemine ilu?

2009-05-24T18:51:00.002+03:00

Maailma koledad ja paksud on välja mõelnud termini "sisemine ilu", et enda enesetunnet parandada. Seda on kajastatud ka igasugustes õnnelikult lõppevates Disni multikaes ja jumal-teab-mis muinasjuttudes. Ja võib-olla ta ongi õige, et hoida inimeste meelt rõõmsana ning teha selgeks, et elada tuleb osata sellisena nagu ollakse, mitte ennast välimuse pärast surnuks masetseda. Kuid see on muutunud nii läägeks, et nn "sisemine ilu" on justkui pöördvõrdleises seoses välise iluga. See on ju nonsenss. Väliselt ilusad inimesed on ka nn "seestpoolt ilusad". Nad ei ole sellised kahetsust otsivad ja ülemäära ennastsalgavad deboritsejad, vaid enesekindlad edukad inimesed. Ja kust on üldse tulnud selline kontseptsioon, et ilu võiks olla nii seespool kui väljaspool. Ilu on see, mida me näeme, et on ilu. Sisemist ilu me ei näe. Koledad ja paksud asendavad sõna "headus" terminiga "sisemine ilu", et mingil määral tuua paralleele ilu ja headuse vahele ja pöörata asi nö enda kasuks. Tegelikult ei saa kahe termini vahele mite ühtegi tehtemärki panna, need on kaks täiesti erinevat asja.

Ja kõige selle juures ei taha ma väita, et ma ise oleks teab-mis välimusega inimene, aga ma ei kurda ka väga. Ja alati saab ju ennast riiete ja asjadega tuunida, ega see ei tähenda, et minu iseloom kuidagi sellest halvemaks muutuks. Eneseindlus ei tähenda üleolekut.

ja tegelikult on ju asjad ka nii nagu ma olen ilmselt miljon korda öelnud: Laias plaanis on kahte sorti edukaid inimesi. On kas ilusad või targad. Vähe on neid, kes on mõlemat, mõned on need, kel on üks selline omadus ja enamusel pole kumbagi omadust. Mul on rõõm tunda inimesi esimesest kategooriast ja ennast paigutaksin "mõnede" hulka.

Igatahes jah, sellised mõtted tulid peale kui läks argumenteerimiseks orkutis selle seksika pildi juures.

positiivne sessistress

2009-05-21T14:00:00.002+03:00

Tähtajad lähenevad siit ja sealt, lugemine käib justkui helikiirusel, pole lihtsalt aega. Kõiksugu teised tegelased tahavad ka veel midagi, pole aega jalgagi puhata. MSN ütleb, et sorry ma ei saa sind ühendada, sest sa pole hetkel internetis, kofeiini tõttu on südametöö tuurid üles pekstud, tuba on pikalt koristamata, söömise jaoks pole aega, ainuke hetk kui saab vaikselt võtta on siis, kui rattaga punktist A punkti B sõita. Reedel saab õnneks rihma tsipake lõdvemaks lasta, kui tuleb Maria ülivinge sünnipäev. Igatahes tudengielu täies hoos.

Kuidas ravida looduse poolt inimkonnale tekitatud vaimuhälvet?

2009-05-20T20:38:00.004+03:00

Ülemõtlejatele.

Olen hetkel eksperimenteerimas, kuidas seda asja teha. Olen küll proovinud kõike, alates pea peal seismisest lõpetades sõnajalaõie viimisega täiskuuga südaööl viie tee ristumiskohta. Kuid tegelikult on asjad palju lihtsamad, eriti praegusel eksamiperioodil. Tuleb hoida vaimu ja mõtet okupeerituna, et igasugused halba vaibi tekitavad mõtted alla suruda. Päeval palju lugeda ja õppida, kirjutada asju, muretseda kohustuste hulga üle ja kõiksugu pahad mõtted ei pääse isegi löögile. Casual mured on väga palju abiks ja kõik see, mis loeb päeva lõpus ei tule päeva keskel pähe. Täna võtsin kätte ka ühe raamatu, sest lootsin sealt lugeda, midagi, mille kohta ma tahaksin lugeda. Kuid see raamat polnud õige ning seda polnud ka järgmine ega ka ülejärgmine raamat. Seega otsustasin ise kirjutama hakata endale sahtlisse. Enda mõtteid ja mälestusi kirja panna on vägagi fann ja loominguline ja viivad mõtted eemale. Muidugi kogu asja juures katsetan ka üht alternatiivset varianti, kuid selle toimimises ma kindel ei ole, mistõttu ei saa praegu vahetulemusi avaldada.

Kõige selle juures jääb aga saladuseks see, kuidas poolsoikumise-aegseid mõtteid alla suruda, sest sel ajal ju kipuvad igasugused asjad kõige kärmemalt üles tulema. Ja samal ajal pole võimalik tegeleda kohustustega. Igatahes ma kavatsen iga päev oma sahtliromaani täiendada ja õhtul tasuks välja mõelda järgmise peatüki ideed ja stiil.

Loomulikult ei jõua koguaeg õppida ka. Vahepeal on vaja ka puhata, kuid seejuures tohi kaotada valvsust paganlike ideede ees. Selle parimaks ravimiks on vana hea kooslus, mida olin juba vahepeal hakanud unustama: alkohol ja sõbrad-joomakaaslased. No ja muidugi sõltuvalt maitsest ka sünteetilised narkootikumid. Ja nii ongi, kui kogu sessioon läbi saab, siis tuleb kohe hakata varakult jaanipäeva tähistama, kala püüdma ja diskot pidama. Poisid tulevad ka varsti tagasi, suvi hakkab pääle ja tegevusetu vabadus ei loo häid mälestusi.

Disko-disko!

Kaotatud nädal

2009-05-17T20:20:00.004+03:00

Kõike, mis ma olen viimase nädala jooksul teinud või rääkinud, ei tohi tõsiselt võtta, sest ma olen teatud isiklikel põhjustel ennast heitnud rentslisse ja deliiriumisse joonud. Tegelikult oleks hea, kui see nädal üldse maailmast ära kaoks, sest minu jaoks on see kadunud. Reaalsusteborit pole, kuna põhjus oli üllas ja õige. Aitas nädalaks unustada asju ja elada hetkede ja heade lihtsate mõtete ajel.
Nüüd pärismaailma tagasi tulles on üsna külm ja kurb, aga see on loodusest tingitud reaalsus, lihtsalt inimesel on rohkem mõistust kui paabulinnul ja ta võtab asju isiklikult. See on loomupärane ja tegelikult peitub kõige selle taga jõud, mis paneb inimest tegema ilusaid asju või siis kohutavaid tegusid. Eks isegi on tehtud mõlemat ja paljude asjade taga on ka kahetsust, kuid tegelikult terve mõistus ju ütleb, et süüdlast ei tohiks otsida ja kui seda teha, siis oleks süüdlaseks vanajumal ise oma lollide looduse seaduspärasustega. Vanajumal lõi isegi gravitatsiooni, et me ei saaks minna taevasse, talle lõuga anda ja siis maa peal elu edasi elada. Kurat julm julm tegelane on see kuradi jumal, kes ise on ka kuradi vana patune, keeras ju lausa Pühale Neitsi Maarjale kotid taha ja pärast veel uhkustas ka sellega. Värdjas selline.

Silmade signifikants

2009-05-10T23:56:00.002+03:00

Inimeste silmades on midagi erilist. Ma ei ütle seda sellepärast, et mul on endal silmanägemine puudulik ja tunneksin siirast kahetsust milegi üle, mille loodus on mult võtnud, nagu jalutu mees idealiseeriks jooksu aasal. Ei. Inimeste silmades on midagi erilist ja see paneb tahtma nendega inimestega olla, kel on see erilisus. Mulle meeldib olla kõige enam üksinda ja omade mõtetega, suhtlemine on mulle üsagi vastumeelne, sest terve elu tundub olevat selline lõpmatu small-talk. Kuid alati ei jõua üksinda olla, sest ka iseenesele võib olla võõrustav, tüütu ja igav, kuid selle eest ei mõista veel ennast hukka, mistõttu saab enda seltskonda alati tagasi pöörduda ilma igasuguse süütundeta. Aga vahel on vaja vaheldust, sädet. Aga mitte kõikide inimestega ei ole võimalik lasta vaimul puhata puhtalt nende inimeste oivalisusest. On olemas ka veel peavalutajaid, kes võivad olla küll head ja lahked inimesed, kuid tühjad nagu kartulikott varakevadel.Ja seda kõike näeb sellest pilgust. Pilk, mis hurmab, lihtsalt tahab, et temasse uppuda. Ja ei saa vaadata mujale. Olen täheldanud just vastassoo isendite loomust ja seisundit, inimesi, kellega on hea olla koos läbi nende silmade - mõndae omast võib välja lugeda vabaduse ja rõõmu, justkui tütarlapse, kes muretult kõnnib paljajalu mööda asfaltted teadmatusse lihtsalt sellepärast, et tal on vabadus seda teha, On olemas sügavaid-murelikke, kelle ilmadest paistab justkui nende taga paistab üks suur maailm, mis võib olla palju suurem kui see, kus me ise elame, lihtsalt selle maailma kohale on just sattunud üks suurem äikesepilv. see pilk enam otsa ei vaata, ta vaatab maha, kuid sellegipoolest leiab sealt palju. kõige lemmikumad on need salapärasemad inimesed, kellele jällegi ei julge ise otsa vaadata, sest sealt ei oska väja mõelda, mis on neil mõtteid. sealt näib tarkust ja sügavust, kuid ka väikests sädet, kavalust ja tunnet, nagu kohe tuleks midagi etteaimamatut, mõnda vigurit. see pilk ja kerge naeratus, kasvõi kergelt ühe suupoole tipuga, on täpselt see, mis eraldab suurt ja head inimest külmast purjus lihatükist kusagil kolkaküla ööklubi ees ropendamas ja pakkumas absoluutselt mida lahtunud lonksu siidri eest. Oh elu, oh ilu.Ei tõstnud kordagi pilku ekraanile.

Elust pohmakas

2009-05-08T11:03:00.004+03:00

Eile õhtul oli uinumisega väga suuri raskusi. Loomulikult mängis rolli seal ka suur annus kohvi, mis ma olin eelnevalt ära joonud, kuid midagi oli seal veel. Igatahes täna oli ärkamisega tõelisi raskusi, mul oli külm, kuid ma olin higine, mul seest keerab ja ma olen uimane. Ma ei tahtnud, et see päev algaks. Kui ma saaks selle venna kätte, kes otsustab kas alustada päeva või mitte, siis ta kahetseks tänast otsust. Ma ei tea mis see on, kuid tunnen, et see on pohmakas elust enesest, sest joonud ma ei olnud ju midagi ega ka mitte sünteetilisi narkootikume seekord teinud.

I've lost my mojo

2009-05-08T00:45:00.007+03:00

Nagu näha, siis viimasel ajal on kirjutiste kvaliteet läinud ikka väga alla. Asi on väga lihtne, olen kaotanud inspiratsiooniallika ja seetõttu moodustavad küll tähtedest sõnad ja sõnadest laused, kuid need laused ei moodusta mõtet. Nad sisaldavad casual mõtte, aga sinna ei ole midagi ridade vahele kirjutatud, Ega ka ridade esimestest tähtedest ei ole enam moodustatud üsna selget väidet. Mida teha? Väga lihtne, tuleb leida uus mojo. Senikauaks tuleb jätta proosa ja hoida ennast selle teise juures, selles teises kohas. Mul isegi ei lippa lihtlabane essee. Mul on vaja mõtteid okupeerida millegi tühisega, näiteks kohusetundega. Aga hetkeseis lihtsalt naerab kohusetunde üle. Küll see tagasi tuleb, kui reaalsus kohale jõuab, päris maailm ja hetkemured. Päevamured, mitte need mured, mis õhtul uneooteks tulevad. Ja mingil ajahtekel see kõik kaob ja päevamured muutuvad jälle tühisteks ja uneootemuredest tekib jälle uneooterõõm. Ärgates on ülemõtlemise peavalu asemel suu iseeneslike naerulohkude hoidmisest krampis. See tuleb, sest ta on alati tulnud ja tulemata ta ei jää. Lihtsalt on vaja kerget lüket, kannatlikkust ja kindlameelsust.

Igatahes hoidke alt, sest mojo-otsing on alanud ja seda kõike vaid mattias24 portaali kvaliteedi nimel!

PS! Mina tean täpselt mis see oli. See oli miski, mis algab õ-tähega. Probleem oli selles, et ühe jaoks oli see üks õ-tähega sõna, teise jaoks teine. Õ-tähega algavaid sõnu ei ole palju.

Gevad 'n '80s

2009-04-26T13:27:00.004+03:00

Wnough!

Eile oli üle päris mitme kuu jälle korralik simman, tulid vanad ajad meelde. Väga vinge üritus oli, soojas looduskaunis kohas. Sai püherdatud nõgestes ja tehtud lenneldes tantsu ja kõlaval häälel laulu, grillitud liha ja olla koos tõeliste sõpradega. Ja sai ka räägitud mõne isikuga diibimatel teemadel, ühe isikuga, kellega ma pole kunagi mõelnudki diibimatest teemadest rääkida. Igatahes on mul temast kahju, et tal läeb sitasti. Sitemini isgi siukste asjade koha pealt, mis mina olen tundnud, et mul läeb sitasti.

Igatahes olid seal vel muud ägedad asjad ka: teksatagid ja vuntsid ntx! (Y)

Igatahes on ilm pöörfi, lausa superpöörfi, hommikul sai kiige peal lebotatud, päikest ja kerget kevadtuult nauditud ja laussinisesse taevasse vaadates diipidele asjadele mõeldud. Väga lahe, kahju, et selliseid hetki aastas nii vähe on, kuis sihukest asja teha saab. Sest ausalt öeldes olid juba paar esimest sääske väljas, kes tuli kiirkorras ära tappa, et nad raisad paljunema ei hakkaks. Kuigi ma tean, et nad paljunevad nkn, raibed. ega sinna midagi suurt teha ei saa, sellepärast oligi hea hetke nautida. ja nautida nii, et hiljem saab nautida mälestust sellest, kuidas sai hetke nautida.

Igatahes on hea teada, et on olemas ka ikka tõelised sõbrad, päris sõbrad. hea.